Читать книгу Eriskummalised olümpialood - Luciano Wernicke - Страница 15

Veidi pärast seda, kui James Connolly nimi suurte tähtedega spordiannaalidesse raiutud sai, algasid staadionil 100 meetri eeljooksud. Teiseks eeljooksuks valmistudes nägi ameeriklane Thomas Curtis – kes neli päeva hiljem võitis 110 meetri tõkkejooksu – üllatusega, kuidas esimeses eeljooksus osalev prantslane Alphonse Grisel paneb kätte valgeid kindaid. „Milleks need?” küsis Curtis. Prantslane heitis pilgu kõrgete ametimeeste looži poole, kus istus kuningas Geórgios I, ja vastas: „Sest ma jooksen kuninga juuresolekul.” Grisel jäi selles eeljooksus neljandaks – ameeriklase Francis Lane’i, ungarlase Alajos Szokolyi ja briti Charles Gmelini järel – ega pääsenud finaali. Seega ei parandanud selline iseäralik etiketi tõlgendamine paraku sugugi sportlase aerodünaamilist suutlikkust. Kuuldavasti olevat prantslane pärast jooksu Curtisele öelnud, et võistleb ka 400 meetris, kettaheites, kaugushüppes, rööbaspuudel võimlemises ja maratonis. Ameeriklane oli üllatunud, et noormees kavatseb osaleda nõnda paljudel ja nõnda erinevatel aladel, ning küsis talt, kuidas saab üheaegselt treenida nii lühi- kui pikamaajooksudeks. „Noh, see on väga lihtne,” vastas Grisel. „Ühel päeval jooksen lühikest maad hästi kiiresti ja teisel päeval jooksen pikka maad väga aeglaselt.” Curtist ei üllatanud, et prantslane ühelgi alal esikolmikusse ei jõudnud. Kuid kindlasti väärinuks Grisel medalit visaduse eest.