Читать книгу Eriskummalised olümpialood - Luciano Wernicke - Страница 21

Kui Flack ja Lermusiaux olid katkestanud, jäi maratoni juhtima kohalik sportlane Spyridon Loúis. Too 23-aastane nooruk oli sündinud Ateenast põhja pool asuvas Marousi linnakeses, kus ta töötas veevedajana. Ka kreeklane oli janukustutuseks joonud pealtvaatajate pakutud veini, kuid selle mõju osutus prantslase omale vastupidiseks: viinamarjanektarist kosutust saanud mees jõudis staadionile esimesena. Viiskümmend tuhat inimest hõiskasid rõõmust ja aplodeerisid kõvasti, kui kuulsid, et too üksinda finišile lähenev tilluke atleet on nende kaasmaalane. Põnevus oli selline, et printsid Konstantinos ja Geórgios lahkusid loožist ja jooksid teine teisel pool Loúisi kõrval lõpuni – hiljem kinnitasid nad, et turvasid teda. Publiku seast pilluti Loúisi jalge ette lilli, raha, ehteid ja kübaraid tänutäheks hiilgava soorituse eest. Tundmatust sportlasest, kes oli läbinud finišilindi pärast 2 tundi, 58 minutit ja 50 sekundit kestnud kiirsörki, sai kui võlujõul rahvuskangelane. Ta külvati võidu eest üle kõiksugu preemiatega – ajalehtede, klubide ja poliitikute kingitud väikestest varandustest kuni tasuta juuksurini ja lõunasöökideni kogu ülejäänud eluks. Rikkur Georgios Averofi lubatud autasu oli vahest kõige pöörasem: mees pakkus Loúisile oma tütre kätt koos kaasavaraga miljon drahmi – sama suur summa kui oli kulunud kogu Panathinaikó staadioni ehitamiseks. Loúis tänas ärimeest helde pakkumise eest, kuid pidi selle tagasi lükkama, kuna oli juba abielus ja tal oli kaks last. Ka kuningas Geórgios I küsis autasustamistseremoonia ajal, mida kangelane oma saavutuse eest sooviks. Tšempion, lihtne ja tagasihoidlik mees, ei hakanud seekord kõhklema: „Kaarikut koos kahe härjaga, kes aitaksid mul vett vedada.”