Читать книгу Eriskummalised olümpialood - Luciano Wernicke - Страница 11

Esimeste mängude puhul, mis pidid olümpiatraditsioonile uue elu andma, tahtis Coubertin programmi lisada uue kergejõustikuala, millest saaks iga olümpia kulminatsioon. Erinevate võimaluste vahel kaaludes nõustus parun viimaks jooksualaga, mille pakkus välja ta sõber, ajaloolane Michel Bréal. Bréal uuris hoolikalt klassikalisi hellenistlikke teoseid ja pani viimaks ette taasetendada Ateena sõduri Pheidippidese lugu, kes kerkis kangelaseks esimeses kolmest Kreeka linnriikide ja Pärsia impeeriumi vahel peetud sõjast 5. sajandil eKr.

Ajaloolane Herodotos kirjutab, et Marathoni lahingu järel, mis oli kreeklaste esimeseks suuremaks võiduks, kutsus väejuht Miltiades enda juurde hopliidi¹⁰ nimega Pheidippides, et too tõttaks Ateenasse ja viiks sinna uudise pärslaste alistamisest. Raskest lahingust niigi vintsutatud noormees viskas turvise seljast ja jooksis linnriiki, mis asus lahinguväljalt umbes 40 km kaugusel. Pheidippides läbis kogu selle maa sörkides ning saabudes jaksas ta vaevalt võidust teada anda, enne kui pingutusest kurnatuna surnult maha langes.

Teise versiooni kohaselt suri sõdur siiski lahingus saadud haava, mitte ülepingutuse tõttu, sest ta oli pikkade vahemaade läbimisega juba harjunud, olles sõnumiviijaks Ateena ja Sparta vahel, mida lahutab umbes 160 km. Kolmanda kirjelduse kohaselt ei jooksnud Pheidippides Marathonist Ateenasse, vaid hoopis 200 km kaugusel olevasse Spartasse, et paluda sealt lisajõude. Neist lahknevustest hoolimata pakkus Bréal välja, et sportlased jookseksid Marathonist Ateenasse, st umbes 42 km. Coubertinile meeldis see mõte väga ja ka kreeklased olid ideest vaimustatud ning rahul, et distants saab nii ristitud ühe nende kodumaa paiga järgi ning ühtlasi mälestab üht selle kangelastest.

Ent isegi kui miski paberi peal kena näib, tuleb esiteks kontrollida selle teostatavust koha peal, eriti kuna tolle ammuse jooksuotsa lõpptulemus kujunes süngeks. Kaks kuud enne mängude algust palutigi kahel sportlasel joosta Marathoni väljalt Kreeka pealinna, et nende sooritust saaks hinnata. Üks vabatahtlik katkestas, teine aga jõudis umbes neli tundi pärast startimist õnnelikult kohale. Kuna esmakatse kujunes edukaks, taheti järgmiseks maha pidada tõeline võistujooks: Briti ajakirjanik Geoff Tibballs kirjutas, et 10. märtsil 1896 – umbes kuu aega enne olümpiamängude algust – korraldati esimene maraton 12 osavõtjaga, mille võitis kreeklane Charilaos Vasilakos, ajaks 3 tundi ja 18 minutit. Kaks nädalat hiljem korrati seda ettevõtmist ja võitjaks tuli Ioannis Laventis „uue maailmarekordiga”: 3 tundi, 11 minutit ja 27 sekundit. Teine kohalik jooksja Spyridon Loúis jõudis pärale viiendana, seitse minutit hiljem. Kuid tema hiilgehetk saabus 10. aprillil, kui uuest jooksudistantsist, mis kestis hilisest hommikust varaõhtuni, sai kuulsusrikas võistlus, mille sihiks oli võitja nimi surematuks teha ja asetada see olümpiakangelaste panteoni Pheidippidese kõrvale.