Читать книгу Eriskummalised olümpialood - Luciano Wernicke - Страница 26

Vaid seitse vaprat meest julgesid 13. aprillil osaleda ülikurnavas 12 tunni trekisõidus, mida tulevaste olümpiate rattasõiduprogrammi enam kunagi ei lülitatud. Kell 7.20 hommikul lõõtsusid tuliuue katuseta Neo Phalironi velodroomi kohal jäised tormituuled, kui kartmatud atleedid sadulasse istusid ja oma suurt seiklust alustasid. Võistluse favoriit, austerlane Adolf Schmal, vajas vaid viit ringi, et teha ringiga pähe kolmele neljast kreeklasest. Konstantinous Konstantinou, Nikos Loverdos ja A. Tryfiatis-Tripiaris vandusid austerlasele, tugevatele tuuleiilidele ja jäisele vihmale alla ning katkestasid selle odüsseia. Mõni ring hiljem läks Schmal ringiga ette ka sakslasest Joseph Welzenbacherist, kes varsti samuti otsustas võistluse pooleli jätta. Kolm allesjäänud ratturit jätkasid kuni keskpäevani, mil kreeklane Georgios Paraskevopoulos, kes oli Schmalist ja inglasest Frederick Keepingist mitu ringi maas, jättis ratta seisma. Kas ta oli kurnatud? Või oli tal kõrini rivaalide üleolekust? Kas põhjuseks oli vihm ja külm ilm? Ei midagi sellist: Paraskevopoulos oli näljas, aga mitte kuulsuse järele, seega ronis ta sadulast maha, et lõunat süüa. Austerlane ja britt siiski jätkasid pedaalide sõtkumist, kuni 12 tunni ja ligi 300 kilomeetri järel võitis Schmal „kulla” veidi pikema edumaaga kui üks ring: 354 meetrit. Paraskevopoulos jäi kolmandaks, kuid diskvalifitseeriti rattalt mahatuleku tõttu ja ainus metallist asi, mida mees võistlusega seoses puutuda sai, oli söömisel kasutatud kahvel.