Читать книгу Eriskummalised olümpialood - Luciano Wernicke - Страница 4

Paljud antiikaja kuningad ja keisrid otsustasid mängudel osaleda, et tõestada oma spordivõimekust. Makedoonia kuningas Philippos II, Aleksander Suure isa, võitis aastal 356 eKr hobukaarikute võiduajamise. Sel alal võistles ka Rooma keiser Nero. Ajalooraamatud ning film „Quo Vadis” kujutavad teda edeva ja mõrvarliku psühhopaadina. Lisaks oma veristele sõjakäikudele, rivaalide likvideerimisele ja koguni ema, venna ning esimese kahe naise tapmisele (teine naine Poppaea suri selle tagajärjel, et Nero lõi talle jalaga kõhtu, mis viis nurisünnituseni ja surmava verejooksuni) toetas too despoot kunsti ning laskis ehitada mitmeid teatreid ja koole. Nero pidas end jumal Apolloni järeltulijaks ning võrreldamatult andekaks muusikuks ja poeediks. Tema teoseid kiitsid siiski vaid tolle naeruväärse kliki liikmed, kellele ülistuskõnede eest heldelt tasuti. 67. aastal eKr sattus keiser vaimustusse olümpiamängudest ning otsustas oliivipärja võita. Maksku mis maksab. Türann osales kaarikuvõistlusel ja ostis rivaalid ära, et need sõidu üksteise järel katkestaksid. Nero oli viimaks ainus jätkaja ning võitiski võistluse, kuigi ta viimases kurvis kaarikult kukkus. Kreeklastel jäi üle vaid taeva poole vaadata ja oma jumalates kahelda. Need oleksid ju hõlpsasti võinud asja korraldada nõnda, et diktaator kaela murrab.