Читать книгу Eriskummalised olümpialood - Luciano Wernicke - Страница 25

Kuna Ateenas ei leidunud ujumisvõistluste läbiviimiseks sobilikke basseine, otsustasid korraldajad, et kolm võistlusdistantsi – 100, 500 ja 1200 meetri vabaujumine – toimuvad Zea lahes Ateena Pireuse sadama kõrval. Selle otsusega kaasnes mõistagi üks probleem: keegi ei võinud olla kindel, et võistluspäeval on Egeuse meri vesi piisavalt tüüne. Ja nagu Edward Murphy seadus kinnitab: „Kui midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb.” Pühapäeva, 12. aprilli hommikul oli meri tormine, lained kõrged ning vesi väga külm. Ebasoodsatest tingimustest hoolimata otsustasid korraldajad võistlused läbi viia ning esimese ala kuus osavõtjat viidi paadiga platvormile, kust nad vette hüppasid, et lainetega võideldes maale ujuda. Võitjaks tuli ungarlane Alfréd Hajós (enne nime madjariseerimist Arnold Guttmann), 18-aastane arhitektuuritudeng, kes oli otsustanud ujuma õppida kolmeteistaastaselt, pärast oma isa uppumist Doonau jõkke. Hajós läbis raja, mis oli märgistatud tühjaksõõnestatud kõrvitsatest poidega, ajaga 1 minut ja 22,2 sekundit, olles vaid kuus sekundikümnendikku kiirem teisena lõpetanud austerlasest Otto Herschmannist. Teised neli võistlejat (ameeriklane ja kolm kreeklast) eelistasid platvormile tagasi ronida, sest pelgasid külmas vees tekkivaid krampe ja tugevaid laineid, mis võinuks nad vastu sadamakaid paisata.

500 meetris osales vaid kolm võistlejat: austerlane Paul Neumann (võitis ajaga 8.12,6) ning kreeklased Antonios Pepanos ja Efstathios Chorafas, kes jäid vastavalt teiseks ja kolmandaks.

Enne järgmise ala algust, milleks oli 1200 meetrit, oli meri veidi rahunenud. Kuus osavõtjat viidi platvormile kolme paadiga. Enne stardipauku naasid kaks paati kaile, kolmas jäi aga kohale, et mistahes ootamatuste puhul hädalisi abistada. Hajós, kes oli eelmisel distantsil madala veetemperatuuri tõttu kannatanud, määris keha külma kaitseks rasvaga sisse. Sellest hoolimata otsustas ta poolel teel krambi tõttu katkestada. Kuid tema üllatuseks oli abipaat kaugemal kui finišijoon, seega pidi ta elu eest edasi ujuma. Tänu ellujäämisinstinktile pääses nooruk ohust ja tuli ka võitjaks ajaga 18.22,2. „Ennekõike võitlesin ma lainetega – hommikul olid need nelja meetri kõrgused – ning ka vesi oli jube külm,” ütles võitja, kes edestas kreeklast Ioannis Andreou’d kahe ja poole minutiga. Samal päeval peeti ka vaid madrustele mõeldud 100 meetri vabaujumine, mille võitis Ioannis Malokinis – toda võistlusala hilisematel olümpiamängudel enam ei kohta.

Järgmisel hommikul oli meri veelgi raevukam ning sõudmisalad jäeti ära. Kuna ilm läks iga päevaga aina hullemaks, jäidki need toona pidamata.

Olümpiavõitjate auks korraldatud banketil tuli Kreeka kuningas Geórgios Hajósega juttu puhuma ja küsis noorukilt, kus too oli nii hästi ujuma õppinud. „Vees,” vastas ungarlane nalja visates. Kuid peagi polnud noorel ujujal enam naljatuju – kui Hajós naasis õppetööle Budapesti ülikooli, ise rõõmus ja rahul, et ta nimi oli ilmunud kõigis ajalehtedes, noomis teaduskonna dekaan teda mitmenädalase loata puudumise eest karmilt. „Sinu medalid mind ei huvita. Eks me näe, kui hästi sa järgmisel eksamil vastad,” ähvardas õppejõud, tegemata noormehe kuulsusest väljagi. Kuid olümpiavõitja suhtus kraadiõpingutesse siiski tõsiselt ja lõpetas mõni aasta hiljem kiitusega.