Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 10

24. september 2000

Niisiis, juttude järgi viskas Till pärast mulli pildi tasku. Keeldub üldse midagi tegemast. On üksi toas ja mitte keegi sinna minna ei tohi. Pimenov proovis ta sealt välja tuua, aga tüüp ikka streigib. Hakkas kätega vehkima ja tahtis kallale tulla. Kõik arvavad, et ta viiakse hullarisse. Näeb küll päris ettearvamatult ohtlik välja ja sellise hullu jalgu jääda ei tahaks.

Aga esimene mull sai siis tehtud. Mull tähendab seda, et kord nädalas võetakse ette kogu kasarmu suurpuhastus. Jagatakse poisid mööda maja laiali ning kõik peab pärast puhas olema. Selleks on aega kuni lõunasöögini umbes.

Mull on oma nime saanud süsteemi järgi, kuidas mulli tehakse. Nimelt näeb meile selgeks tehtud reglement ette, et mulli tehakse järgmiselt:

võta üks ämber;

võta üks seep (päris seep, mitte vedelseep);

võta üks peldikuharja moodi hari;

võta mingi teravama äärega asi (tavaliselt telefonikaart), millega kraabi ämbri põhja seebipuru;

vala ämbrisse seebipuru sisse paar sentimeetrit tulikuuma vett;

võta hari ja hakka kloppima, kuniks seep on sulanud, tekivad mullid, vahtu hakkab kerkima ning lõpuks on ämber ääreni nii tihedat seebivahtu täis, et kui ämbri harjaga tagurpidi keerad, jääb hari vahu sisse kinni.

Edasi näeb protseduur ette, et saadud vahukreem loobitakse kaootiliselt mööda kasarmu põrandat laiali ning siis hakatakse küürikutega nühkima, kuniks põrandal leidunud mustus on hävitatud, räpp ja sopp on võidetud ning järele jääb lõhnav ja seebine koridor.

Edasi tuleb puhta kaltsuga kogu mödi põrandatelt kokku koguda, nii et elamine läigib ja on sile nagu beebi perse.

Mull on üsna väsitav ja tüütu. Esiteks on see kloppimine ropult väsitav ja teiseks, ega Puru silme eest ei jää ükski nurk varju ning mitmeid kordi üle tegemist ja soperdamist on päris palju. Igatahes lõunaks oli pärast esimest mulli kett kenasti maas juba.

Muuga kummiülikonnad on ikka masuudised. Kuhu me need tookord viskasime, sinna need ka jäänud on. Ükskord proovisime neid niisama pesta, aga ega masuut pole mingi tõbras, et lihtsalt alla annab. Siis proovisime seepe ja pesuaineid, aga ikka ei midagi. Edasi proovisime tuletõrjujate vahuainet, mida kustutusvee sisse segatakse. Aga ka see ei andnud tulemust.

Nii et nüüd vedelevad haisvad kummiülikonnad ja labidad ikka veel kasarmu ees põõsa all. Miski neid ei võta. On tekkinud plaan, et homme proovime bensiini. Ma ei tea küll ühtegi asja, mis bensiinile ei alluks.

(Meeldetuletuseks, Muuga tähendab seda, et neil päevil hakkas seal üks võõramaine laev Alambra lekkima. Tähendab, et mingi kütuse mahalaadimise ajal läks midagi persse ja kogu masuut hakkas tasapisi merre valguma. Või noh, suht vihaselt lendas seda sinna.

Päästeteenistujad siis käisid mitmeid nädalaid merest ja rannast masuuti koristamas. Nii ka Tallinna Üksik-Päästekompanii ajateenijad. Kaasaarvatud noored. Rannas, vee sees, kivide küljes – igal pool olid võimsad pigilaigud. Me siis püüdsime seda kõike suurtesse kilekottidesse toppida.

Sapöörikate ja käte abil. Keemiakaitseülikonnad, mis meil seljas olid, muutusid suurteks pigikäntsakateks.)

Svenssoni saatus on lahtine. Svenssoni toakaaslane Kalju Okoduwa räägib, et Till tuli siia vabatahtlikult!

„Miks?”

„Tahan!”

Üldse on see üks veider seltskond meil siin koos. Eriti see neljas tuba. Lisaks svenssonist Tillile on seal ka mustanahaline Kalju Okoduwa. Suhteliselt muhe mustanahaline kutt Eesti sõjaväes, kes räägib praktiliselt täitsa puhast eesti keelt, väljaarvatud teatud prantsuse r-tähe mõju. Terve elu Eestis elanud vist. Ta on vist mulatt, aga meie jaoks must mis must. Eesnimi on nii eesti kui üldse olla saab ja siis on perekonnanimi nagu teisest maailma otsast.

Aga ta on lahe tüüp ja kellelgi selle kohta mingeid ütlemisi pole olnud. Ehkki alguses vanemad ajateenijad käisid vahtimas küll seda ilmaimet.

Täna pidime ära õppima kõik Eesti kaitseväes käibel olevad auastmed pagunitega. Joonistasime aga pulki ja v-tähti ja tärnikesi ja suuremaid tärne ja tammelehti ja vappe. Erilist probleemi nende selgeks saamisega niimoodi teoreetiliselt pole. Praktikas on teine lugu.

Täpselt nagu eelmine kord, kui kõik kordamööda teisel korrusel Purule hümni käisid ette laulmas, peame nüüd käima enda teadmisi pagunitest proovile panemas. Ma võin ju pildi peal teada, milline pagun on, aga seda vormi küljest leida ja välja lugeda on natuke keerulisem.

Põhimõtteliselt näeb see lugu välja nii, et me siseneme telekaruumi, kus istub kari laigulises vanemaid ajateenijaid, kes on endale kuhugi valed pagunid kinnitanud. Kas siis õlgadele, rinnale, püksirihmale või kuhu iganes.

Me peame seda tähele panema ja tegema pöördumise õigesti. Ehk siis, kui ma tahan nooremseersant Puru poole pöörduda, pean vaatama, ega ruumis pole kõvema paguniga tüüpe. Kui on, siis pean kõigepealt nende käest küsima luba pöörduda väiksemas auastmes tüübi poole.

Arva ära, kas lähevad sassi pagunid, pöördumised ja üldse kogu juhtmestik pea sees? Kuulid koos täiega.

Päeva killuga sai hakkama Term meie toast. Õppisime auastmeid ja üritasime kokku viia enda väeosa ohvitsere auastmetega. Meie kompanii ülem öeldakse kapteni auastmes olevat. Paberilt vaadates selgus, et kaptenil on veel pikk maa kindralini minna, möödudes majoritest, leitnantidest ja poolkindralitest. Sealt siis ka Termi tähelepanek:

„See kapten pole ju mingi tegija. Ta on ju mittekeegi. Mina talle enam käppa ei viska!”