Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 18

1. oktoober 2000

Taas-taas-taas sosistasid õhtul õelad keeled, et öösel tehakse meile häire. Oh sa heldene aeg ja jeekim küll, kas need jutud kunagi ei lõpe?! Ja arva ära, kallis lugeja, kas ka midagi juhtus? Muidugi mitte! Magasime nagu latsekesed. Öösel oli küll üks tibatillukene tuletõrje väljakutse, aga see meid ei puuduta, see on meie uhketele pritsumeestele tuletõrjevahtkonnast, kes siis abivajajaile appi tõttavad! Tõele au andes, me ei kuulnudki seda signaali peaaegu, keerasime vaid korra külge ja nurrusime tagauste kaudu rahulikult edasi.

Hommikupoole oli taaskord see suur mull. Meile väga meeldis. Taas tuli seebivesi nii vahtu lüüa, et hari välja ei kukuks, kui ämbri teist pidi pöörasid. Mul seekord nii tubli vaht ei tulnud, hari ikka liigutas end natuke ja ma tundsin suurt rahutust hinges, et ma olin oma kaasvõitlejaid haledalt alt vedanud. Andke andeks, sõbrad!

Nüüd istume ja teeme suvalisi asju. Kõik ootavad külalisi. Mõned õpivad, ehk loevad tundides räägitud materjali. Osa tüüpe läks vanemate ajateenijatega võrkpalli mängima. Meil on hoovis kasarmu ees päris tore võrkpalliplats, nimelt. Mina pole oma jalga sinna rohkem tõstnud kui see kord, mil rehade ja luudadega kompanii territooriumi noolisime.

Nädalavahetus on olnud tegelikult täitsa tore. Aga nüüd on pühapäev ja Puru tuleb täna linnaloalt tagasi. Siis ei saa jälle eriti suitsu teha. Ah, nagunii on suitsud kohe otsas kah. Ei viitsi enam. Õpin määrustikku pähe parem.

Hullult tüüpidele tuuakse asju. Kõik saavad end sisse seada. Tuuakse vihikuid, kirjatarbeid, ümbrikke, hügieeniasju, vanu ajalehti-ajakirju ja muud vajalikku.

Janbajevile toodi kast õunu. Päris lahe, kogu kompanii õgib täiega, et neist jagu saada. Valjuoksal on terve kilekotitäis komme, õunu, mahla. Kolm kotti kokku. Täna võib vist küll segaseks õgida ennast!

Üldiselt passitakse niisama ja loetakse lehti ning määrustikku. Igav on. Teen vahepeal kätekõverdusi tegevusetuse peletamiseks.

Õhtusöögil oli siis Puru tagasi. Loomulikult ei saanud pärast sööki suitsu teha… hakkab pihta see huinjaa, raisk.

Söögi ajal keegi eriti süüa ei viitsinud. Kõik olid igasugu sodi täis topitud. Puru muidugi teadis seda, et me terve pärastlõuna ainult kõikvõimalikust nännist toitusime. Käskis kõigil taldrikud tühjaks süüa, mitte üks tera ei tohtinud järgi jääda. Pärast rivis kasarmusse tagasi minnes kõikus rivi nagu palgihunnik merelainetes. Naljakas. Vaadates Puru suhtumist, saab arvatavasti õhtul nussi.

Tavaliselt küsitakse pärast õhtusööki, kas on vabatahtlikke sööklasse kartuleid koorima minekuks. Enam ei taha mitte keegi minna. Tavaliselt on päris palju tahtjaid ja ma pole erilist huvi üles näidanud.

Kartulis käimise võlu on selles, et sa istud seal sööklas ämbrite taga, kraabid kartuleid ja võtad asja rahulikult, kuniks järgmise päeva kompanii varu valmis kooritud. Võlu on selles, et kartulirahval jääb saamata see kepp, mis teistel terve õhtu jooksul, kõik need lollakad pumpamised, kompanii ringid, rivis seismised, pöördumised ja muu pask. Ma ei viitsinud täna ka ennast välja pakkuda. Eks pärast õhtul lihtsalt Puru käsib kellelgi minna, mis seal ikka.

Päeval veel tegime sporti ja kõik oli lahe. Nüüd on persses. Puru on munn.

Vaja kaitseväelase kohustused pähe ajada. Tegelikult ei aja, loen niisama. Päris huvitav on, milline teos nende kohustuste näol valmis on vorbitud.

Tüübid hakkavad viimasel ajal Pimenovile hullult vastu. Pimenov on selline tüüp, kes meie oma rühmast on justkui meie jaoülemaks tehtud. Ma ei oska seda selgitada, sest ei ole veel erilist aimu, mida jaoülem tähendab. Või misasi see jagugi täpselt on. Nii nad ütlevad. Igatahes on Pimenov tüüp, kes meid nii-öelda kantseldab vahel. Noh, et kui Puru ei viitsi vihmaga õue tulla, siis istub toas akna all ja vaatab, kuidas Pimenov meile rivitundi teeb.

Ma olen nii aru saanud, et Pimenov teenis sellise staatuse tänu sellele, et ta on õppinud päästekoolis ja töötanud tuletõrjujana, mis tähendab, et tal meie kompaniis selles valdkonnas ülearu palju õppida ei ole.

Igatahes, Pimenov ja Bõstrov vaidlesid ikka sitaks. Hullult tigedaks said, vaat et oleks kallale läinud üksteisele. „Sina ütled, ja ma pean minema vä?” Bõstrovile oli vastuvõetamatu, et Pimenovil on justkui õigus meid kamandada.