Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 14

28. september 2000

Oleme teada saanud, et pühapäeval kell 15.00–18.00 on külastusaeg.

Kui keegi siiakanti satub, siis, palun, tooge mulle: kirjaplokk, ümbrikke, pastakas, 2 seepi, pesupulber, 2 pakki Leeki, tulemasin, telefonikaart, 2 nõela, rohelist niiti, üks kilekott.

Viige ära: siinsed tsiviili asjad.

Täna istusime suht palju klassis pärast hommikvõimlemist. See on väga igav tegevus ja ajab haigutama. Keegi loeb määrustikku ette ja kari tolvaneid kuulab ega saa midagi aru. Lisaks joonistasime vihikusse, kuidas jagu liikuma peab ja milliseid käemärke me kasutame, kui häält ei tohi teha.

Aga Erkki Nool sai olümpial kulla. Mitte, et noored telekat näha saanud oleks. Teised rääkisid. Ma ei teagi, kas oli hea meel ka või mitte, sest meil oli muud tegemist.

Sporditunnis tuli 21 ringi joosta (38 meest ühte sammu). Raul Karja jooksis end peaaegu koomasse. Tükk aega elustati! Põhimõtteliselt nägi see välja nii, et Karja jooksis, aga eriti ei jaksanud. Samas oli tal hull vajadus ikka edasi lonkida. Viimane asi, mida ma nägin, oli see, kuidas Karjal jalad nõrgaks jäid ja ta lihtsalt söökla ees tee äärde maha varises.

Vanad on hullult tigedad me peale. Sest osad meist ei jookse territooriumil ja valel ajal paneme mütsi pähe. Mütsi peab pähe panema ja peast võtma ukselävel, mitte õues ega toas. Selle eest saime kägarkõndi riviplatsilt kasarmusse. (Olles enne teinud jooksu ja 20 jänkuhüpet, 35 kõhulihast ja 20 pumpa.)

Peldik tehti korda, aga läks umbe jälle. Neli meie oma saadeti peldikusse torusid läbi pumpama. Tundus, et sai korda, aga õhtul tuli Rannasalu ja ütles, et ikka mulksub seal…

Lipnik Moosipuu pani meid päeval viit ringi jooksma. Keegi vist hakkas ta igava vestluse ajal norskama või midagi. Pärast lasi mingit ankeeti meil täita ja essee kirjutada: Eesti kaitseväe eilne, tänane ja homne. Jopakolla, mida siin kõike tegema ei pea. Eilsest ei tea me midagi, täna nussitakse meid näkku ja ei ole teada, kas homne üldse tuleb.

On selgunud Tilli streikimiste põhjus. Väidetavalt olla Tillil koduigatsus, tahab Rootsi tagasi minna.

Täna on Seier vahtkonnaülem. Tüüp on millegipärast eriti tige meie peale. Tal on 36 päeva veel jäänud ja nüüd muudkui kutsub noori vahtkonna juurde, et möliseda. See tähendab seda, et kui me muidu istume ehk oma toas ja loeme määrustikku, siis ühel hetkel karjub päevnik, et keegi peab vahtkonda raporteerima minema. Jooksusammul mööda kompanii peatänavat. Mida seal teha, seda ei tea keegi, nad mõtlevad selle koha peal välja. Tavaliselt tuleb korrektselt pöörduda ja vastata mingitele küsimustele ning siis minna tagasi Purule raporteerima. Tüütu mõttetus.

Muidu istume ja õpime kasarmutoas. Räägitakse, et kõik mida me tundides õpime, tuleb kunagi mingil eksamil küsimisele. Saab näha.

Rühmalaul on nii ära tüüdanud, et tuleks uus teha. Iseäranis sellepärast, et üle kahe salmi seda olemas ei ole ja kui me siis kümme ringi jookseme, läheb päris korralikuks leierdamiseks.

Meie rühmalaulu pani kirja noor Pull. Alguses saime Puru käest sõimata, et me ühtegi laulu ei oska. Siis anti ühel päeval käsk kätte, et olgu hommikuks laul olemas. Istusid siis mehepojad, kes vaevalt elus ülearu pliiatsit käes hoidnud, salme keerutama. Ausalt, sealt tuli ikka sellist saasta, et õudne hakkas. Aga noh, veel hullem on selle pärast Purul end keppida lasta, et mulle mingi lastelaul ei meeldi.

Nii sündiski läbi vaidluste mitte tõde, vaid noorterühma laul „Hommikul kui kell on kuus, tunne pole enam uus…” Oh õudust.

Rühmalaulu tuleb alati kedrata, kui kuhugi minek on. Laulu tuleb joriseda juba alates hommikust, kui kompanii ringe jookseme. „Rühm! Laul!” hüüab Puru ja me peame hakkama ketrama. Ega see polegi päris laul, vaid selline, nagu väljamaa filmist näha võib, kus üks jorss räpib paar rida ette ja siis rühm paneb kooris järele.

Ma siis pakkusin omalt poolt välja, et me võiks mõnd klassikat niimoodi joostes purssida. Näiteks sobib rütmi väga kenasti Propelleri kunagine lugu nimega Punker. „Seal kus Läänemere lained läevad ajaviitele, seal kus poisid kõik on kained, õpivad vaid viitele, metsa serval väike maja, maja ees on kivist konn, majast kostab laulukaja, kes küll ütleks mis seal on…”

Lisasin sinna lõppu veel enda arust üliandekalt paar salmi Pilleriinist ja lõpetasin maa peal: „Pilleriin oh Pilleriin, lapsepõlv on möödas siin, roheliste meeste mestis, mändide all Kose Ristis.”