Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 15

29. september 2000

Täna on reede. Juba varem käisid jutud, et Puru läheb väljaloale ja Henno Pära, nooremseeru, jääb meiega nädalavahetuseks.

Ma arvan, et Puru sai hakkama esimese naljaka asjaga kogu senise aja jooksul. Nimelt juhtus hommikuse ülevaatuse ajal selline lugu, et loomulikult me kõik jälle pumpasime mingite niidikeste või tolmukübekeste pärast saabastel, aga noor Kasse ei saanud pöördumisega hakkama.

Noh, peab ju pärast käsu täitmist Purule raporteerima, et pumbad tehtud, käsk täidetud.

Noor Kasse on suht naljakas tüüp, selline väike, näost punane, aga enamasti selline rõõmus tegelane, kuigi jutust jääb mõnikord mulje, nagu tüüp võiks terve kompanii üksi üles peksta. Igatahes, ta võib kõva mees ju olla, aga pöördumised ei tule kohe üldse.

Niisiis sai Puru hakkama sellise asjaga, et ei viitsinud enam Kasset pidevalt pumpamas ja uuesti valesti pöördumas näha ning käskis tal riviplatsi kõrval olevale elektripostile viis korda raporteerida.

Nii me siis vaatasime ja irvitasime, kuidas noor Kasse marssis postini ja võttis valvele: „Härra Post! Reamees Kasse, lubage ette kanda!” ja jäi siis passima, käsi kulbis. Puru siis küsima, et mis sa passid seal? Kasse ei öelnud midagi, vaatas ainult posti ja siis Puru poole.

„Kujuta ette, et ta vastab sulle!” hüüdis Puru.

Ja siis Kasse pani viis korda: „Hr. Post! Reamees Kasse, lubage ette kanda.”

„Teie käsk on täidetud, lubate minna?” Pööras ümber, tegi paar sammu ja pöördus uuesti. Tüüp eksis siis ka mitu korda. Nalja sai.

Veider oli see, et me võisime natuke naerda selle üle. Tavaliselt Puru käsib vait jääda. Aga küllap oli asi selles, et Kasse ise irvitas seal kõikse rohkem.

Pärast hommikusööki topiti 43 tüüpi ühte kongi ja sõidutati Kosele miskisse spordihoonesse, kus pooled alul tegelesid maadlusega veebel Kuutsa juhendusel ja teised mängisid kossu selle va spordiinstruktoriga.

Spordiinstruktor härra Kalde on see tüüp, kes meile vahel sporditunde teeb. Ei olegi aru saanud, miks üks tsiviilisik meiega mässab, võiks ju mõni neist staabis kössitavatest laigulistest ise kästa meil joosta või palli mängida.

Igatahes oli see päris tore. Natuke mürgeldada veidi vabamas õhkkonnas, kui seda on kompanii riviplats.

Lõunaks tulime sealt tagasi. Jalad on haiged ja selg kah. Hoolimata siin pidevalt käivast pumpamisest, ei ole end pikka aega nii palju väänanud kui seal maadlusmatil. Aga see on pohhui. Sest pärast õhtusööki lubas Pära meil 7 minutit suitsu teha!

See on täiesti uskumatu! Sest kui ka juhtub, et Puru meid suitsetama laseb, siis see on tavaliselt söömast tulles ja kestab hulga vähem. Asi näeb välja nii, et pärast sööki rivistuvad noored, ehk meie, söökla ette rivisse. Siis peab Puru meile kõne, et kui väga masendavalt me ikka sööklas kolistasime ja muud säärast juttu.

Puru teab küll, et me tahame suitsu teha, aga ta meelega ei tee sellest juttu. Ise ta ka suitsumees pole. Niisiis on kombeks saanud, et keegi noortest peab rivis käe tõstma ning Puru poole pöörduma. „Härra nooremseersant, lubage õpperühmal sigarette suitsetada!”

Me juba teame, et ei tohi muud moodi küsida. Kui küsiksime suitsu teha, siis hakkaks Puru mölisema, et kas lähete ja toote oksad ja hakkate hõõruma, kuniks suits välja tuleb? Seda me ei taha.

Siis võib mõni rumaluke küsida, et härra nooremseersant lubaks meil sigaretti tõmmata. Ka see ei lähe mitte, sest on tehtud nalja, kus keegi vanematest paneb ühe sigareti kasarmu teisele korrusele, seob sellele niidi külge ning laseb kurilkas istuval noorel selle sinna tõmmata.

Niisiis on ainus viis suitsule saada küsida luba sigarette suitsetada. Selle kohta ei oska Puru midagi välja mõelda. Tavaliselt ta küsib oma nõmeda irvega lihtsalt: „Tahate sigarette suitsetada? Arvate, et olete ära teeninud? Ma kuulsin küll palju kolistamist sööklast, te ei taha ju suitsetada!” jne.

Igatahes, vahel juhtub, et ta lubab meid suitsule. Üks või kaks korda päevas, kui hästi läheb. Me marsime kasarmuni ning siis teatab Puru: „Õpperühm, teil on aega kaks minutit, aeg läks käima… NÜÜD!”

Sellepeale trügivad pooled õpperühmlased kurilkasse, kuhu nad vaevu kõik koos ära mahuvad. Me rebime taskutest plärud välja ja hakkame kimuma. Kaks minutit on väga lühike aeg ühe suitsu nautimiseks. Sageli lendavad poolikud suitsud auku, et tagasi rivvi jõuaks. Puru loeb kõrval sekundeid. Valjusti, et kõik kuuleks. Kui viimane sekund kõlab, peab plats noortest kas tühi olema või peavad kõik rivis seisma, olenevalt, kas Puru on mittesuitsetajatel oodata lasknud või saatnud nad kasarmusse ära.

Niisiis, Pära lasi meil koguni 7 minutit suitsetada! Ma jõudsin ühe rahulikult nautides teha ja teise veidi kiiremini lihtsalt tühjaks tõmmata.

Ühe rivistuse ajal tuli Puru ja kirus, et meil veab, raisk. Järgmine nädal minevat me mingeid relvakatseid vaatama. See on hetkel veel kõmu. Aga hea on teada ikka, et midagi meid ees ootab.

Nüüd on kujunenud asjad nii, et meie tunnid on siin sellised, et mina loen rahvale kaitseväe sisemäärustikku ette.

Puru ja Pära said vist ise ka aru, kui kogelevalt nad loevad. Ma siis loen, ehkki midagi aru ei saa. Seerud siis seletavad, mida see värk tähendab.

Ehkki on septembri lõpp, on ilmad ilusad olnud. Suht soe ja erilist vihma pole ette tulnud. Seegi hea. Varsti tuleb sügis…

Vanematel ajateenijatel on kogu aeg suitsu vaja. Tahavad meie käest osta, sest teavad, et meil on, kuna me ei tohi väga palju suitsetada. Siis käibki selline äritsemine, et me müüme vanadele oma suitse ja nemad müüvad meile pirne ja jäätist ja värki, mida väljast või enamasti sööklast toovad. Vanematele ajateenijatele eriti ei kehti see, et sööklast ei tohi kraami kaasa võtta. Meid aga otsitakse mõnikord isegi läbi pärast söömist.

See vist on üks põhjus, miks Kuutsa ei lubanud noortel vanemate ajateenijatega üleüldse suhelda. Vastupidi kah, aga kes seda ikka kontrollib.

Jama on sellest, et mul on seep otsas.