Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 11

26. september 2000

Eile hakkasid meil teooriatunnid. Tegelikult luges Puru meile määrustikku ette ja selgitas. Masendav on kuulata, kuidas tüüp eriti lugeda ei oska. Ma saan aru, et ta ei peagi mingi esineja olema, aga noh, võiks vähem kokutada.

Teine asi on see, et mida munni teame meie määrustikust? Loe ette palju tahad, ikka jääb meile täielikult arusaamatuks, millest jutt. Me oleme mingis väikeses kompaniis, kus pole pataljonist või garnisonist haisugi, kurat. Proovi siis aru saada kogu seda jama. Puru muidugi üritas seletada, et osa asju käib meil teistmoodi ja „kui kunagi vahtkonnas käima hakkate, siis saate aru”.

Misasi see vahtkond veel on? Meie jaoks on see üks putka, kuhu meid pidevalt joostes saadetakse, et siis mingi ettekanne teha ja pärast natuke mõnitada saada. Mis kuradi tunnimehed ja värk? Igatahes jäi kõik väga segaseks, arusaamatuks ja kaugeks.

Kehalise tund oli seekord päris tige. Kogu tavapärane hingetuks jooksmine ja tühjaks pumpamine, aga lõpuks pandi väike kirsike ka tordile. Kuna me joostes õigesti sammu ei pea (võib-olla sellepärast, et kõigil pole ühepikkused jalad või et kõik ei pea ühtemoodi tempole vastu või mõni ei viitsigi üritada), siis tuli ettevõtmise lõpetamiseks kompanii ringil kägarkõnnis sammu otsida. Ehk siis rivis olles kägarkõnnis ühte sammu astuda.

Asja loogika näis olevat selles, et kui me käies ega joostes ühte sammu astuda ei mõista, siis kägarkõnnis, mis on Puru arvates vist maailma kõige lihtsam liikumisviis, saame sellega ikka hakkama. Tuleb tunnistada, et Puru eksis. Asja tulemuseks oli kõige koledam rivi ja kõige rohkem mööda pandud samm, mida ma elus näinud olen. Linnatänaval bussist maha astuvad inimesed panevad kah rohkem täppi.

Kokkuvõttes otsisime sammu umbes sadakond meetrit. Valus laks. Täitsa persses.

Mulle on hakanud tunduma, et mu selg ei pea kätekõverdustele vastu. Selline terav valu käib alt seljast läbi, kui liiga kaua toenglamangus olen. Käte poolest võiks vabalt olla. Ja muidu niisama ei ole seljal häda midagi, annab olla küll. Samas ei tule mõnel jooksuga üldse ära, nii et mis seal ikka.

Õhtul pimedas hakkasime kummiülikondi (OCK, L1) pesema. Bensiiniga, nagu räägitud sai. Väljas oli päris pime ega väga aru ei saanud, aga pärast bensiiniste kaltsudega pikka nühkimist võisime kõik kinnitada, et veidi sai puhtam küll. Jätsime need ööseks jälle õue. Täna hommikul lasime valges veel kuidagi üle. Ikka päris pasased on, aga mis teha. Nüüd haisevad ülikonnad kokkupakitult voodi all muu varustuse kõrval. Kena bensiiniläbu on toas.

Viimasel ajal on tekkinud noorte seas uus trend. Osad tüübid käivad arsti pool ja siis saavad spordist vabastusi. Ükskõik mille eest, peaasi, et ei peaks jooksma, pumpama või kükitama või mida iganes. Iseäranis üks tüüp on pidevalt laatsaretis. Slummi nimeline.

Mind häirib vist kõige rohkem see, et suitsu üldse ei saa teha. Jutu järgi võiks just pärast sööki olla suitsetamise hetk, aga ei saa teha, sest sööklas läheb 39-st tüübist mõnel ikka kahvel väikese kolakaga vastu taldrikut. Ja üldse käib hull kiirustamine kogu aeg.

Söömisega on meil sellised lood, et noortele on ette nähtud söömiseks järgmised ajad:

hommikul 5 minutit, lõunal (kaks käiku) 10 minutit, õhtul 7–8 minutit.

Õgi aga!

Hommikuse hügieeniga on nii:

5 minutit pärast hommikust võimlemist/sporti = dušš, habe ajada, hambad pesta, kukal ajada, riietuda. Kukal ajada tähendab seda, et kuna me siin kõik sellised kiilakad oleme, siis peab kandma ka hoolt selle eest, et peast alla poole kaela peale ühtegi karva ei satuks. See on selline pime ja nurgatagune tegevus, et tavaliselt tuleb kogu selle tormamise seas mõne tüübi käest küsida, et ta ise su kukla üle tõmbaks. Ja siis vastupidi kah, eksole. Pesta tuleb ikka külma veega.

Ilgelt tahaks kedagi näha. Sõpru-tuttavaid. Või helistada. Aga üldse pole aega. Toa koristajal eriti, kes terve päeva toa korrashoiu eest vastutab. Pealegi peab helistamise jaoks Puru käest loa saama ja see võib juhtuda ikka ainult kõigi asjaolude hea kokkulangevuse puhul.

Täna käis meil jälle Pätu külas. Pätu lükkas kõik voodid ümber ja voodiriided laiali. Pärast hommikust rivi oli „nalja” kui palju. Värdjad. Sedakorda tuli Pätu sellepärast, et aken jäi lahti.

Hullult ebamugav on olla. See nii-öelda tavavorm, mida me igapäevaselt kanname, on liiga uus. Liiga kõva ja kandmata veel. Taktikavormiga käiks kogu aeg.

Noorte seas käib palju kirumist, et inimestel on jalad katki. Tüübid pole harjunud saapaid kandma ja hõõruvad oma jalad päris korralikult ära. Siis ei jäägi muud üle kui muudkui plaasterdada.

Tüüpidel on hull stress. Elame ühe hetke korraga.

On liikumas jutud, et lisaks Purule saame veel ühe nooremseersandist tegelase endale kamandama. Vanemad ajateenijad käivad ringi ja mölisevad, et kui me arvame, et Puru on hull nikkar, siis Pära olevat ikka selline tegelane, et me jookseme ise Puru rüppe kaitset otsima. Oeh, eks näis.

Panin täna kummalist asja tähele. Ma olen juba peaaegu nädal aega sõjaväes olnud, aga mitte ühtegi korda ei ole veel sittunud. Vett saab küll paar korda päevas lastud, aga mitte kangemat kraami. Ometi me sööme kolm korda päevas päris korraliku portsu sööki. Ikka nii korraliku, et mind paneb imestama, kuidas mul tudengina üldse hing sees püsis.

Kas tõesti on isegi teoreetiliselt olemas võimalus, et me saame siin nii palju sporti ja rabelemist tunda, et kogu sissesöödud mant moondub hoobilt puhtaks energiaks ning see vähene, mis sellest järgi jääb, saab hoolega särkidesse ja pükstesse higistatud?