Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 13

27. september 2000

Täna siis kolisime nooremseeru Pära oma tuppa. Tüüp võttis koha sisse akna all toa tagumises nurgas. Nüüd me peaks igale poole õigel ajal jõudma, sest vaevalt ta meil siin munema laseb jääda.

Tuleb välja, et kompanii jutud sellest, et Pära mingi hull nikkar oleks, olid vaid meie hirmutamiseks aetud pläma. Pära on jummala muhe tüüp. See muidugi ei tähenda, et ta meile spordi või distsipliini koha pealt oluliselt rohkem järgi annaks kui Puru, aga ta on mõnusama suhtumisega tegelane. Ei mängi mingit kunni, vaid teeb, mis teha vaja.

Tundides õppisime pöördumist jälle. Kordamine on kahtlemata pähetuupimise ema. „Härra nooremseersant, reamees Selder, lubage pöörduda.” „Härra nooremseersant, reamees Selder, lubage ette kanda. Lubate minna? Just nii!” Hakkab tulema küll.

Aga see meie kaplan – lipnik Moosipuu – on tegelikult üks paras jobu. See on see tüüp, kes peaks rahva muresid ära kuulama ja aitama oma mõtetega hakkama saada. Ma ei tea, kas kaplanil meil mingi usurituaalne funktsioon kah on. Igatahes tema oli see, kes saadeti Tilliga jutustama, kui see esimest korda streikima hakkas.

Nojah, ja siis see mees pani meile täna näkku. Nagu meil vähe nussimist oleks. Täna saatis Moosipuu kogu kamba, kes kurilkas oli, viiele kompanii ringile. Palju me üldse kurilkas olla saame? Ja ma ei tea, mis ora talle pärakusse topiti, et nii läks. Äkki keegi ei visanud kulpi. Raisk, tema võiks just see olla, kes aru saab ja halastab.

Tegelikult arvan, et ta on üks kättemaksuhimuline variser, nagu kõik sellised karjääriusklikud – nägu peeretab peas, aga mõttes kabistavad noori poisse. Värdjad.

Sporti tegime täna hullult. Aga suitsu pole juba ammu saanud. Lõunal tehti sööklas jälle hirmsat kära, ehk siis oli kuulda, et me sööme, ja mingi pagunitega ülemus oli sel ajal seal. Putsis.

Aga kõige lahedam on see, et peldik on kasarmus umbes. Liiguvad jutud, et keegi olla banaanikoored välja sittunud. Nüüd on töökorras vaid üks pott. Terve kompanii peale! Appi!

Ja just nüüd juhtus see, et sittuda tahaks! Võib-olla polnud mingeid banaanikoori, lihtsalt kõigil noortel läks pärast esimest nädalat torustik töökorda jälle ja hiiglaslikud kangid hakkasid korraga teed vabadusse otsima.

Aga meie rühm peaks nüüd juttude järgi iseäranis hullu nussi saama hakkama, sest Luts jäi duši all sooja vee kasutamisega vahele. Oeh… mis kuradi nussijutud siin kogu aeg liiguvad, ei taheta lasta rahulikult elada.

Mina kasutan ainult külma vett, nagu ette nähtud… tubli poiss.

Lollitasime toas täna, et võtame kätte ja hakkame kapraliteks.

Meie rühmaülemal, veebel Kuutsal, on komme, et ta laseb kõigil oma ajateenijatel endale nooreajal luuletuse kirjutada. Kõlab natuke perversselt, aga tegelikult on see suht hea mõte oma teatud kultuurilises diskursuses.

Noor Selderi luuletus udust, ilmselgelt kantud liigsest Hirve lugemisest: