Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 5

Siin me siis seisame. Mitte midagi ei toimu. Ma olin üsna rivi lõpus. Ehk siis majadest kaugemal. Mis majad need on? Pole aimugi.

„Valvel!” kamandas äkki mingi laiguline tüüp. Selline lühikest kasvu junn. Pöidlad vöö vahel. Nägu irvitamas peas. Müts laiaks muljutud ja pigem kuklas kui silme ees. Vaatas tüüpe rivis. Ma ei tea, mis see on, aga rivis seisvad tüübid võtsidki valveseisaku.

Millegipärast tundus see kõik üsna naljakas. Päike paistis, ümberringi ilus loodus, mets, männid. Ja meie seisame. Ja mitte midagi ei tea ja midagi ei toimu.

„Kellelgi keelatud asju kaasas ei ole? Keegi joonud ei ole?” küsis tüüp tõsiselt ja häält valjemaks ja tõsisemaks ponnistades. Hea, et ma naerma ei hakanud, nii naljakas tundus. „Näitab oma kotid ette, teeb lahti!”

Neli tüüpi kammisid meie kotid läbi. „Joonud tüübid lähevad kompanii ringile ja siis kartsa, on arusaadav?” Oeh, mis seal ikka. Keegi end siiski joonuks ei tunnistanud ning kui tüüpide hingeõhk sai kontrollitud, jäi see jutt katki.

„Kes teab, mis auaste see on?” küsis üks väike põkk pärast mõningast pausi oma rinnal olevale pagunile näidates. Naljakas, kas pagunid õlgadel ei peaks olema, mõtlesin. Aga mis ma ka pagunitest tean. Nii palju tean, et vanem vend kirus pidevalt, et neil oli sõjaväes üks munn veebel. Vähemalt üks, kui mitte rohkem.

„Äkki on veebel?” küsisin rivist tüübi poole vaadates. „Ha-haa-haaa!” pistis natuke eemal äkki seltskond laigulisi irvitama. Meie selja taga suitsunurgas istusid mõned tüübid ja naersid lõbusalt ning hakkasid paguninäitajat tögama. „Veebel, ha-haa!” „Härra veebel, lubage naerda, haa-haaa!”

Vist ei ole siis veebel, mõtlesin irvitades, kui paguninäitaja minu poole tuli. „Ei ole mingi veebel, see on kapral, üks pulk, jätke meelde,” kamandas tüüp. Mitte et minu jaoks suurt vahet oleks, nagunii pagunitel vahet ei tee.

„Noor, mis teie nimi on,” küsis tüüp minu ette jõudes.

„Sergo Selder.”

„Misasi?”

„Sergo Selder.”

„Siin oled sa noor Selder, on arusaadav?”

„Okei.”

„Mis okei! Just nii, öeldakse! Said aru?”

„Just nii!”

„Noor Seller, miks teil juuksed värvitud on?” hakkas ta pärima mu punakaid juukseid vahtides.

Hmm, et ka sellest võib probleeme tulla, pohhui. Hea et ma paar päeva varem suurema osa juustest maha ajasin, muidu hakataks veel karvaseks kah sõimama. Ehkki juuksepikkust vaid mõni sentimeeter.

„Niisama värvisin.”

„Miks punaseks?”

„No tegelikult oli punast ja musta,” kippusin äkki lobisema.

„Misasja? Ei suutnud otsustada vä?”

„Küllap vist.”

Aga sinna see jutt katkes, sest kohe saadeti meid varustuse järele. Varustus jagati välja selles samas majas, mille ees me seisime. Paarikaupa lasti meid sisse. Varustust jagasid mingid naisterahvad. Olid nad ilusad või polnud mitte, ei saanud aru. Ei vaadanudki. Ei mõelnud selle peale. Üks neist oli arst, kes vaatas meid ühtlasi läbi.

„Mis number saapad? Mis särgi suurus on? Mis pea number on?”

Oh jummal küll! Pole aimugi, kusjuures. „Jalg on 42, teisi ei tea.” Tõesti, ei tea. Kust ma peaks teadma üldse? Ei mäleta, et oleks viimastel aastatel väljaspool kaltsukat ühtegi riiet ostnud. Ja seal juba mõõtu ei küsita.

Naised andsid asjad mind silma järgi hinnates. See oli suur kilekott, mis peitis endas kolme musta t-särki, viit paari halle sokke, kaht paari paksemaid sokke, kahtesid villaseid sokke, kolmesid halle boksereid, laigulist frentši, laigulisi pükse, kaht paari pikki rohelisi aluspükse, kaht rohelist kõrge kraega ja rinnani ulatuva lukuga džemprit, rohelist püksirihma, laigulist mütsi ja halli kampsunit. Käe otsa riputati saapad. Tartu toodang.

Ja siis suunatigi meid ükshaaval, nii, kuidas varustusega jõuti, kasarmusse. Sinna juhatas mind üks väiksemat kasvu ajateenija, kes ka õpetas, kuidas riietuma peab.

Ühtlasi teatati ka, et noored ei tohi hetkegi kasarmust väljas kõndides liikuda. Kogu noorte liikumine peab toimuma joostes. Nii ma siis jooksingi oma kolaga kasarmu poole. Suht tülikas. Aga pohhui.

Riietudes selgus, et püksid olid natuke suured, frentš kah ning saapad samuti. „Jõuate pärast omavahel vahetada,” ütles ajateenija ja hakkas õpetama, kuidas paelad saabastel käivad. „Vasem läheb alt ja parem läheb pealt.” „Teisel saapal siis parem alt ja vasem pealt?” „Ei, mõlemal ühtemoodi.” No kena siis, aga mis nüüd toimuma saab ja kuhu ma oma asjad panen?

Tüüp justkui loeks mu mõtteid. „Paneb asjad sinna tuppa praegu ja siis läheb rivitundi.”

„Teeks enne ühe suitsu?” tegin hoopis ettepaneku. Tüüp lõi käega. „Mis seal ikka, ega te niipea nagunii suitsetada ei saa.” Suitsetamine on hea, raisk.

Kahjuks lõpetas selle idülli hulk vanemaid ajateenijaid, kes minu saatjaga mölisema hakkasid ja mind joostes garaažide vahele saatsid. Seal oli rivitund.

Tegelikult oli see individuaalne riviõpetus. Elementaarsed asjad, kuidas kohapeal vasak ja parem pool ja ümberpöörd pöörata ja kuidas liikumise pealt seda teha. Ja kuidas liikumise pealt käskluse peale seisma jääda.

Meid oli seal garaažide vahel kümmekond. Osa tuli juurde, osa saadeti minema. Minu meelest oli pööramine lihtne. Meenus, et kunagi algklasside kehalise kasvatuse tunnis õpetaja lasi meil samasuguseid asju teha. Seda enam arusaamatu näis, kuidas mõned minu kõrval seisvad tüübid kohe kuidagi hakkama ei saanud. Kui pööret tehakse kand ja varvas maas, siis mõnel kohe õnnestus pöörata mõlemal varbal korraga. Müsteerium. Aga kohutavalt naljakas, kuidas sel juhul inimene kerkib maast õhku, nagu mingi topis oleks.

Oli juba üsna õhtu. Väljas oli valge, aga kell juba päris palju. Kõht oli tühi. Lõpuks saadeti mind teiste noorte sekka. Need liikusid rivis juba nagu päris ajateenijad, mõtlesin neid eemalt vaadates. Mina kobistasin seal nagu vana loom. Mitte ainsana. Paljud uued tegid seda. Osa tüüpe oli siin juba kaks päeva olnud, nendel hakkas sujuma.

Aga mingi asi tekitab ilget stressi. Üsna rusutud olemine on noorte seas.

Hämming.

Hämming on tõesti suur. Miks? Sest mitte millestki ei saa aru, mis toimub.

Kuidas peab käituma?

Mida peab tegema?

Kuhu peab minema?

Mis toimub, mis toimub?

Ja samas keegi karjub kogu aeg. See on meie jaoülem, nooremseersant Tarmo Puru. Meie jaoks lihtsalt härra nooremseersant. Uhh, ma ei talu seda karjumist. Võiks rahulikult öelda, et nüüd tehke seda ja siis seda, ning kõigil oleks toredam. „Tehke palun kakskümmend kätekõverdust” või „Kõik koos kakskümmend viis kükki, aitäh!”

Aga ei. „ÕPPERÜHM! TOENGLAMANGULE VÕTT!”

„EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

„ÕPPERÜHM! TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS!”

„EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

„TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS!”

„EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

„TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS! MINU LUGEMISE PEALE! ÜKS!”

„ÜÜÜKS,” karjuvad nelikümmend pumpavat noort järele. Ja nii terve õhtu läbi. On see pumpamine, jänkuhüpped või rivi. Ainult üks karjumine käib. Kõigepealt härra nooremseersant ees ja siis noored kooris järele. Vastik. Elu sees pole mu peale nii palju karjutud. Elu sees pole ise karjunud nii palju. Lihtsalt vastik.

Õnneks jõudis lõpuks kätte õhtu. Tegelikult oli õhtu juba ammu käes. Ajateenijad olid ammu söömaski käinud. Tänased saabujad aga mitte. Ma sõin viimati hommikul kodus. Ei mäletagi, mis söögiks oli. Siin oli rohkem asju, mille peale mõelda.

Meie tuba asus esimesel korrusel ühe koridori peal, nagu kõik neli noorte tuba. Meie toas oli viis kahekordset reformvoodit. Osa kohti olid tühjad. Esialgu suhtlesin kahe tüübiga. Valjuoksa ja Margelov. Mõlemad on Ida-Virumaalt. Margelov on venelane, aga pursib eesti keelt rääkida. Valjuoksa tundus lihtsalt normaalne tüüp olevat. Rääkisid asjast.

„Ega kõik ei jää siia,” jutustas Valjuoksa. „Osa tüüpe läheb Jõhvi ja osa Tartusse. Aga siin on kõige normaalsem.” Ei tea, kust ta seda võttis, aga tal oli lihtsalt selline nägu peas, nagu ta justkui teaks asju.

Sain veel teada, et magama läheme kell 22.00, aga enne peab voodi kõrval valvel seisma. Et kui mõni vanem ajateenija või ohvitser tuppa astub, tuleb karjuda „PÜSTI! VALVEL!” ja valvele võtta. Et äratus on kell 6.00 ja et kui äratus toimub, peab kahe minutiga riviplatsile jõudma. Et kui öösel hakkab tööle tuututav signaal, siis tähendab see häiret, mil peab kiirelt riidesse panema ja riviplatsile jooksma. Aga kui hakkab tööle huilgav suur udupasun, siis tähendab see, et kompaniid rünnatakse ja peab võtma kompanii ümbruses positsioonidele.

Ma ei saanud mitte midagi aru. Kuidas ma neil vahet teen, kui neid kuulnud pole? Mis siis, kui täna öösel ongi üks neist häiretest? Mida ma teen siis?

„Ah, teed teiste järgi,” märkis Valjuoksa pohhuilt. Kõigepealt oli vaja aga toad korrastada. See tähendas, et kõik tolm ära võtta, põrand ära pühkida ja pesta.

Viis minutit enne kümmet seisime kõik voodite kõrval valvel. Kuulasime, kuidas härra nooremseersant teistes tubades puhtust kontrollis ja neid magama pani. Meie oleme kolmandas toas. Kõigis tubades leiab ta mustust. „Härra MUSTUS,” nagu tal kombeks öelda on. Või „härra TOLM”. „OHHOOHOO!! MIS MEIL SIIN ON!”

Minu esimesel õhtul ta siiski väga tõsiselt oma kontrolli ei teostanud. Toad on natuke kaootilised küll, aga seda olude sunnil. Meie toas on näiteks ainult üks kapp ja seetõttu tüüpide sõjaväe varustus ja isiklikud asjad kõik voodite all.

Ette näidatud kohtadelt võtsime kiiresti mustuse ära ja võtsime uuesti voodite kõrvale valvele.

„MINU LUGEMISE PEALE ON TEIL AEGA KOLM SEKUNDIT, ET VOODISSE JÕUDA. AEG LÄKS KÄIMA… NÜÜD!”

Kostus tohutut rahmeldamist ja reformvoodite kriginat ja vedrude venimist läbisegi. Kiuksumine, kolin, seinaäärsete voodite vastu seina klopsimine. „ÜKS… KAKS… KOLM! EI JÕUDNUD! TULEB PÜSTI JA PROOVIB UUESTI!”

Kuradi kurat, ma ütlen. Minu voodi on ülemine. Esiteks, sinna annab ronida juba! Selleks peab voodi otsast ronima, muidu vist läheb sellise rahmeldamisega ümber. Teine probleem on voodis teki ja linade asetus. Nimelt on siin kord majas, mis tähendab, et linad ja tekk on otsast ning külgedelt keeratud madratsi alla. Padi on aga minu ronimise suhtes teises otsas kõige peal. Et teki alla jõuda, pean ma jõudma voodisse ronida, padja eest ära võtta, teki ja lina madratsi äärte alt välja sikutada, ise teki alla pugeda ja teki peale tõmmata. Issand jumal! Isegi selline asi on siin nussiks keeratud.

Magama saime mingi viienda või kuuenda katse järel. Seda seetõttu, et vahepeal ei pidanud juba laiali tõmmatud tekki ja linu tagasi panema ning härra nooremseersant venitas sekundeid mitmekordseteks. „ÜÜÜÜÜÜÜÜÜKKSSSSSSSSS… KAAAAAAAAAAAAKKKKKSSSSSSSS… KOOOOOOOOOOLLLLM… HEAD ÖÖD!” „HEAD ÖÖD,” karjusime vastu. Härra nooremseersant pani tuled kustu ja ukse enda järel kinni, suundudes vastas asuvasse neljandasse tuppa sama protseduuri kordama.

Et hommikul õigel ajal õue jõuda, magasin t-särgiga. Ega magamisest suurt välja ei tulnud. Liiga palju emotsioone möllas sees. Liiga palju asju, millest aru ei saanud, tuli selgeks mõelda. Liiga palju mõtlesin häire peale ja kuidas ma pean tormama kompanii ümbrusesse positsioonile. Mis on positsioon? Millega ma seda kompaniid kaitsen seal? Miks siin niimoodi karjutakse? Mis ma siin üldse teen?