Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 9

23. september 2000

Kurat, Hirv ajas suisa nutma. Sellised luuletused on ikka väga kauge ja väljamõeldud maailm. Liiga palju tundeid.

Täna seisime kell 9–12 rivis. Niisama. Rivis seismine pidada Puru arvates kõige parem moodus ajateenijate distsiplineerimiseks olema. Et äkki pärast sellist seismist võtame mõistuse pähe ja ei tee rivis enam sünkroonist väljuvaid samme ega pööra meist keegi enam vales suunas.

Pärast hommikust habemekontrolli õpetati mõnd meest habet ajama. Aga tõepoolest, ma ei ole varem mõelnud, et habet ajades võiks žiletiga kaela kah üle tõmmata. Normull.

Päeva tippsündmus oli aga see, et ma sain vahepeal kitra mängida. See juhtus nii, et seisime kõik seal riviplatsil rivis oma noorterühmaga ja mitte sittagi polnud teha peale tatimullide. Tatimullid on lahedad, vähemalt mingi tegevus, kui pead rivis tunde järjest valvel või vabalt seisma. Ikka ja jälle hõljub mõni mullike rivi vahelt läbi. Eriti äge on, kui mull asfaldile poolenisti tervelt pidama jääb. Sellest sünnib ka palju riidu poiste vahel, kellele tatimullid üldse ei meeldi.

Igatahes, seisime rivis. Kompanii (nii kutsume ka vanemaid ajateenijaid) tüübid jõlkusid pidevalt kurilka vahet ja tšekkasid meid ka välja. Irvitasid ja mölisesid niisama. Siis keegi neist tõi kitarri õue. Nõnda tutvusin Kopamaaga.

„Õu! Kas keegi noortest kitra oskab mängida?” ilmus muheda olemisega Kopamaa noorte ette.

Nojah, mida iganes, et rivist ära tulla! Istusin murule ja näitasin Kopamaale, kuidas kidraga „Neiukene, noorukene” mängida… Mitte et ma väga täpselt teaks.

Ilgelt lahe ikka. Tuju on kohe hoopis teine.

Märkmeid kirjutan praegu pesupausi ajal. Kurat, kuidas 39 meest ei suuda sama sammu pidada. Rivi on täitsa persses. Paigalmarsi tempo on poole kiirem kui käies. Puru ise ka loeb vahel kiiremini.

Kuidas ikka veel mõni mees ei tea parema ja vasema vahet! Ju on tüübid krampis. Kurat küll, aga parem pool ja vasak pool ei saa ju segi minna ometigi, elu aeg tosse ja saapaid ju jalga pandud!

Svensson ehk Till eriti ajas oma kobistamisega Puru naerma. Terve rühm irvitas. Kästi vait olla, aga no mida sa teed, kui ei ole võimalik. Nagu see stseen Monty Pythoni filmist „Briani elu”, kus Pontius Pilatus rääkis turvameestele oma sõbrast Biggus Dickusest, mis, olles üpris naljakas nimi, ajas soldatid kõvasti naerma. Aga kuidas sa imperaatori sõbra nime ikka naerad jne. Nii ka meie – no kuidas sa naerad, kui tegelikult justkui käiks tõsine õppus.

Till on kummaline mees. Svenssoniks kutsutakse teda täiesti arusaadaval põhjusel – tüüp on Rootsist meie sõjaväkke toodud. Räägitakse, et tal vanaema tahtnud lapsest meest teha, et tüüp olla Rootsis liiga ludriks kätte ära läinud.

Ja miks me ei imesta? Niisugust lõtva tüüpi pole mo silmad enne näinud. Vähe sellest, et tüüp ei tee paremal ja vasemal vahet, ei oska mitte midagi teha, ei jaksa joosta ega natukenegi pumbata, puudub tal ka igasugune huvi millestki aru saada või millegagi hakkama saada. Lisaks on tal väike kõnedefekt, vist selle Rootsis veedetud aja pärast, kipub väike rootsi keele aktsent juures olema.

Rivitund läheb edasi kell 15.00.

Nüüd on juba öö. Tahaks magada, aga ei lubata. Terve õhtupooliku oleme kasarmus tubades Eesti vabariigi hümni õppinud. Nimelt peab õhtusel rivistusel õhtu lõpetuseks hümni laulma. Pole kellegi asi, kas oskad viisi pidada või mitte, peaasi, et sõnad peas oleks.

„Õppige kähku hümn ära või muidu tehakse tervele toale Pätut.” Sellised jutud vanematelt ajateenijatelt. Hull ähvardus

– Pätu! Pätu tähendab seda, et kogu toas olev inventar ja kraam loobitakse laiali, mis tähendab, et meie peame kõik jälle kenasti korda seadma. Reformvoodid lõhutakse laiali, lükatakse ümber, kapid loobitakse tühjaks jne.

Tavaliselt tuleb Pätu mingi eksimuse peale – kas jääb uks kogemata valla või aknad lahti – ja kohe tormab Pätu tuppa ja kipub laamendama. Loomulikult on Pätu ainult vanemate ajateenijate haige fantaasia vili ja võimalus end välja elada, aga mis sa ikka teha saad.

Kurat küll, kell pool üks öösel võiks juba magada, aga gimn pole ju selge! Vsjo nada, või magada ei saa. Viide siis venelastest ajateenijatele, kelle keeleoskus ei võimalda peaaegu et „just nii!” vastata, kui vaja peaks olema, ja sellised peavad õhtuks riigihümni selgeks saama või mitte keegi ei saa magama. Masendav.

Ühtlasi oli meil täna õhtul ka suurepärane spordipäev. Väga pohhui sellest, et hommikvõimlemine oli vaat et kõige hullem senistest ning et terve päeva seisime rivis. Ei, mis sellest! Teeme ikka kenasti kõhulihaseid, kuni nõrkeme, hüppame jänkusid, kuniks jalad murduvad, pumpame, kuniks näoli asfaldile langeme, ja hüppame konna, kuniks ise krooksuma hakkame. Masendav, masendav, maaaaseeeendaaav, türa küll!

Mõne aja eest poleks ehk uskunud, aga juba istuks pigem jälle raamatukogus ja loeks mida iganes, tõesti ükskõik mida, kas või 12 tundi järjest. Oeh.

Kompaniis liiguvad jutud, et esmaspäeval ehk hakkavad tunnid ka. Ma ei tea, mis see tähendab, aga küllap hakatakse midagi õpetama selle praeguse päev otsa rivis passimise asemel.

Teine jutt liigub, et homme tuleb suur mull. Kompanii käib ringi ja irvitab kavalalt seda öeldes. Eks näeb, millega tegu. Pidada mingi suur pesupäev olema.

Igatahes, sel ajal kui sibulad käivad kordamööda Purule gimni ette kandmas, passime meie oma toas voodite kõrval. Ma pole seda sibula-väljendit varem kuulnud. Põhitegevuseks on vormi küljest niitide kärsatamine välgumihkliga. Hull kärsahais on toas. Naljakas on see, et ükskõik mitu korda vormi üle käid, alati hakkab veel mõni niit silma. Mõni ime, et Puru meid igal hommikul nii lihtsalt nussida saab.

Ah, persse, magada tahaks!

Mingi vanem tüüp ütles, et täna öösel tuleb veel häire ka. Mis asi see häire on? Kurat, midagi head see ikka olla ei saa. Niigi on kell palju ja siis häireta siin kah veel. Persse, raisk!

MA-GA-DA!

Vanad ajateenijad vahivad üleval korrusel pornot ja kuulavad hümne. Paras neile!