Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 6

„ÄÄÄÄÄRAAAAATUUUUUUS!” röögib keegi täiest kõrist, mille peale kõik noored korraga vooditest välja hüppavad ja riietuma asuvad.

Kiirustades.

Rahmeldades.

Segaduses.

Pimedas.

Kuni keegi leiab sekundi, et tuli põlema panna.

Tegelikult ei ärganud selle karje peale mitte keegi. Kõik olid enne juba ärkvel. Mina vähemalt tund aega enne kuut. Mõtlesin samu mõtteid, mis enne uinumist. Targemaks ei saanud. Magada samuti mitte. Voodis väga külge keerata ei tahtnud, sest metallist reformvoodi kägises kohutavalt.

Oma ärkvelolekute ajal tundus, et öösel käib selline süsteem, et kui keegi külge keerab, siis teevad seda kõik koos. Täitsa kokkuleppimata. Lihtsalt üks kägiseb ja teised kasutavad juhust, et mõneks ajaks rahu majas oleks.

Nii ma seal nurgavoodi ülemisel korrusel siis vedelesin, vahtisin seina ja kella kordamööda. Iseenesest oleks võinud ju tõusta ja vaikselt riietuma hakata. Aga mitte sõjaväes. Siin ei tohi midagi ilma käsuta teha. Mittemidagi! Niipalju mulle õhtul jõuti selgeks teha.

Kasarmu kõrval asuvale riviplatsile jõudsime umbes viis minutit pärast äratuse-karjet. Siis ka veel üritati saapaid kinni paeluda ja särki püksi toppida.

„Aeglased olete,” irvitas härra nooremseersant ja vaatas poisse. „Paistab, et rühma sisemist sidet ei ole,” jätkas ta. „Kui ühel on džemper seljas, siis on kõigil, kui üks on särgiga, siis on kõik, kas on arusaadav?”

„JUST NII!” karjus kaootiline kari vastu. Mina olin vait. Ma ei teadnudki, et peab vastu karjuma. Igatahes viskasid need, kellel oli džemper seljas, selle muru äärele. Parandan, mitte ei visanud, vaid asetasid korralikult.

Järgnes hargnemine ja härra nooremseersandi eeskujul soojendus. Käteringid, puusaringid, randmeringid, põlveringid, jalalabaringid. Ja siis rivisse.

„RÜHM! TAKTJOOKSU…” alustas jaoülem. Käsklusele „taktjooksu” järgnes midagi väga koomilist. Nimelt kõverdasid osa poisse käed küünarnukkidest täisnurga alla ja pigistasid käed rusikasse.

„JÄTTA!”

Käed langesid taas kõrvale.

„TAKTJOOKSU!”

Käed tõusid taas külgedele. Nüüd ka minu käed. Ja mitmed teised käed, mis enne ei tõusnud. Ajateenija õpib nagu laps teisi jäljendades.

„JÄTTA!”

Käed langesid kõrvale.

„TAKTJOOKSU…” käed tõusid nüüd juba peaaegu sünkroonis, nagu tantsutüdrukutel. „…MARSS-MARSS!” „Suund kompanii ringile, marss!”

Selle peale hakkas rühm liikuma. Nooremseersandi järel kasarmu eest läbi, lipu juurest vasakule, mingite kuuride eest läbi ja prügikonteinerite juurest jälle kasarmu juurde.

„VASAAAK, VASAAAK, ÜKS, KAKS, KOLM,” karjus nooremseersant. See tähendab, et kui kõlab „vasak” või paaritu number, peab maha astuma vasem jalg.

Naljakas on see vasema jala teema. Siiani olin arvanud, et parem jalg on mul ettevõtlikum ning tähtsam, kui neid üldse kuidagi tähtsuse järgi rivistada. Paremaga olen alati käimist alustanud ja paremaga üritan voodist enne maha astuda. Nüüd aga selgub, et kõik käib vasema jala järgi. Vasemaga alustatakse marssi, jooksu või pöördutakse minekule.

„RÜHM! TAKTLUGEMIST ALGA!” karjus nüüd nooremseersant, mis tõi endaga kaasa noorte karjumise. Karjutakse samamoodi nagu nooremseersant enne ees, aga kuidagi kohmetult. Kuidagi ähkides ja võhmaga võideldes, väsinult ja nõrgalt.

„EI KUULE!” hüüdis nooremseersant vabalt kogu sellest haledast röökimisest üle.

Selle peale sekkusid veel mõned hääled, mis enne vaikisid. Selge on see, et niimoodi karjudes joosta ja hingata üritada on raske. On tunne, et karjumine ise võtab sama palju energiat kui jooksmine. Hääl ei tule välja! Ähid ja hingeldad ja läbi selle üritad häält teha. Hingamine läheb segamini ja võhm kustub liiga kiiresti.

„EI KUULE!”

Kurat, küll ta kuuleb. Ta tahab lihtsalt meid kiusata. Tahab möliseda. Kuradi munn ikka. Tõmba sitt oma kõrvadest välja, raisk.

Kett on maas. Mitte jooksmisest, aga karjumisest just. Mulle on alati joosta meeldinud. Ma olen viimased aastad ülikoolis mitu korda nädalas regulaarselt jalgpalli mänginud, nii et jaksu peaks olema. Aga siin ei jaksa, noh, mis värk on?

Iga kord kui kuuride juurest kasarmule läheneme, tekib väike lootus, et nüüd lõpetame ära ja pöördume riviplatsile tagasi. Aga Puru ei tee märkamagi. Tegime kuus ringi, enne kui riviplatsile jõudsime.

Ma muidugi mõtlesin, et sellest aitab küll ja võiks tuppa puhkama minna. Aga kui naiivselt optimistlik oli see mõte!

Riviplatsil käsutati meid jooksult paigalmarsile, mis tähendab, et kõik on jooksurivis ning jooksevad kohapeal.

„Õpperühm! Seis!”

Kaks viimast sammu ja rühm lõpetas jalgade liigutamise. Mõni tegi muidugi rohkem samme, millest kostis veider, kaootiline jalataldade platerdamine asfaldil varahommikuses rõskuses kesk metsavaikust ja linnulaulu.

Loomulikult ei saa päästeväes sellist korralagedust sallida! „Rühm! Taktjooksu…!” ja jälle tuli kogu rühmal alustada paigaljooksu. Nii mitu korda, kuni liiga palju pladinat enam ei kostnud ja härra nooremseersant eluga edasi sai minna.

Edasi võimlemise juurde. Hargnesime platsil ning siis järgnes juba tuttav rituaal.

„ÕPPERÜHM! TOENGLAMANGULE VÕTT!”

„EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

„ÕPPERÜHM! TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS!”

„EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

„TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS!”

„EI JÕUDNUD! PÜSTI!”

„TOENGLAMANGULE VÕTT! ÜKS, KAKS! MINU LUGEMISE PEALE! ÜKS!”

Ja jälle karjuvad nelikümmend pumpavat noort järele ning annavad endast kes kuidas, mõni rohkem, teine vähem.

„RAAMID SIRGU!”

No tee mis tahad, aga kõik ei saa sirge seljaga kätekõverdusi teha. Mis millegipärast tekitas härra nooremseersandi ajudes lühise, pannes ta unustama, mis järjekorras numbrid käivad.

„Kaks!”

„Kaaaaaks…”

„Raamid sirgu! Kaks!”

„Kaaaaks…”

„Kaks!”

„Kaaaaks…”

Üritasime mis me üritasime, omaarust tegime ikka kolmkümmend kätekõverdust, kuid härra nooremseersandi lugemise järgi saime kokku kümme. Tema öeldud arv loeb rohkem.

Püsti. Lõdvestus.

„ÕPPERÜHM, KÜKKI!”

Kõik kükitavad.

„Ei jõudnud! Püsti!” Ja jälle sama drill, mis kätekõverduste ja jooksu alustamise puhul. Mitte kunagi me ei jõua või ei tee piisavalt sünkroonselt või mis sada häda sellel Purul on, igatahes alla kolme korra hakkama ei näi saavat.

Masendav kui pikk ja tüütu võib üks hommikvõimlemine olla. Ma olin selleks ajaks omaarust päris kõvasti juba sportinud. Aitab küll nüüd.

Aga ei! Jänkuhüpped. Ja ikka lähevad härra nooremseersandil numbrid peas sassi. Meie muudkui hüppasime, aga tema korrutas tõpralikult kogu aeg samu numbreid. Raisk.

Ja ma arvasin, et juba pärast jooksu oli mul kett maas, lollakas.

Ja siis veel kõhulihased.

Õnneks sai see jama lõpuks läbi. Ma olin siiralt veendunud, et nüüd võiks õhtu käes olla ja magama minna. Tegelikult saadeti meid hoopis pesema ja tube korrastama.

Kogu selleks kammiks anti aega viisteist minutit. Ühtlasi selgus ka, et noortel pole lubatud sooja vett kasutada. Noored pesevad ennast sooja veega siis, kui kana kuseb. Ei, tegelikult saab seda teha vaid laupäeva õhtul, muul ajal peavad kraanid külma poole olema keeratud.

Puru passis kõrval ja vaatas, et kõik kenasti peseks. 40 tüüpi, viis duši. Lisaks kuus kraani, mille ääres hambaid pesta ja habet ajada. Päris tore trügimine. Siis tormates tuppa, et voodi korda teha.

Muidugi oli vaja voodi teha samasuguseks, nagu ta enne magama minekut olnud oli. Sile ja õigesti madratsi äärte alla volditud. Rätikud õigesti voodi raami külge riputatud, nii tavaline rätik kui ka jalgade kuivatamise narts.

Loomulikult me ei jõudnud õigeks ajaks uksest välja koridori rivisse. Tekid olid vildakad ja riided poolenisti seljas. Koridoris käis hull sahmerdamine, millele lõpuks järgnes Puru loeng, kui nõrgad me oleme. Võibolla selle kinnituseks jalutas Puru kõik neli tuba läbi ning tõmbas vähegi kortsus või valesti volditud voodid täiesti laiali.

Siis saime neid jälle korrastada ja tube pesta ja jälle kohtuda härrade Mustuse ja Tolmuga.

Väga palju sellistele asjadele siiski tähelepanu ei pööratud. Lõpuks tegime endid enam-vähem korda ja võtsime välja rivisse. Seal käidi meist kiire kord üle, et ega mõnd nööpi lahti pole või saabast liiga tolmust.

Seejärel kamandas Puru meid rivisammu marssima. Väikese ringiga platsilt, kasarmu eest läbi ja veel kahe maja eest läbi kuni mingi putkani, kus võtsime end korraks vabaltseisu. Seal toimus mingi sahmerdamine, kuniks Puru teatas: „Õpperühm, head isu!”

„Tänan!” karjusime vastu. Uuesti valvele ja marssides söökla ette. Selgus, et keskmine maja ongi söökla. Puru juhatas meid sisse ja käskis vait olla.

Söökla oli suht väikene ruum, kuhu peale meie rühma väga palju ei olekski rahvast mahtunud. Lauad olid juba kaetud ja meid kamandati laudade taha, toolide taha seisma. Kui Puru olukorraga rahul oli, soovis meile uuesti head isu, mispeale me teda kooris vastu tänasime.

„Istub ja hakkab sööma, aga vaikselt!” teatas Puru selle peale.

Ausõna, kivipõrandal ei ole kerge puust tooli tõsta ja maha panna ilma ühegi hääleta. „Jätta!” hüüdis Puru. Panime uuesti toolid tagasi. „Ma ütlesin, et vaikselt!”

Selgus, et peale toolide ei tohi ka sööginõudega kolistada. Igale väiksemalegi kahvli ja taldriku kontaktile järgnes ehmunud vaikus. Noorte pilgud suundusid Puru poole, kes toidu kohale kummardunult altkulmu meid vastu põrnitses. Nii iga väiksemagi kolksatuse peale.

Ma ei jõudnud eriti midagi süüa, kui juba Puru teatas, et „hakkab lõpetama!” Veel paar ampsu ning käsklus „õpperühm, püsti!” lõpetas selle viieminutilise ürituse.

Ühel hetkel veidi hiljem hakati osasid poisse ükshaaval staapi kutsuma. Ei saanud mina aru, kes see kutsuja oli. Tundus keski jõmm olevat, hirmsasti habemesse kasvanud.

Rääkis, et nüüd on sellised lood, et mind saadetakse sealsest kompaniist hoopiski Jõhvi kompaniisse. Siin olevat kohad täis.

Olles juttudest juba kuulda jõudnud, et mujal on veel hullem, küsisin ääriveeri, et „aga kas ma siia ei saaks jääda?”

Selle peale vaatas jõmm mulle otsa ning lappas natukene pabereid. Küsis, kas ma äkki juhuslikult spordipoiss pole. „Ülikoolis mängin jalgpalli,” teatasin reipalt.

„Aga maadlust ei ole kunagi teinud,” küsis tüüp kahtlevalt.

Nähes, et tegelasel on miski nõrkus vist maadluse vastu, teatasin, et maadlust otse pole, aga matt ei ole mulle mitte võõras, et noorena sai natukene džuudotatud ja üldse.

Tüüp mõtles veel natukene, vaatas veel mu pabereid ning siis tõmbas ühest nimekirjast kellegi nime maha ja asendas selle minu omaga. „Selge, jääd siis siia.” Sellega jutt lõppes ja mind saadeti teiste juurde tagasi.

Hiljem sain teada, et see habemes jõmm oli meie rühmaülem veebel Kuutsa.

Edasi aga hakkasid arenema huvitavad sündmused. Me muidugi seisime suurema osa ajast rivis valvel, kui ümberringi läks sagimiseks. Kõigepealt hakkasid meie juures käima vanemad ajateenijad, kes otsustasid meie üle natuke naerda ja meiega möliseda. Irvitati, et meil on nokad sirged ja näeme välja nagu suvitajad.