Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 4

Astusin hommikul üheksast kodust välja. RKO on kodust umbes viie-kuue minuti kaugusel, aga ma tahtsin natuke jalutada, nii et läksin ringiga. Panin kohe ühe suitsu ette ja vahtisin ringi. On septembri keskpaik ja ilm on kuradi ilus. Kõik on kena, aga dressides on sitt olla.

Eks väike pabin oli kah ikka, aga selle imesin suitsuga alla.

RKO ees oli päris palju rahvast. Mitmed tuttavad näod, aga ei ühtegi päris sõpra või nii. Mõni põdes pohmakat, teine jättis hüvasti oma tüdrukuga. Enamik passis niisama õues ja vahtis hämmingus ringi. Keegi naeris valjusti – tüüp, keda saatis ära purjus sõpradest seltskond. Mõnus. Teistel jälle lapsevanemad kaasas.

Tegin veel mõned suitsud. Mingi pidepunkt päris eluga peab ju kah olema.

RKO-s oli keegi tüüp ja keegi tädi, kes nimekirja järgi hüüdsid nimesid ja kutsusid meid bussi. See oli tavaline maaliinibuss.

Paar nime jäi vist puudu. Aga mis teha, hakkasime sõitma. Kuid mitte enne, kui RKO-tüüp oli väikese kõne maha pidanud.

„Pidage meeles, sellest hetkest olete te kõik juba kaitseväelased ja kui keegi teist otsustab praamil ära joosta, siis võrdub see hüppesse minekuga ja teda karistatakse vastavalt,” rääkis tüüp kuiva ja keskmiselt valju häälega. „On arusaadav?”

Mingi mõmin. Keegi magas. Kuskil tagapool kolisesid pudelid.

Sõit oli üsna igav ja mõttetu. Midagi ei toimunud. Oli mingi hämar vaikus. Vahele mingit möla. Umbes nii jõudsime lõpuks Kuivastusse. Aga praamini oli veel kõvasti aega ja poisid tahtsid välja suitsetama minna.

„Ma võin ju teid välja lasta küll,” nõustus tähtsat nägu tehes RKO-tüüp. „Aga pidage meeles, te allute nüüd kaitseväe seadustele, nii et tulge kõik tagasi ka.” Tegelikult tahtis tüüp ise kah suitsu teha.

Osa tüüpe läks bussi taha jooki panema. Kes ei suitsetanud, jäi bussi. Mina passisin bussi ukse juures ja suitsetasin. RKOtüüp ja veel mõned tegelased sealsamas. Ei pannud tähele, kes nad olid või millised. Mõte liikus rohkem selles suunas, et nüüd ma siis lõpuks olengi teel ja enam ei ole tagasitulekut.

„Kuhu me läheme?” küsisin RKO-tüübi käest. „Tallinna Üksik-Päästekompaniisse,” vastas ta suht ükskõikselt. „Kus see asub?” pärisin edasi. Mitte et seal mingit vahet oleks või et ma Tallinnast suurt midagi jagaksin, aga niisama oli hea midagi rääkida. „Kosel.” Sellega sai see teema lõpetatud.

Ma teadsin, et tegemist on päästekompaniiga ja et see millegi poolest erineb muust kaitseväest, aga ega ma sellest eriti aru ei saanud. Ei olnud ka suurt süvenenud. Üks mu klassivend on seal teeninud ja tema on nüüd tuletõrjuja meie kodulinnas. Igatahes olin kindel, et see on midagi, millest on rahuajal kah kasu. Mida täpselt, ei tea ega viitsinudki rohkem mõelda.

RKO-tüüp vist märkas suitsetajate nägudel hämmingut ja pabinat. Tema jaoks ei olnud selles midagi uut. „Ega seal ei maksa kõike nii südamesse võtta,” hakkas ta lohutama. „Võtke seda asja nii naljaga pooleks.”

Eks ta ole.

Praamil jõudis veel mõned suitsud tehtud. Kellel võimalik, jõi mõne õlle ja sellega lõppeski viimane vabadus päris pikaks ajaks. Aga sellega olin ma juba arvestanud. Et nooreajal sõjaväest välja ei saa. See kestvat mitu kuud. Eks paistab, mis imeloom see nooreaeg on.

Bussijuhil õnnestus vahepeal ära eksida, sest ka RKO-tüüp ei mäletanud täpselt, millisest teest me ära pöörama pidime, aga kohale me jõudsime.

See oli kitsas asfalteeritud tee.

Põld.

Metsatukk.

Kurv.

Betoonaed.

Betoonaed.

Betoonaed.

Rauast väravad.

Üsna sitt tunne tegelikult. Hea oli bussist värske õhu kätte välja astuda, aga suitsu ei lubatud enam teha. Juba oli RKOtüüp käinud väravas sees ja kamandas kõik enda järel sinna sisse. Selle aia sisse.

Selle värava taha.

Sinna mändide alla.

Rivisse.

Esialgu ei pannud ma paljut tähele. Aga kohe väravast vastu vaatav lipp lausa tõmbas tähelepanu. See oli mingi muruse künka kohal lehviv lipp. Hele-sini-hall-valge üliluitunud olemisega lipp. Selline küll head meeleolu ei sisenda.