Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 8

22. september 2000

Päev algas tavapärase karjumise ja protseduuridega. Võimlemist pole mõtet enam kirjeldada, see oli enamasti täpselt samasugune, tüütu, kurnav ja vastik kogemus, millest varem kirjutasin, nii et selle võib iga päeva juurde mõelda.

Sel päeval oli meil aga põhjalikum ülevaatus, sest meid lubati hommikusele rivistusele. Varem arvati, et me pole piisavalt head sammu pidama ja valvelsammu kompaniiülema rõõmuks tegema.

Niisiis rivistati meid pärast tubade ja endi koristamist riviplatsi nurka üles ja kästi hargneda. Nooremseersant Puru jalutas igaühe eest läbi ja kontrollis, kas kõik on korras. Minu meelest oli alati kõik korras, aga Puru ei näinud sellega nõustuvat.

Ikka ta leidis siit ja sealt mõne lahtise nööbi, turritava niidi, viksimata ruutmillimeetri saapal, silmatorkava habeme- või kuklakarva või viltuse mütsi. Kõigil leiti midagi. Mis tähendas seda, et iga puuduse eest tuli teha kakskümmend kätekõverdust. Loomulikult tuli ka viga kõrvaldada ning pärast korralikult oma saavutusest ette kanda.

Ettekandmine on üks hirmus tegevus. Ma ei tea, mitu kätekõverdust ma ainuüksi ettekandmisel tehtud eksimuste pärast olen juba teinud. Ei, see ei käi inimlikult, nagu võiks eeldada: „Tervist, härra nooremseersant, mul on heameel teile teatada, et leitud ebakorrapärasused minu välimuses on nüüdseks likvideeritud ja teen ettepaneku sõbralikult edasi tegutseda, või mis teie arvate?”

Tegelikult tuleb selgeks saada veider pöördumissüsteem:

Noor Selder: „Härra nooremseersant! Noor Selder. Lubage ette kanda!”

Härra nooremseersant: „Kannab ette!”

Noor Selder: „Kätekõverdused tehtud!”

Härra nooremseersant: „Võtab rivvi!”

No ei tule välja, noh! Ikka lähevad asjad sassi. Umbes nii:

„Härra nooremseersant, lubage ette kanda, et teie käsk on täidetud!”

„Kes teie olete?”

„Noor Selder.”

„Proovib uuesti!”

„Vabandust…”

„Mida te ütlesite?”

„Vabandust.”

„Kaitseväes ei vabandata, vaid tegutsetakse!”

„Mismoodi?”

„Parandab ennast!”

„Selge, parandan!”

„Teeb kakskümmend pumpa ja proovib uuesti!”

„Härra nooremseersant, noor Selder, lubage parandada…” jne.

Ikka tuleb mingi kala sisse. Ja ikka tuleb juurde pumbata. Appi kui keeruline on üht lausevärdjat meelde jätta. Aga ma usun päästeväe pumpa-ja-õpi meetodisse.

Kogu aeg tuleb pumbata. Või lihtsalt seista mittemidagi tehes. Või marssida. Ja jälle pumbata või jänkut hüpata. Valus on, aga vaikselt hakkavad pöördumised meelde jääma.

See tüüp, kes meid Saaremaalt Kosele sõidutas, üritas kohe bussi istudes meile selgeks teha, et nüüd me oleme juba sõjaväes ja enam pole mõtet ära jooksma hakata.

„Võtke seda asja natuke naljaga pooleks!” Issand milline lollus! Mis kuradi naljaga pooleks?! Kui sa oled kätekõverdusi tehes nõrkemas ja sinu kokkukuivamise pärast kannatab kogu rühm, saab veel rohkem pumpasid või jänkusid, siis see selleks. Mis kuradi jaburus, et võtke naljaga pooleks. Puru võtab asju naljaga pooleks, meie läheme ise pooleks.

Meie jaoülem on noor mees, aga talle ikka meeldib hirmsasti käsutada. Pohhui. Ta on nooremseeru, ju ta võib siis.

Kurat, pärast sööki ei tohi pingutada nende pumpadega väga! Faagen. Nagu muud maailma poleks olemaski. Pumpa või sure. Mis kuradi Tartu ülikool?! Siin on betoonist seinad ja siin tuleb pumbata ja käsku täita. Kuradi lollimängimine käib.

Kogu see asi on tegelikult naljakas, kui seda kõrvalt vaadata. Selles mõttes, et kui väga monty-pythonlik on kogu see olukord siin. Noored mehed ägisevad ja pingutavad, tormavad ja karjuvad, õpivad mingit salakeelt. Milleks!?

Aga kui ei vaata kõrvalt, siis siin on ikka suht teine asi.

Tahaks kitra mängida. Isegi kui pill oleks, siis selleks aega ikka pole. Ehk pärast baaskursust läheb asi asjalikuks.

Tahaks mingit erialast asja õppida. Arvan, et inimene võib hea masuudikorjaja olla ka kätekõverdusteta ja üldse. Siin on kõik nii erinevad inimesed, aga ühte patta tuleb nad siin lüüa.

Õnneks on mul märkmiku vahel väike Indrek Hirve Taskuraamat. Seitse lehekülge tõeliselt hingestatud luuletusi. Loen Hirve luuletusi hoopis. Head ööd.