Читать книгу Ajateenija tasuta kiri - Sergo Selder - Страница 2

Mis asi see on selline?

See on minu päevaraamat, mida hakkasin kirjutama paar päeva enne ajateenistusse minekut. Väike märkmik, mida ma kaheksa kuud järjest kogu aeg pükste vasakus küljetaskus kandsin ja mille sissekannetest enamus on kirjutatud väeosa peldikus suuremate väljaheitmiste kõrvalt. Nii et kui keegi minu kaasvõitlejatest kunagi mõtles, et mida see Selder seal kambris nii kaua sahmerdab, siis võib ta nüüd mõista, et ei olnud seal miskit salapärast ludistamist, vaid pesueht kirjatöö käimas.

Kõik siin kirjutatu on tõesti toimunud ja kannab ainult selle konkreetse hetke emotsioone ja mõtteid. Võib-olla ei ole mõned dialoogid just sõna-sõnalt sellised olnud, kuid sellised vestlused siin kirjutatud teemadel on tõepoolest olnud.

Võib-olla on seda natuke raske lugeda, sest ajaliselt tundub asi hüplik. Põhjus on selles, et ma kirjutasin päevasündmusi üles mõnikord õhtul, vahel keset päeva, vahel järgmisel hommikul ning aeg-ajalt kirjutasin hoopis, mis meid ees ootab või mis hetkel toimub. Ning loomulikult on iga päeva emotsioonid erinevad.

Põhiliselt on juttu nooreajast, mil ma peaaegu iga päev midagi kirjutasin. Pärast seda muutus elu tuimemaks ja ei tulnud selle pealegi, et midagi kirjutada, nii et seal on väga suured lüngad.

Muudan siin ka teiste osalejate nimed ära, sest siin võib ette tulla isiklikke märkusi kellegi suunal ja pole mõtet ajast ja arust emotsioone praeguse eluga väljaspool väeosa segada.

„Ajateenija tasuta kiri” on tekst templil, mis vahtkonna putkas ajateenijate väljaminevatele ümbrikele löödi.

Sissejuhatuseks veel seda, et ma ei arva, nagu minu ajateenistus iseäranis sündmusterohke oleks olnud või hullult eriline võrreldes teiste ajateenijatega läbi aegade. Olles kuulnud kõiksugu lugusid erinevatelt inimestelt eri aegadest, peaks pigem ütlema, et see oli päris rahulik teenistus. Aga selline ta oli, mis sest enam.

Kui keegi arvab, et sõjaväkke pääseda on lihtne, siis ta eksib rängalt. Ma olin üks neist inimestest, kes astus 1997. aastal ülikooli, mis tähendas, et automaatselt määrati kogu see seltskond reservi ning sõjaväkke minna polnud vaja.

Aga ma tahtsin minna. Ja, vahi värki, nemad ei tahtnud mind võtta. Sel ajal kui ajalehed kirjutasid nutulaule sellest, kuidas poisid hoiavad teenistusest kõrvale, on kehva tervisega ja et sõjaväkke oleks vaja rohkem haritud inimesi, öeldi Riigikaitse osakonnast (RKO) mulle, et neil on plaan ees ja sellest ei saa kõrvale kalduda. Hullult käis pinda.

Kokkuvõttes kulus umbes aasta sellest hetkest, mil ma esimest korda RKO uksest sisse jalutasin, kuni selleni, mil sealt bussi peale astusin ja väeosa poole veerema hakkasin. Selle aja jooksul kulus palju mannetut jonni: „Ma tahan, ma tahan, ma ju nii väga tahan!!!”, kõvasti veenmist ning hulk niiditõmbamist ja tutvuste kasutamist. Igatahes, sinna ma jõudsin.