Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 10

Enamik Suure Päeva kuulutajaid on kas kristlased või sotsialistid. Suurem osa kristlasi peab juttu Kristuse teisest tulemisest siiski selle lõputu edasilükkamise metafooriks, aga aina suurenev vähemus, nende hulgas ka mõningad dekadentidest intellektuaalid ja kiiresti kasvav evangeelsete protestantide kogukond, ootab viimset kohtupäeva kätte jõudvat juba nende eluajal. Seda uskumust jagasid ka need, kes seostasid Paabelit kapitalismiga ja ootasid, et vägivaldsele revolutsioonile järgneb sotsiaalse õigluse ajastu.

Kahel eelnimetatud rühmal on palju ühist. Mõni inimene usub, et revolutsiooniline sotsialism on üks kristluse vorme, teine jälle arvab, et kristlus on üks revolutsioonilise sotsialismi vorme. Sergei Bulgakov ja Nikolai Berdjajev soovitasid ühendada poliitilise apokalüptitsismi kristlusega, Anatoli Lunatšarski ja Maksim Gorki pidasid marksismi maailma päästvaks religiooniks, Vladimir Bontš-Brujevitš viitas baptistidele ja enesepiitsutajatele kui bolševistliku propaganda loomulikele sihtmärkidele, ning bolševikust propagandist (ja vaimuliku poeg) Aleksandr Voronski väitis end olevat kohanud revolutsionäärist terroristi, kes nägi evangeeliumis teejuhti „tsaarivõimu vägivaldseks kukutamiseks”.²⁹

Tavaliselt pidasid need kaks poolt teineteist siiski vastanditeks. Kristlased kaldusid käsitlema sotsialiste ateistide või antikristustena, sotsialistid aga kippusid nendega nõustuma (kuna pidasid kristlasi tagurlikeks või silmakirjalikeks). Sotsialistide standardsetes autobiograafiates oli religioonist vabanemine hädavajalik eeltingimus vaimsele ärkamisele. Üks tähtis erinevus seisnes selles, et enamik kristliku apokalüpsise jutlustajaid olid töölised või talupojad, suurem osa tööliste ja talurahva revolutsiooni teoreetikuid olid aga üliõpilased või niinimetatud igavesed üliõpilased. Üliõpilased olid harilikult ametnike, kirikuõpetajate, õpetajate, arstide, juutide ja teiste „vaimset tööd tegevate proletaarlaste” lapsed: professionaalsed intellektuaalid, keda peeti piltlikult öeldes juudiks (väljavalitud, haritud ja võõrandunud), ja intellektuaaliks peetavad juudid sõltumata sellest, kuidas nad endale elatist teenivad. Nad kõik kasvasid üles kas imelastena või pärijatena, kellel on ülesanne teha teoks täitmata jäänud missioon ja kes tunnevad end võõrana nende hulgas, keda nad ise nimetavad rahvarämpsuks. Enamasti olid nad kõik pärit intelligentsi hulgast.

Vilno bolševik Aron Solts oli arvamusel, et tema „vastuseisu olemasolevatele võimudele” allikas oli tema juudi päritolu, mida ta seostas õigusliku ebavõrdsuse, „suhtelise intellektualismi” ja sümpaatiaga revolutsionääridest terroristide vastu. Nikolai Buhharin väitis, et tema isa, kes oli kooliõpetaja ja mõnda aega maksuinspektor, ei uskunud jumalat, „talle meeldis öelda aeg-ajalt midagi radikaalset”, ja ta palunud sageli Nikolaid, kes oli õppinud lugema nelja-aastasena, lugeda perekonnasõpradele luuletusi. Buhharini sõber ja Soos agitaatorina tegutsenud Valerian Obolenski (kelle ülesanne talvel 1907–1908 oli kirjutada Gustav Listi töölistele lendlehti) isa oli „radikaalsete veendumuste ja kõrge kultuuritasemega” loomaarst, kes õpetas oma lastele prantsuse ja saksa keelt ning innustas neid lugema Belinski ja Dobroljubovi („rääkimata suurtest ilukirjanduse meistritest”) teoseid. Teine varakult bolševismi pöördunu, Aleksei Stankevitš põhjendab oma ärkamist tundega, „et ema ja isa olid palju parema haridusega, intelligentsemad ja palju ausamad kui neid ümbritsev miljöö”. (Provintsielu idiootsuse tõttu kaldus tema Kostromas ja Kolgrivis õpetajana töötanud isa jooma.) „Kõik see tekitas meie nooruslikus mõtteviisis üha sügavamaid ja sügavamaid kahtlusi ja segadust.”³⁰

Olla tõeline intelligent tähendas käituda usklikule omase veendumusega ilmikuna, esitada lõuna- või õhtusöögilauas „vastikuid küsimusi”, langeda põhimõtteliselt aina sügavamate ja sügavamate kahtluste ning segaduste küüsi ja tunda end oma keskkonnast parema hariduse, suurema intelligentsi ja suurema aususe tõttu nii äravalitu kui ka äraneetuna. Kas intelligentsi hulka kuuluv inimene võib leida ka vastuseid vastikutele küsimustele ja kuuluda samas ikka veel intelligentsi hulka, oli veel vastuseta küsimus. Lenin vastas sellele eitavalt (ja ei pidanud ennast intelligentsi hulka kuuluvaks). Antiradikaalse manifesti „Teeviit” autorid olid arvamusel, et järele pole enam jäänud ühtki doktriinidest puutumata jäänud intelligentsi esindajat (ennast pidasid nad erandiks). Enamasti kasutati seda terminit märkimaks nii segaduses kui ka enesekindlat inimest – vähemalt seni, kuni nad pidasid end ümbritsevast miljööst paremini harituks, intelligentsemaks ja ausamaks. Nende osakaal, kes olid kahtlustest jagu saanud, aina kasvas. Enamik uskus lähenevat revolutsiooni, ikka rohkem ja rohkem neist teadis, et sellele revolutsioonile järgneb sotsialistlik kord.

Aron Solts

Nikolai Buhharin

Valerian Obolenski (Ossinski) (Jelena Simakova loal)

Sotsialiste oli kaht liiki: marksistid ja natsionalistid. Või teisisõnu, oli lai valik definitsioone määratlemaks kollektiivset märterlust alates menševike seisukohast, et loota tuleb sotsioloogilises mõttes tõeliste proletaarlaste eneseteostusele; bolševike arvamusest, et vene töölised ja talupojad võivad alustada revolutsiooni suvaliselt, nii-öelda erandkorras; populistide uskumusest, et tänu Vene ühiskonna ainulaadsele kogukondlikule ülesehitusele kõlbab vene talupoeg universaalse lunastaja rolli; Bundi poolehoidjate veendumusest, et juutide olemusele sobib just marksistlik kosmopolitism; ja lõpetades armeenia dašnakkide, sotsialistidest sionistide ja poola rahvuslaste kompromissitu hõimukeskse kiliasmini. Isegi äärmuste puhul polnud üht teisest lihtne eristada: marksistid rääkisid nn pärusproletaarlastest kui oma kultuuri ja genealoogiaga eraldi kastist, kõige radikaalsemaid vene natsionaliste teati kui sotsialiste-revolutsionääre (esseerid), mitte aga vene rahvuslastena, ja kõige radikaalsemad mittevene natsionalistid rääkisid oma rahvastest kui maailma algupärastest proletaarlastest. Kõik kasutasid piibellikku sõnapruuki, rääkides oma rahvast kui väljavalitust ja selle kannatustest inimkonna nimel.

Feliks Kon

Üks vanimaid bolševikke Feliks Kon kasvas üles Varssavis juudi soost poola rahvuslaste perekonnas. „Patriotism oli religiooni aseaine,” kirjutab ta oma mälestustes. „Viimasest oli järele jäänud ainult formaalne, rituaalne osa.” Ükskord paasapühade ajal, kui tema vanaisa „istus laua otsas ja oli eespalvetaja”, jõudis välismaalt maapaost tagasi onu, kes oli seal varjanud end „moskoviitide eest”: „Palvetamine unustati. Kõik alates lastest ja lõpetades vanaisaga istusid ja kuulasid onu lugusid suure huviga. „Selle asemel et rääkida juutide põgenemisest Egiptusest,” ütles onu vanaisale, „räägime parem Poolast kui märtrist.” Vanaisa oli meelsasti nõus.”

Seitsmeteistkümneaastasena kuulis Kon Moskva revolutsiooniliste terroristide vägitegudest ja ei rääkinud enam Poola märterlusest. Väljarändamine Egiptusest esindas nüüdsest peale üleüldist vabastamist.

See tähendas usu, kultuse vahetamist. … Vana, kivistunud usk oli asendunud millegi elava ja eredaga. … Olin valmis astuma võitlusse kogu valelikkust, silmakirjalikkust ja alandusi tähendava võltsi maailmaga, murederohke ja orjaliku maailmaga. … Mulle oli päevselge, et pean minema teiste 17- ja 18-aastaste indu täis noorte meeste juurde ning jagama nendega oma usku ja oma tõde, et ühendada jõud ja „õppida veelgi rohkem” – seda vajadust adusin ka mina ise üksnes ähmaselt – ning siis jätame meie kõik koos kaugele maha „kahjurõõmutsejad, tühja jutu rääkijad ja veriste kätega timukad”, et „kõigile selles surmale määratud leeris” kätte näidata neid rõhuva orjuse põhjused, avada nende silmad siinsamas nende kõrval olevale jõule, äratada see jõud ja siis … siis … siis … saab teha suuri tegusid: orjapidajate ja valelike maailm vajub unustusse ning maa kohal jääb särama ere vabadusepäike.³¹

Arvukad meelemuutused koos mitmesuguste rahvuslikku ja kosmopoliitilist laadi valikutega olid eriti iseloomulikud Vene keisririigi läänepoolsetele äärealadele. Üks teine innukas noor mees, Karl Sobelson jõudis Heinrich Heine ja „Naatan Targa” (kelles ta nägi tüüpilist Galiitsia juuti) kultuse juurest poola patriotismini „koos selle katoliikliku kestaga” (sel ajal sai tema nimeks Radek) ja sotsialismini, „milles nähti püüdlust Poola iseseisvuse poole”, ning lõpuks mitmesugustesse rahvuslikesse iseärasustesse maskeeritud radikaalse marksismini. Impeeriumi keskusele lähemal piirdus vaimne ärkamine enamasti ümbritseva maailma viletsuse üldise tõdemisega, kusjuures täpsemad erisused seoses viimastel päevadel toimunuga said selgeks alles hiljem, pärast kainemat järelemõtlemist.³²

Mõndagi jõukamat sotsialisti mäletati kergesti mõjutatava või mässumeelse lapsena, kes tunnetas teravalt ebaõiglust ning „tundis piinlikkust ja häbi” enda teenimatult saadud privileegide pärast. Jelena Stassova – tuntud arhitekti lapselaps ja veel rohkem tuntud advokaadi tütar ning tuntud kunstikriitiku vennatütar – tundis end üha rohkem võlglasena inimeste ees, „kes tegid võimalikuks, et meie, intelligendid, võisime elada nii, nagu me elasime”.³³

Karl Radek

Enamik aga, nagu näiteks Feliks Kon, muutsid loetu mõjul igaveseks meelt ja isegi Stassova süütunne „oli vähemalt osaliselt ammutatud raamatutest”. Ohvitseri poeg ja kadetikorpuse õppur Sergei Mitskevitš elas pimeduses kuni neljateistkümneseks saamiseni: „Lugesin Turgenevi „Uudismaad” ja minu silmad avanesid: sain aru, et revolutsionäärid ei ole need kurjad inimesed, nagu neid kujutasid meie ametivõimud, vaid nad võitlevad meie vabaduse eest, rahva huvide eest. See arusaam tõi kaasa täieliku revolutsiooni minu mõtteviisis. Hakkasin väga palju lugema.” Uus lugemismaterjal tõi kaasa uued arusaamad ja lõpuks „leidsin võtme, kuidas mõista tegelikkust”, aga see oli alles esimene noorele inimesele osaks saanud ilmutus, mis lahutas „mõtestatud eesmärgita” elu tõeliselt sihikindlast pürgimusest tõeliste teadmiste poole.³⁴

Kon (sünniaasta 1864), Stassova (1869) ja Mitskevitš (1869) kuuluvad kõige vanemate bolševike hulka. Suurel osal – need, kes olid sündinud 1880. ja 1890. aastatel – avanesid silmad koolis koos klassikaaslastega. Nikolai Buhharini koolis, Moskva 1. gümnaasiumis (Volhonkal otse Lunastaja Kristuse peakiriku vastas) elasid mõned poisid „edasi täiesti eesmärgitult – lugesid kõike, mis üles anti ja mürasid lihtsalt koridoris”, aga „klassi eliidi” moodustasid kaks rühma eneseteadlikumaid poisse: dekadendid ja revolutsionäärid. Buhharini erapooliku arvamuse kohaselt

ahvis aristokraatlik rühm – seltsimatud, aadlike ja kõrgkodanluse (rikkad kaupmehed, pankurid, börsispekulandid ja juudi rikkurid, kes üritasid meeleheitlikult leida teed, kuidas pääseda kõige peenemasse seltskonda) pojad – oma vanemaid vendi, mängides tões ja meeles snoobe ning dändisid. Nad kandsid ratsapükse, terava ninaga inglise tekstiilkingi, Moskvas tuntud rätsepate õmmeldud kalleid ümber talje hoiduvaid erksavärvilisi pintsakuid ja laiu kummalisi nahkvöösid. Särkide krae oli tärgeldatud ja juuksed korralikult kammitud, laitmatult sirge lahuga ning mitte üks juuksekarvgi ei olnud kohalt ära. Nad käitusid nii, nagu osutaks nad gümnaasiumile õppetöös osaledes suure teene. Nad hoidusid omaette ja ostsid sageli prantsuskeelseid raamatuid, autorid Baudelaire’ist Maeterlincki ja Rodenbachini, mida lugesid melanhoolsel ilmel, et oleks selge: nemad elavad hoopis teistsuguses maailmas. Nad käitusid vabalt, rõhutatult viisakalt, vahetasid uhkustades lauseid prantsuse ja inglise keeles ning arutlesid kunsti üle ning näisid pidavat normaalset elu millekski niisuguseks, mida tuleb hoida pepsilt kahe sõrme vahel, väike sõrm elegantselt eemale sirutatud. Nad rääkisid Nietzschest ja Solovjovist, aga polnud nende teoseid lugenud, tõid üksteisele reproduktsioone Aubrey Beardsley ja Félicien Ropsi kõlvatu sisuga meisterlikest gravüüridest ning rääkisid kirikus sosinal Oscar Wilde’ist. Uutest vene luuletajatest tunnistasid nad ainult sümboliste, jagasid üksteisega värskemaid uudiseid nende kirjanduslikust ja eraelust, mis sarnanesid pigem rafineeritud kuulujuttudega.

Konkureeriv rühm koosnes peamiselt intelligentsi perekondadest pärit lastest. Nemad kandsid pintsakute all tolstoisärke, jätsid juuksed nimme sagrisse ja tihtipeale kammimata, mõned vanemad poisid aga asusid habet kasvatama. Koolis lugesid nad salamisi Pissarevi, Dobroljubovit ja Štšedrini. … Nad jumaldasid Gorkit, halvustasid kõike ametlikku, põlgasid kõike „pidulikku ja tavapärast”, naeruvääristasid „valge satiini kandjaid, nende ideaale ja nende käitumist, andsid neile solvavaid, aga pigem täpseid hüüdnimesid, näiteks „jumalik hänilane”, ning laskusid mõnigi kord nendega ägedasse vaidlusse, kusjuures sageli kirjanduslike tegelaste üle. Nad tundsid ebamääraselt, et peatamatu eluhoovus annab peagi vastuse küsimusele: „Millal saabub siis see tõeline päev?” Neile meeldis igasugune avaliku protesti ilming, igasugune hukkamõistev sõna, igasugune kangelaslik vastuhakk kehtivale korrale. Koguni tavalistel vempudel oli nende silmis teatud väärtus: neid paelus alateadlikult millegi „aluste õõnestamine” isegi väikestes asjades. Nad käitusid häbematult, kasutasid teravaid väljendeid ja kippusid pilama oma lambakarjana käituvaid naabreid.³⁵

Klassivend Ilja Ehrenburgi sõnul ei olnud Buhharin nii surmtõsine kui enamik temasuguseid õõnestajaid (iseäranis tema parim sõber Grigori Brilliant, kellele naeratus oli täiesti tundmatu), aga temagi käitus sama salvavalt. Ta naeris palju ja „katkestas kogu aeg vestluse naljade ja välja mõeldud absurdsete sõnadega”, aga „temaga vaielda oli ohtlik: ta tegi vastase oma leebel moel naerualuseks”.³⁶

Jakov Sverdlovi biograafid kirjeldavad teda ägeda vaidlejana. Ühena Nižni Novgorodi juudi soost graveerija kuuest lapsest lõpetas ta kiitusega algkooli ja saadeti gümnaasiumi, kus ta kakles aadlike võsukestega ja ajas õpetajaid segadusse ootamatute küsimustega. „Tundides oli tal igav ja nii hakkas ta koolipingis istudes õpikute asemel lugema muid raamatuid. Kord, kui ta tabati teolt ja õpetaja küsis ähvardaval toonil: „Mida sa siin teed?”, vastas Sverdlov rahulikult: „Loen huvitavat raamatut.” „Mis raamatut?” röögatas õpetaja veelgi ähvardavamalt. „Harilikku, paberraamatut,” vastanud õpilane veelgi rahulikumalt.” Ükskõik kas see lugu vastab tõele või mitte, igatahes vastab see täpselt noore mässaja ideaalkujule (kiire mõtlemisega, sõnakas ja kaalutlev). Pärast neli aastat kestnud õpinguid lahkus Sverdlov gümnaasiumist, et hakata apteekriõpilaseks ja elukutseliseks revolutsionääriks. Sverdlovi isa kiitis poja otsuse heaks: kõik Jakovi viis õde-venda ootasid ühel või teisel viisil, millal ükskord jõuab kätte see tõeline päev.³⁷

Tee usuni sai alguse sõprusest. Sverdlovil oli sõber Vladimir Lubotski (hilisema nimega Zagorski, kelle järgi Sergijev-Possadi linn sai uue nime), Konil oli Ludovik Savitski (kes sooritas 1893. aastal Pariisis enesetapu), Buhharinil aga Grigori Brilliant (tulevane rahanduse rahvakomissar Grigori Sokolnikov). Kaasani kaupmehe poeg Aleksandr Arossev on meenutanud, kuidas ta reaalkoolis õppides leidis endale sõbra: „Mingil hetkel kuulsin, et 3.b klassis on üks tugev poiss, kelle nimi on Skrjabin. Otsisin ta üles. Ükskord leidsin ta saalist pesemas kraani all tahvlikäsna. Ta jättis üsna morni mulje (niisugune ta enamasti oligi, nagu hiljem nägin). Läksin tema juurde ja kutsusin ta välja. Skrjabin nõustus. Vahetanud mõned sissejuhatavad hoobid, kargasime kogu saali meeleheaks teineteisele kõri kallale. Ma ei mäleta, kumb jäi peale, aga nii saime tuttavaks.”³⁸

Tutvus tõi kaasa jutuajamised, jutuajamised südamepuistamised ja südamepuistamistest sündis sõprus. Nagu kirjutab Arossev ühes oma arvukatest mälestustest, „algab sõprus siis, kui üks pool usaldab teisele saladuse, millest ta varem pole mitte kellelegi rääkinud. Ja kui sa oled noor, võib igast asjast saada saladus: see, kuidas sa märkasid mööduvat pilve, vägeva mulje jätnud äike, imetlusväärne näitsik või unistus mõnest kaugest maast.” Skrjabini saladus oli muusika (ta oli viiuldaja ja mängis koos oma kolme vennaga kvartetis), Arossevi saladus olid romaanid. Mõlemale tähendas see otsinguid, kuidas leida tõeline tee revolutsioonini. Arossev jätkab:

Ühel õhtul … jalutasime inimtühjadel tänavatel, sadas kerget lund. Tänavail valitsev vaikus tekitas meis erilise läheduse tunde ja külm sundis meid nihkuma teineteisele veelgi lähemale. Kõndisime käest kinni hoides. Aeg oli tublisti üle südaöö. Tänavanurkadelt, teeäärsetelt postidelt ja uste ees olevatelt varikatustelt langesid kergelt läiklevale lumele varjud, mis meenutasid kuidagi kalasoomuseid. Mõnikord tundusid need meile igale poole järgnevate spioonide varjudena, ehkki mingeid spioone kusagil ei olnud. Need varjud – öös hõbedaselt veiklevad ebamäärased kujundid – kuulsid pealt meie kõnelust, meie sõnu, mis väärisid tähelepanu ainult ühel põhjusel: kirgliku sooviga leida tõde, mida saaksime võitluse nimel jagada meie kõigiga.³⁹

Tõde, nagu nad teadsid, õnnestub leida üht moodi mõtlevates suuremates rühmades.

Pärast paljusid vestlusi ja südamepuistamisi koondusid mitu väiksemat sõpruskonda salajaseks lugemisringiks:

Seitse või kaheksa reaalkooli viienda klassi õpilast istus, kes toolil, kes voodil või diivanil ärklitoas, mida valgustas valge kupliga petroolilamp. Seintelt jälgisid neid tõsiselt ja kaitsvalt Kautsky, Engelsi, Marxi, Mihhailovski, Uspenski, Korolenko ja Tolstoi pildid. Nurgas seisva raamaturiiuli raamatuselgadelt võis lugeda nendesamade ajastu kangelaste nimesid. …

Õhk oli tiine energiast, mida oli võimalik tunnetada üksnes närvidega, mis nagu väike ämblikuvõrk ühendas kõiki ja andis kõigile tunde, et nad on koos ja seotud igaveseks, paljudeks järgnevateks sajanditekski. Noored mehed ei tundnud üksteist kuigi hästi, aga kõik vaatasid teisi peaaegu ekstaatilise poolehoiuga, tundes uhkust, et nad on siin koos teiste omasugustega, kes on nii salapärased ja nagu tema ise tulvil sisemist tuld. Iga nägu tundus kinnitavat: „Täna, selsamal hetkel alustades, astun minagi ning see ja see võitlejate ridadesse.”⁴⁰

Jakov Sverdlov

Neil tuli valida eesistuja (antud juhul oli see Skrjabin) ja koostada raamatute nimekiri, valida märksõnad ja varjunimed. Skrjabinist sai Onu, hiljem aga Molotov; Arossev oli nüüd Z, seda ka teistes samasugustes tubades teistes linnades; Sverdlovist sai Seltsimees Andrei, Brilliantist Sokolnikov, Obolenskist Ossinski ja Voronskist – „kahvatust, kõhnast, lokkisjuukselisest sinisilmsest täidlaste punaste huultega noormehest” – sai Valentin.

Voronski seminaristide ring Tambovis sündis „rõskete ja kopitanud ning õigeusu mürrist ja viirukist läbi imbunud seinte vahel”, aga selle liikmed – „noored, esiletungivate rangluudega ja kohmakalt kätega vehkivad äbarikud” – lugesid samu raamatuid kui nende kaasaegsed Kaasanis ja Moskvas ning pidasid samasuguseid koosolekuid:

Kujutage ette väikest tuba kusagil Esimesel Dolevaja tänaval ühe ametniku lesele kuuluvas majas: luitunud tapeet, akende ees sitskardinad, kolmel toolil neljast on istmekate katkine, laud, raudvoodi, raamaturiiul, paberist (kõrbemisjälgedega) varjuga laualamp, värsked näod udemetega ülahuule kohal ja eest lahti kahe valge tuhmunud nööbireaga pintsakud. Kaks pruuni kleidiga gümnaasiumitüdrukut hoiduvad hämaramasse nurka, nende juuksed on punutud kukla taha tihedaks patsiks, üks neist on nii häbelik, et ei tõsta peaaegu üldse silmi. Me vaidleme kogukonna, maaomandi ning kangelase ja rahva suhete üle. Me oleme liigagi enesekindlad ja tulvil tingimusteta kirge. Mõni sõrmitseb vana kitarri või mandoliini keeli.⁴¹

Neid noori sidusid ühte loetud raamatud ja kõikjal leiduvad lambivarjud – olgu valged, pruunid või rohelised –, mis olid kohal nii tavalise lugemise juures kui ka ühistel koosistumistel. Mõnigi kord istusid Arossevi sõbrad lihtsalt vaikselt ja lugesid selle lambi valgusel ning „väikesel ümmargusel laual aurasid tassid kuuma teega”.

[Plehhanovi, Pissarevi ja Belinski] kirjutatud leheküljed haarasid meid nii täielikult ja pimestasid meid niivõrd, et vahel, kui tõstsime väsinud pea, olime üllatunud leidmast end toast, kuhu roheline lambivari heitis kummalist valgust. Lambivari varjutas ka seal eemal väljas oleva patuse ja räpase maailma, aga heitis eredat valgust valgetele paberilehtedele ja mustadele ridadele, mis olid keeruliste mõtete kandjad. Ma ei oska teiste eest rääkida, aga mina tundsin suurt aukartust inimmõistuse visaduse, püsivuse ja hirmuäratava julguse ees, iseäranis aga selle mõttekäigu ees, milles – või pigem mille tagant – aimub midagi suuremat kui mõte, midagi ürgset ja arusaamatut, midagi niisugust, mille tõttu oli inimestel võimatu mitte talitada teatud viisil, mitte järgida nii võimsat pürgimust tegutseda, et isegi surm, kui see peaks jääma sellele pürgimusele ette, osutub jõuetuks.⁴²

Liitumisel „surmaminejate leeriga” oli oluline osa pürgimuses tegutseda, mida toitis kollektiivne lugemine. Nagu ütleb Kon, peame nostalgitseva surematuse seisukohalt „kõik muidugi surema, see on päris selge. Tegelikult, nagu ma nägin seda tookord, oli see isegi hädavajalik”, iseäranis veel seetõttu, et surm oli „imepärane ja kaunis detail”, kauge ja võib-olla üürike. „Minu toonane meeleseisund meenutas noort rüütlit, kes on kindlalt otsustanud äratada uinuva kaunitari isegi siis, kui tal tuleb selleks läbi teha karmid katsumused. … Äratatuna sotsialismi imelisest puudutusest peab töörahvas avama silmad, ajama end sirgu, heitma endalt orjuse ahelad ja vabastama nii enda kui ka kõik teised. Võime sõlmida sõprussidemeid ja valmisolek surra on need jooned, mis eristavad „tundliku ja noorusliku südamega” inimesi nendest, kellele Feliks Kon ja tema sõbrad andsid hüüdnime suulud, ehk toonase terminoloogia kohaselt metslased, kes olid huvitatud üksnes oma tulevasest karjäärist ja mugavast elust, ega huvitunud karvavõrdki ülejäänud inimkonnast.” Suulud jagunesid „alasti tüüpideks” ja silmakirjateenriteks. Tundliku ja noorusliku südamega noored jagunesid lugemisringidesse.⁴³

Aleksandr Arossev

Vjatšeslav Skrjabin (Molotov) (V. A. Nikonovi loal)

Kui õpilased jõudsid vanematesse klassidesse, jagunesid ka ringid vanuse järgi ja spetsialiseerusid. Nooremate ringides tutvuti põhilise sotsialistliku kirjandusega, keskmiste ringides käsitleti mingeid konkreetseid teemasid või autoreid, ja vanemate õpilaste ringides kirjutati ettekandeid vabalt valitud teemadel ja korraldati vaidlusõhtuid kutsutud külalistega. Eri ringid, sealhulgas ka eri koolidest, moodustasid omavahel tihedasti seotud ühislugemise ja aruteludega tegelevaid ning ühiseid uskumusi jagavaid võrgustikke. Arossevi reaalkoolis liitusid kõik lugemisringid üheksainsaks „parteituks revolutsiooniliseks organisatsiooniks”, aga igal oli oma põhikiri („teatud õppeplaan lühiajaliseks kursuseks, mille eesmärk oli saada mõlemat masti revolutsionääre: esseere ja marksiste”).⁴⁴

Enamik tegi valiku, kas esseerid või marksistid, mõni aeg pärast seda, kui nad olid eraldunud suuludest. Erinevalt esialgsest valikust, sarnanes see harilikult teadliku valikuga, kus oli tegu katsetuste, ümbermõtlemiste ja avalikkuse mõjuga. Kuueteistkümneaastaselt jõudsid Ossinski (Obolenski) ringi veteranid Moskva 7. gümnaasiumis otsusele, et on aeg jõuda eneses selgusele ja „määratleda end poliitiliselt”. Pärast seda kutsusid nad enda juurde esinema Moskva ülikooli üliõpilase Platon Lebedevi (hiljem Keržentsev) ja tegid hulga ettekandeid ajaloo ja vene revolutsioonilise liikumise teemadel. Ossinski veetis kolm kuud Rumjantsevi raamatukogus, lugedes raamatuid dekabristidest.

Olen alati püüdnud oma parima äratundmise järgi seista vastu kõigele moes olevale, kõigele, mille intelligents psühholoogilise nakkuse teel omaks on võtnud. Toona [1904. aastal] pidasin ka marksismi, mis levis intelligentsi hulgas kiiresti, just üheks niisuguseks moevooluks (sest intelligentsile, sealhulgas mõnele minu sõbrale, osutus see tõepoolest üksnes moeasjaks). Seetõttu tegin suuri pingutusi, et anda dekabristide liikumisele mittemarksistlikku seletust. See seletus aga oli vastuolus minu enda kogutud tõenditega ja kogu ettekanne kippus libisema liberaalide juba sissetallatud mõttetule rajale. Lebedev-Keržentsevil polnud minu enda seltsimeeste toel kuigi raske mind taganema sundida. Mõelnud pärast „lüüasaamist” pikalt ja põhjalikult järele, jõudsin järeldusele, et olen valinud vale tee ja et vanal Marxil oli siiski õigus. 1905. aasta revolutsioon pakkus palju uusi – ja oluliselt käegakatsutavamaid – tõestusi.⁴⁵

Kaasanis leidsid Arossev (Z) ja Skrjabin (Molotov) oma poliitilise eelistuse pikemalt mõtlemata. Kevadel 1907, kui mõlemad olid seitsmeteistkümneaastased, võtsid nad nõuks panna oma veendumused proovile, lugedes vastavaid tekste ja pidades avaliku väitluse parteitute revolutsionääride organisatsiooni sügiskoosolekul. Arossevi teema oli „Sotsialistliku revolutsioonilise partei filosoofilised alused”, Skrjabinil „Sotsiaaldemokraatliku partei filosoofilised alused”. Arossevi enda teatel „varusime Skrjabiniga mõlemad endale kirjandust, jätsime linnakära sinnapaika – tema läks Vjatka kubermangu, mina Malõje Derbõški külla – ja süüvisime Marxi, Mihhailovski, Engelsi, Lavrovi, Plehhanovi, Delevski [sic] teostesse. … Meil oli kokkulepe lugeda ühtesid ja samu raamatuid, et väitluseks tunneks ta minu allikaid ja mina tema allikaid.”

Kolm kuud nad aina lugesid, tegid märkmeid ja kirjutasid teineteisele pikki kirju. „Need polnudki kirjad, vaid teoreetilisi seisukohti selgitavad tekstid ja vastuväited, omamoodi kirjalikud eksamid läbivõetud materjali alusel.” Suve lõpus saadi Skrjabini toas kokku. „Suurtest akendest voogas sisse pehme augustikuine hämarus. Väljas siseõues nägime ringi jalutavaid kanu ja kaevu juures end sirutavat kassi. Toas läks pikkamööda pimedamaks. Seinalt vaatas meile vastu koopia Aivazovski maalist „Üheksas laine”, mille oli maalinud Nikolai Skrjabin [Vjatšeslavi vend]. Laual mühises vaikselt samovar. Sealsamas kõrval olid tassid lõpuni joomata teega ja suured avatud ning avamata köited.” Järsku kuulutas Arossev, et suvel loetu on veennud teda marksismi üleolekus populismist ja et ta ei saa puhta südametunnistusega kaitsta väitluses esseeride seisukohti (mis eelistasid revolutsiooniliste muutuste teostajatena vene talurahvast juurteta töölistele). Pärast lühikest mõttepausi sõnas Skrjabin, et niisugusel juhul ei kavatse ka tema esineda. Üldkoosolekul võeti kahe sõbra avaldused „ühe puhul vastu tugeva aplausiga ja teise puhul halvakspaneva suminaga. … Küll aga ei nimetanud keegi Z-d reeturiks. Nad said aru, et Z on teinud järsu ideoloogilise pöörde, et ta on astunud üle künnisest, mis eraldab maailma spontaanset uurimist selle teadlikust mõistmisest.”⁴⁶

Kaugeltki mitte kõik esseeride ja marksistide vaidlused ei kulgenud nii ühekülgselt, seda isegi lõpuks võitjateks osutunute mälestustes. Buhharini mälestustes kirjeldatud „otsustavas lahingus” osales kaks leeri tõsimeelseid poisse ja tüdrukuid (kellele esseeride poolel oli abiks üks üliõpilane) ning see käsitles kõiki tavapäraseid vastuolusid: töölisklass versus rahvas, „kaine arvestus” versus „suured teod ja eneseohverdus”, „objektivism” versus „subjektivism” ja „universaalsed arenguseadused” versus „Venemaa ainulaadsus”. Marksistide süüdistusele, et esseerid tõstavad kangelased rahvast kõrgemale, esitati vastusüüdistus, et Lenin oma teoses „Mis teha?” teeb sedasama, mille peale bolševikud ütlesid, et nende juhid esindavad objektiivselt tööliste huvisid, sellele aga vastasid esseerid, et bolševikud on „teinud oma partei kasarmuks, surunud peale totaalse üksmeelsuse põhimõtte, tapnud omakeskis igasuguse kriitikavabaduse ja püüavad nüüd levitada seda igale poole mujalegi”, millele bolševikud vastasid tsitaadiga sellesama Lenini raamatust „Mis teha?”:

Me sammume tiheda salgana järsult tõusvat ning rasket teed mööda, kõvasti üksteisel käest kinni hoides. Me oleme igast küljest piiratud vaenlastest, ja meil tuleb peaaegu alati käia nende tule all. Me oleme ühinenud vabalt tehtud otsusel just selleks, et võidelda vaenlastega ja mitte kõrvale astuda naabruses olevasse sohu, mille elanikud meid algusest saadik on laitnud selle eest, et me oleme eraldunud eriliseks rühmaks ja valinud võitluse, mitte aga leppimise tee. Ja siin mõned meie seast hakkavad karjuma: läki sellesse sohu! – ja kui neid hakatakse häbistama, vastavad nad: millised mahajäänud inimesed te olete! ja kas teil pole häbi eitada meie vabadust teid paremale teele kutsuda! – Oo jaa, härrased, te olete vabad mitte ainult kutsuma, vaid ka minema, kuhu te tahate, kas või sohu; me isegi leiame, et teie õige koht on just soos, ja me oleme valmis jõudu mööda kaasa aitama teie ümberasumiseks sinna. Kuid laske siis ainult lahti meie käed, ärge haarake meist kinni ja ärge määrige suurt sõna: vabadus, sest meie oleme ju samuti „vabad” minema, kuhu me tahame, vabad võitlema mitte ainult sooga, vaid ka nendega, kes pöörduvad sohu!⁴⁷

Siinkohal kuulutasid bolševikud end võitjaks ja lõpetasid vaidluse. Kõik ajasid end püsti ja läksid täis suitsetatud „raskete tumepunaste kardinatega” ruumist ükshaaval („välja arvatud noored daamid!”) Arbati lähedal olevale kõrvaltänavale, mis oli paar kvartalit Buhharini gümnaasiumist ja suurest kivisillast põhja pool. „Tänav oli vaikne. … Sammud kajasid vastu üle kogu tänava. … Suured lumeräitsakad langesid vaikselt, ilmusid kusagilt pimedusest, keerlesid ümber tänavavalgustite ja katsid pehme koheva sulgtekina kõnnitee, kleepusid postidele, regedele ja nurgal ootava tukkuva ja mitte päris kaine voorimehe seljale.”⁴⁸

Kuna õpilasringid ja mitmesugused parteitute revolutsionääride organisatsioonid lõid omavahel sidemeid ja liitusid formaalseteks revolutsioonilisteks parteideks, jõuti peagi üksnes lugemise juurest esseede lugemise ning kirjutamise juurde (Ossinski esimene essee käsitles praktilist eetikateooriat), lendlehtede lugemise ja kirjutamise juurde (Voronski esimene ütles: „Me kõik võime kuulda ahelate tärinat ja vangikongide ukselukkude kriginat, aga peagi koidab uus päev ning tõuseb sotsiaalse sõltumatuse ja võrdsuse päike, töö ja vabaduse päike”), põrandaaluse kirjanduse lugemise ja levitamise, üleskutsete trükkimise, miitingute korraldamise, pommide valmistamise ja – esseeride maksimalistidest rääkides – riigiametnike mõrvamiseni. Kõikjal üle kogu keisririigi oli kooliõpilasi, seminariste, üliõpilasi ja igavesi üliõpilasi haaranud „elust pulbitsev usk” ja soov võidelda „mitte üksnes soo vastu, vaid ka nende vastu, kes kalduvad sood toetama.”⁴⁹

Valerian Kuibõšev

1909. aastal arreteeriti kahekümne ühe aastane Valerian Kuibõšev – Siberi kadetikorpuse lõpetanud Tomski ülikooli üliõpilane ja bolševike partei liige alates seitsmeteistkümnendast eluaastast – selle eest, et sai paki keelatud raamatuid. Tema isa, kes teenis sõjaväes ohvitserina Siberi stepis Kainskis, kutsuti otsekohe oma kõrgema ülemuse, kindral Maslennikovi palge ette. Valerian Kuibõšev kirjeldab oma isa kui lihtsat meest, ausat sõdurit ja armastavat vanemat, umbes samasugusena nagu oli kindluse komandant Puškini teoses „Kapteni tütar”. Kuibõševi isa oli „riigiteenistuja, kellel polnud kunagi mingit vara, ja nii kasvasime üles väga tagasihoidlikes oludes, lapitud ja viledaks kulunud riided pärandati vanematelt vendadelt ja õdedelt noorematele”. Samuti oli ta, nagu ka Sverdlovi isa, mõistev ja võib-olla koguni uhke oma poja mässumeelsuse üle. Kuibõševide perekonnas oli kaheksa last ja kõik nad olid politseis arvel kui poliitiliselt ebausaldusväärsed. Augustis 1931 rääkis Valerian paarile sõbrale:

Isa jõudis Omskisse üsna murelikuna ja kandis endast kindral Maslennikovile ette. Niipea kui ta astus sisse, hakkas kindral tema peale karjuma:

„Kui te ei oska isegi oma lapsi korralikult kasvatada, siis kuidas te mõtlete oma sõdureid õpetada? Teie kodusele aadressile saadetakse riigivastast kirjandust. Teid tuleks maha lasta.”

Kindral Maslennikov karjus vahet pidamata umbes pool tundi. Isa seisis valvelseisakus, käed külgedel, ega tohtinud midagi öelda, kuni komandör räägib.

End ära väsitanud, jäi kindral Maslennikov mõneks ajaks vait ja ütles siis: „Pean teid üle viima Tjumeni.”

Tjumen oli muidugi palju suurem linn kui Kainsk. Tegu oli hoopis edutamisega.

Isa oli täiesti jahmunud: „Vabandust, teie ekstsellents?”

„Teid viiakse üle Tjumeni.” Siis pärast lühikest vaikust: „Mul endal on kaks poega Kiievis vangis.”⁵⁰