Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 15

Voronski ja Arossev võisid teistest bolševikest teadlikumalt olla literatuursemad ja rääkida rohkem endast ning nende mälestustes võivad kajastuda ka mõned 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses esile tõusnud kahtlused ja avastused, aga näib olevat selge – ja seda tunnistati veel mõnda aega üleüldiselt –, et nad olid usaldusväärsed kroonikud, mitte mingid kummalised erandid. Jakov Sverdlov, kes ei avaldanud kunagi midagi peale partei poliitikat käsitlevate artiklite ja Siberi ühiskonnaelu ülevaadete, seisis samasuguste dilemmade ees ja arutles nende üle kogu aeg oma kirjades. Mida arvata saabuvast üleüldise õnne ajast ja sellesse uskujate elust tänapäeval? Missugune osa isa Nikolai taimeteooriast tuleb hukka mõista kui lootusetult väikekodanlik? Mida peale hakata tõsiasjaga, et – nagu Sverdlov muuseas kirjutab oma poja tulevase elu suurest müsteeriumist – „meile, surelikele, pole antud võimet kergitada katet üksikisiku saatuselt, kõik mida saame teha, on näha ette inimkonna kui terviku tulevikku”?¹²¹

Mida rängemad katsumused, seda suuremad on nii teadmatus kui ka kiusatused. „Sa ei kujuta ette, [kirjutab Sverdlov jaanuaris 1914 Novgorodtsevale] kui väga ma tahaksin lapsi näha. See teeb teravat, läbilõikavat valu. Adka foto on minu ees laual. Samuti sinu pilt. Vaatan ja vaatan, lõpuks isegi tunde, ning sulgen siis silmad ja püüan ette kujutada väikest Verat, aga ei suuda, tõepoolest. Pingutan, kuni pea hakkab valutama. Silmad tõmbuvad märjaks ja ma olen valmis nuuksudes nutma puhkema. Minu kallid-kallid armsad lapsed. … Kadja, Kadja! Minu kallim, minu armastus! … Mida tulevik meile toob?”¹²²

Mõnikord tundub, et tulevik ei too midagi peale katsumuste: „Ees ootab veel palju, palju katsumusi,” kirjutab Sverdlov augustis 1914. Endine seminarist Voronski tsiteerib Kolgata mäel koos oma naisega käinud vanausuliste märtri ülempreester Avvakumi pihtimust: „Tõusin üles ja minu vaene kallis naine vaatas mulle otsa ja küsis: „Kas need kannatused jätkuvad veel kaua?” Ja mina vastasin: „Markovna, tänasest päevast kuni meie surmatunnini.” Ja siis ta ohkas ning vastas: „Hea küll, Petrovitš, lähme siis edasi.”” (Voronski tütre väitel olnud väljend „lähme siis edasi” isa lemmikütlusi.) Aga muidugi pole ei Sverdlov ega Voronski ülempreester Avvakum. Või pigem on nad teatud mõttes küll valmis kannatama oma usu pärast, aga nemad ei pidanud märtrisaatust või askeesi omaette väärtusteks. Nagu Sverdlov ütleb kirjas ühele noorele sõbrale, „meeldib Ibsen mullegi, aga Brandi moto „kõik või mitte midagi” ei vasta minu maitsele, sest minu meelest on see juurteta ja anarhistlik”.¹²³

Erinevalt Avvakumist tugevnes Sverdlovi ja Voronski usk võimalikult mitmekülgsele lugemisele. Sverdlovi arvamuse kohaselt oli nii, et kui marksistlikud teadmised on omandatud, on kõik ilma eranditeta sellele usule tõestuseks. „Mida suuremad ja mida laialdasemad on teadmised, seda suuremad võimalused ja laiem silmapiir avaneb loovale mõttele ja, mis kõige tähtsam, seda teadlikum on see loov mõte.” 1916. aastal, kui Sverdlovi maja juures Monastõrskojes „paistis läbi jäätunud klaasi ainult petroolilambi kuma ja heitis kahvatut valgust maja lähedal olevatele lumevaaludele”, kirjutas ta ühele noorele sõbrale:

Mõistmaks Ibsenit paremini, soovitaksin lugeda kogu tema loomingut ja kindlas järjekorras. Parim on kirjastuse Znanije väljaandena ilmunud kaheksaköiteline kogu Hanseni tõlkes. See on parim väljaanne. Seda tuleks lugeda avaldamise järjekorras, ehkki sul pole vaja lugeda viimast köidet: seal on tema kirjavahetus, mis – niipalju kui ma mäletan – pakub vähe huvi. Aga enne kui alustad, oleks hea lugeda midagi asjakohast Rootsi ja Norra ajaloost viimasel kolmekümnel või neljakümnel aastal, et tutvuda ühiskondlike suhete ajalooga sellel ajajärgul. Nii saadud teadmised aitavad sul Ibsenit mõista. Samal põhjusel oleks hea lugeda Lunatšarski artiklit [„Ibsen ja filisterlus”] kogumiku „Obrazovanije” 1907. aasta väljaandes, samuti Roland-Holsti brošüüri temast ja Plehhanovi artiklit vist Sovremennikus, samuti 1907. aastast.¹²⁴

„Panna raamatud proovile eluga ja elu proovile raamatutega” on raske töö ja nõuab pidevat valvsust ja enesekontrolli. Selles mõttes on Sverdlovi usk võrreldav ülempreester Avvakumi usuga. „Jälgin ennast aeg-ajalt väga hoolikalt. Sa tead minu harjumust iseennast analüüsida. Nii näen hästi iga põgusat hingeliigutust. Ja praegusel hetkel ei suuda ma leida mingeid ohtlikke sümptomeid. Pole mingit intellektuaalset laiskust ega vaimset tardumust, mis on mind mõnikord kummitanud. On ainult soov õppida, teada saada.”¹²⁵

Aga mis siis, kui eneseanalüüs paljastab mingi ohtliku märgi moraalsest tardumusest? Mis juhtub siis, kui lõputud kannatused tekitavad kahtlusi ja lugemine ning eneseanalüüs süvendavad kahtlusi veelgi? Kas bolševikke ähvardas oht langeda üksteise järel kuristikku, mis lahutab nende võimet „näha ette inimkonna kui terviku ajalugu” nende inimlikust võimest „kergitada katet üksikisiku tulevikult”? Sverdlovi vastus on mõtlik, aga kindel ei. Aastal 1913 asus ta kirjavahetusse Kira Egon-Besseriga, kes oli Sverdlovi Jekaterinburgis elavate heade sõprade, Aleksandr ja Lidia Besseri neljateistkümneaastane tütar. Nagu paljud tolle aja intelligentsi hulgast pärit noorukeid, kannatas ka Kira kroonilise pessimismi ja vahel ka enesetapumõtete käes. Sverdlovi nõuanded neiule on tähelepanuväärselt järjekindlad. „Me oleme sündinud heal ajal,” kirjutab ta jaanuaris 1914, „niisugusel inimkonna ajaloo perioodil, kui inimliku tragöödia viimane vaatus on kätte jõudmas. … Täna ei näe üksnes pime ja need, kes ei taha näha seda üha kasvavat jõudu, mille saatus on mängida selles viimases vaatuses peaosa. Ning selle jõu tõusus peitub niivõrd palju ilu ja see annab inimesele nii palju energiat, et on tõepoolest tore olla elus.” Üleüldine lunastus on isiklike soovide täitumise võti. „Luba end suudelda mõlemale põsele, kui kohtume,” kirjutab Sverdlov mais 1914, „sest ma ei kahtle, et näen sind ja L. I.-d jälle. Suudlen sind igal juhul, ükskõik kas see meeldib sulle või mitte.”¹²⁶

Kirjavahetus jätkus ja Sverdlov aina õhutas lootust ja usku (lootust kui usu eeldust). Esimene tema säilinud kirjadest on saadetud mais 1904 Sofia kaldapealsel asuvasse naisõpilaste internaati, kui Sverdlov oli üheksateistkümneaastane („See tõeline päev jõuab lõppude lõpuks kätte. … Koit, mis heidab oma fantastilist, nõiduslikku ja eredat valgust kõigele ja kõigile, on juba lähedal”). Viimane, Kira Egon-Besserile Petrogradi adresseeritud kiri on paberile pandud Monastõrskojes 20. jaanuaril 1917. aastal, kui Sverdlov oli kolmekümne kahe ja neiu kaheksateistkümne aastane:

Minu maailmavaade tagab selle, et minu veendumus elu harmoonia triumfis, mis on vaba kõigest räpasest, ei saa kuhugi kaduda. Just niisama kõigutamatu on minu veendumus, et tulevane elu sünnitab puhtaid inimesi, kes on kaunid igas mõttes. Jah, täna on maailmas palju kurjust. Aga seda mõista ja selle põhjuseid välja selgitada tähendab ka mõista selle mööduvat olemust. See ongi põhjus, miks minu üldiselt optimistlik elukäsitlus tõrjub kõrvale üksikud, aga mõnigi kord rasked masendavad tunded. Selles ongi kogu saladus. Siin pole juttugi eraelu eitamisest. Vastupidi, just niisugune lähenemine elule teeb võimalikuks täiusliku eraelu, elu, kus inimesed sulavad kokku üheks tervikuks mitte üksnes füüsiliselt, vaid ka vaimselt.¹²⁷

Umbes samal ajal, kui see kiri jõudis Petrogradi, alustasid Putilovi tehase töölised streiki, millest sai alguse Veebruarirevolutsiooni esimene etapp – ja võib-olla ka inimliku tragöödia viimane vaatus. Sverdlov kuulis seda uudist märtsi alguses ja hüppas koos Filipp (Žorž) Gološtšokiniga kohe saani ning asus kiiruga mööda Jenisseid teele, et jõuda Krasnojarskisse enne jääminekut. Pärast rohkem kui kaks nädalat kestnud vaheaegadeta sõitu jõudsid nad 29. märtsil kohale ja asusid kohe teele Petrogradi.

Novgorodtseva andmetel mindi kohe Sverdlovi õe Sarra poole.

Hiljem kirjeldas õde, kuidas Jakov Mihhailovitš ilmus ootamatult kohale ja asus teda pommitama küsimustega, mis Petrogradis toimub, ja pärima seltsimeeste ning keskkomitee kohta (Sarra oli sel ajal Jelena Stassovale keskkomitee sekretariaadis abiks).

Jõudnud vastata vaevalt kümnendikule küsimustest, taipas Sarra järsku, et vend on pikast teekonnast arvatavasti näljane ja asus samovari käima panema, kui Jakov Mihhailovitš haaras korraga peast ja oigas:

„Oi ei! Žorž!”

„Žorž? Mis Žorž?”

„Gološtšokin! Jätsin ta alla välisukse juurde ootama ja ütlesin, et lähen vaatan, kas sa oled kodus ja tulen kohe tagasi. Sellest on juba pool tundi möödas. Palun mine kutsu ta sisse. Ta lööb mind kindlasti maha, kui mina lähen. Teda on lihtne ära tunda: pikk, kuivetunud, kikkhabe, kannab musta mütsi. Teiste sõnadega: tavaline Don Quijote.”

Sarra lippas alla ja nägi kohe Gološtšokinit, kes tammus jalalt jalale ja näis olevat üsna segaduses. Sarra tõi ta sisse, pakkus mõlemale teed, aga viis nad siis Tauria paleesse, kus Jelena Dmitrijevna Stassova oli koridori ühe toa ukse ette toonud laua ja selle kohale seadnud suure käsitsi kirjutatud sildi: „VSDT(b)P keskkomitee sekretariaat”.¹²⁸

Kira Egon-Besser pidi veel päeva või paar ootama. „Ühel õhtul päris märtsi lõpus [kirjutab ta oma mälestustes] helises uksekell. Kui kuulsin esikust tuttavat kõmisevat bassi, jooksin sinna ja nägin Jakov Mihhailovitši. Ta suudles mind mõlemale põsele.”¹²⁹