Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 3

Esimese viisaastaku (1928–1932) käigus pani Nõukogude valitsus aluse uuele sotsialistlikule riigile ja täielikult natsionaliseeritud majandusele. Samal ajal ehitas see ka endale maja. Valitsuse maja asus madalal alal, mille nimi rahvasuus oli Soo ja mis oli teisel pool Moskva jõge otse Kremli vastas. Tegu oli Euroopa suurima elumajaga, millel oli üksteist eri kõrgusega osa ja kolm omavahel ühendatud siseõue, igaühes oma purskkaev.

Maja oli mõeldud ajaloolise kompromissina ja niinimetatud üleminekutüüpi ehitisena. Esindades ühtaegu nii revolutsioonilist avangardi kui ka sotsialistlikku realismi, kombineeruvad siin täpsed ja sirged jooned ning selgeilmeline kujundus massiivse mahu ja piduliku neoklassikalise fassaadiga. Peegeldades mõneti kodanlikku individualismi ja kommunistlikku kollektivismi, oli siin kokku 505 täielikult sisustatud korterit koos ühiskasutuseks mõeldud ruumidega, mille hulgas olid söökla, toiduainetekauplus, polikliinik, lasteaed, juuksurisalong, postkontor, telegraaf, pangakontor, võimla, pesumaja, raamatukogu, tenniseväljak ja veel mitukümmend ruumi muudeks tegevusteks (alates piljardimängust ja märki laskmisest kuni maalimise ja orkestriproovideni). Kogu ansambli raskuskeskmeks olid 1300 vaatajakohaga riiklik Uus Teater kaldapealsel poolel ja 1500 kohaga kino Udarnik Vodootvodnõi kanali ääres.

Nendes korterites elasid ja kasvatasid teenijate ning koduõpetajate abiga oma lapsi rahvakomissarid, rahvakomissaride asetäitjad, Punaarmee komandörid, marksismiõppejõud, Gulagi ametnikud, tööstusettevõtete juhid, välismaa kommunistid, sotsialistlikku realismi viljelevad kirjanikud, stahhanovlastest lööktöölised (nende hulgas ka Aleksei Stahhanov isiklikult) ja teised väljavalitud, sealhulgas Lenini sekretär ja Stalini sugulased. (Stalin ise jäi elama teisele poole jõge Kremlisse.)

1935. aastal elas selles niinimetatud valitsuse majas 2655 registreeritud elanikku. Umbes 700 nendest olid kõrged riigi- või parteitegelased, kellele oli eraldatud korter, ülejäänutest enamiku moodustasid nende ülalpeetavad, sealhulgas 588 last. Elanikke teenindas ja hooldas maja kuussada kuni kaheksasada kelnerit, maalrit, aednikku, torulukkseppa, kojameest, pesunaist, põrandapoonijat ja muud valitsuse maja palgal olevat inimest (nende hulgas 57 majavalitsejat). See siin oli riigi avangardi tagaõu, metallväravate ja relvastatud valvuritega kaitstud kindlus, magala, kus kõrged riigimehed elasid abikaasade, lapsevanemate ja naabritena; koht, kuhu revolutsionäärid tulid koju ja kus revolutsioon suri.

1930. ja 1940. aastatel tõsteti umbes kaheksasada maja elanikku ja teadmata arv siinseid töötajaid oma korteritest välja, kuna neid süüdistati kahekeelsuses, degenerantluses, kontrrevolutsioonilises tegevuses või lihtsalt ei peetud neid enam usaldusväärseks. Kõik nad tunnistati ühel või teisel viisil süüdi. 344 maja elanikku lasti teadaolevalt maha, ülejäänud mõisteti eri tähtaegadeks vangi. Oktoobris 1941, kui natside väed jõudsid Moskva lähistele, evakueeriti järelejäänud elanikud. Kui nad kord tagasi pöördusid, leidsid nad eest palju uusi naabreid, aga mitte kuigi palju tippametnikke. Maja oli ikka alles, aga see polnud enam valitsuse maja.

Maja on alles tänapäevalgi, see on üle värvitud ja uute asukatega. Teater, kino ja toiduainetekauplus on endiselt oma esialgsel kohal. Ühes korteris on nüüd muuseum, ülejäänud on erakorterid. Enamikus korteritest on oma perekonnaarhiivid. Hoone ees olev väljak kannab jälle Bolotnaja (Soo) nime.