Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 13

Kui vangla oli ülikool, siis elu pagenduses tähendas lõpueksamit – katsumust, kus minimaalseks vähendatud võimaluste juures pandi inimese iseloom ja veendumused proovile. Tegelikult oli kaks erinevat pagendust. Üks oli vabatahtlik põgenemine läände, mida nimetati emigratsiooniks ja mida enamasti meenutati kui aega, mida märkisid elu kodutuna, salakoosolekud, sagedased kolimised, igasugused hääletamised, töö raamatukogudes, kohtumised juhtidega ja üksildustunne mitmesugustes kummalistes ning enamasti ebahuvitavates linnades ja riikides – või mida ei meenutatud üldse, kuna see aeg elati lahus nii kodusest heast kui ka halvast. Teine pagendus oli tõeline – karistatu saadeti asumisele Siberisse või Venemaa Euroopa-osa põhjapiirkonda, mis ühendas endas nii kannatusi kui ka häid külgi, piiranguid ja vabadust palju suuremal määral kui vangla –, sest selle puhul oli tegu ühtaegu nii pagendusega põrgupõhja kui ka eluga täiesti iseseisvas, ise oma elu korraldavas kogukonnas, kus mõttekaaslased said kurameerida, abielluda ja lapsi sünnitada. Enamiku tagantjärele kirja pandud, aga ka mõne toonase meenutuse kohaselt oli elu asumisele saadetuna seiklusrohke, isegi müütiline – revolutsiooni enda järel revolutsionääri elus kõige tähtsam – kogemus.⁷⁹

Pärast kuudepikkust retke konvois, mida valvasid rohkem või vähem purjus ning rohkem või vähem leplikud soldatid, jõudis asunik kuhugi maailma lõppu (tavaliselt mingisse külasse keset tundrat), kus tema võttis vastu kohalik „poliitiline”, kes harilikult küsis tulnukalt, kas ta on bek (bolševik) või mek (menševik) või veel hoopis midagi muud. Sõltuvalt vastusest viidi saabunu kuhugi majja, pakuti teed, esitati talle küsimusi välismaailma elu kohta ja võeti kohalikku kogukonda, mis sõltuvalt suurusest võis, aga ei tarvitsenud jaguneda veel vastavalt kalduvustele osadeks. Kõige tähtsam eraldusjoon lahutas poliitilised kõikidest teistest. Nagu ütleb Kanattšikov, „kaitsesime revolutsionääri kõrget nimetust hoolega ja karistasime karmilt igaüht, kes määris või alavääristas seda. … Pidime kulutama päris palju energiat, et tõmmata selge ja arusaadav joon meie – poliitiliste inimeste, kes võitlevad idee nimel ja kannatavad oma veendumuste tõttu – ja tavaliste kriminaalkurjategijate vahele.”⁸⁰

Ossip Pjatnitski

Enamik suurematest kogukondadest elas kommuunidena, kus oli vastastikuse abistamise kassa, ühine söögiruum, erimeelsuste lahendamise komisjon, raamatukogu, laulukoorid ja korraldati regulaarselt koosolekuid ja vaidlusõhtuid. Riigi toetusele (mis oli üliõpilastele kõrgem kui töölistele) lisaks saatsid raha seltsimehed ja sugulased, aga teeniti ka ise õpetajatööga, kirjastustegevusega ja juhutöödega. (Sverdlov kirjutas kohalikust elust Tomski ajalehes, Voronski köitis raamatuid, Pjatnitski aga langetas puid.) Palju asumisele saadetuid püüdis kohalikke õpetada, ravida ja neid lähemalt uurida, aga lähenevas revolutsioonis kohalikele õiget kohta ei leidunud. Leedu štetlist pärit naisterätsep Pjatnitski (keda üks politsei ettekanne kirjeldab kui „alla keskmist kasvu, kõhna ja kitsa rinnaga meest”) näiteks imestas, kui „kohutavalt taipamatud” võivad Siberi talumehed talupoegadena olla. Ta ei saanud kuidagi aru, kuidas nad, kuulanud ilmse huviga marksistlikke selgitusi, läksid seejärel joonelt kohaliku politseiniku juurde „küsima, kas see, mida poliitilised asumisele saadetud rääkisid, on ikka tõsi”. Aga oli ka erandeid. Sergei Mitskevitš abiellus kohaliku kuueteistkümneaastase neiuga, kelle nimi oli Olimpiada ja kes tahtis „olla inimestele kasulik”, õppides halastajaõeks, Peterburi pagar Boriss Ivanov aga „kiindus tõepoolest sügavalt” oma majaperemehe tütresse Matrjonasse. Aleksandr Voronski kirjanduslik teisik Valentin rääkis oma veendumustest vanausulisele majaperenaisele, umbes kolmekümne kahe aastasele „laiaõlgsele ja turskele” lesele, nii ilukõneliselt, et ükskord, olles istunud ja kuulanud mehe järjekordset monoloogi, naine „tõusis, läks kaheinimesevoodi juurde, kus kõrgus padjamägi ja mida kaunistas kohev udusuletekk, tõmbas selle pikkamööda kõrvale, pöördus siis Valentini poole ning lausus rahulikult ja alandlikult: „Ma saan nüüd aru küll. Tule siia ja las ma lohutan sind.” Seda öelnud, asus ta täpselt sama rahulikult ja alandlikult ning sügavalt ohates oma pihikut lahti nööpima.”⁸¹

Enamasti aga kurameeriti omavahel, abielluti omavahel (mitteametlikult) ja noomiti üksteist. Mõned asumisele saadetud andsid ka tunde, aga tavaliselt olid üliõpilased õpetajate ja töölised õpilaste rollis. Orvuks jäänud Doni kasakas Valentin Trifonov, kes oli enne bolševikuks saamist töötanud raudteel depoos, on väitnud, et õppis kõike, kaasa arvatud „lihtsat kultuuri”, teiselt asumisel viibijalt Aron Soltsilt. „Peaaegu kirjaoskamatule ja poliitiliselt alaarenenud” pagar Boriss Ivanovile (nagu ta ise ennast kirjeldab) õpetas Sverdlov vene keelt, algebrat, geomeetriat ja poliitökonoomiat, aga ka „põhilist kirjaoskust ja poliitilist arengut”. Asumisele saadetud tegid pikki jalutuskäike, vestlesid omavahel, tähistasid revolutsioonilisi tähtpäevi, ootasid uusi saabujaid ja lugesid raamatuid (nii mõnigi kirjastaja varustas neid tasuta eksemplaridega). „Administratiivsetest piirangutest hoolimata elasime küllaltki vabalt,” kirjutab Voronski oma elust Valge mere ääres. „Meid ümbritsesid igast küljest lumi, jää, meri, jõgi, kaljud ja kohalike elanike pomooride üsnagi primitiivne, ent kindel ja tervislik eluviis. Saime tasuta ajalehti, ajakirju ja raamatuid. Meie päevad möödusid sündmustevaeselt, aga mitte igavledes, seda vähemalt esimesel asumisaastal. Kohtusime omavahel sageli, vaidlesime ja saime korrapäraselt põrandaalust kirjandust. Politsei küll tülitas meid, aga mitte kuigi järjekindlalt. … Politseiülem ja valvurid kartsid meid pisut.”⁸²

Väljasaadetute kõige kurjemad vaenlased olid must masendus ja depressioon. „Kuidas mitte sattuda masendusse ja depressiooni,” kirjutab Pjatnitski, „kui kaheksa kuud aastast ümbritseb sind ainult lumi ja seda vaadata teeb silmadele haiget, ning sul on võimalik käia ainult mööda teed, sest muidu varitseb sind oht vajuda üleni lumme, mis on peaaegu kaks arssinat sügav?” Ning kuidas mitte olla masenduses ja depressioonis, kirjutab Boriss Ivanov, „kui päike kaob mitmeks kuuks silmapiiri taha ja kahvatu, morn ning pime päev kestab poolest tunnist tunnini ning seejärel on jälle öö ja seda kuude kaupa?”⁸³

Nii mõnigi ei tahtnud üldse voodist välja tulla, teised hakkasid jooma, kolmandad langesid kahtluste küüsi või loobusid üldse lugemast ja kirjutamast. Kohalikud talumehed võisid ilmuda kutsumata kohale ja nagu kirjutab Sverdlov, „istuda vaikides pool tundi või terve tunni, tõusta siis püsti ja öelda: „Nojah, eks ma hakka nüüd minema. Head aega.”” Külla tulnud rändkarjakasvatajad võisid jääda „imestama, kui kiiresti liigub sulg paberil ja kui palju on juba kirja pandud, ning seista seal ja piiluda üle sinu õla nii kaua, kuni sul kadus tahtmine kirjutada”. Postõšev ei suutnud alati pidada lubadust kirjutada Belokonskajale. „Kui palju kordi olen istunud kirjutama mind haaranud masenduse hetkel, et jagada oma üksildust teiega, aga ei suutnud kuidagi lühikestki kirja lõpetada. Kallis väga austatud Ljubov Matvejevna, kui te vaid teaksite, kui väga ma kannatan, siis andestaksite minu vaikimise.”⁸⁴

Koguni teiste asumisele saadetute seltskond võis osutuda talumatuks. 1914. aasta kevadel viidi Sverdlov üle polaarjoone taga asuvasse väikesse külakesse koos teise poliitilisega, „grusiiniga, kelle nimi on Džugašvili”. „Ta on tore poiss,” kirjutab Sverdlov sõbrale, „aga igapäevaelus liiga suur individualist. Mina jälle nõuan teiselt minimaalset korda, mistõttu see häirib mind vahel.” „Kõige halvem kõigest,” kirjutab ta kuu aega hiljem, „on see, et asumisel olles või vanglas on inimene täielikult teiste silme all ja paljastab end kõige väiksemate üksikasjadeni. Kõige halvem ongi see, et kõik, mida sa näed, ongi „väikesed elu üksikasjad”. Pole enam ruumi suuremateks asjadeks, et end kehtestada. Minu seltsimees ja mina elame nüüd eri majades ja me ei kohtu kuigi sageli.” Saanud loa asuda elama teise külla, kirjutab ta Novgorodtsevale: „Kas teate, mu kallis, kui kohutavad olud olid Kureikas. Seltsimees, kellega ma seal koos olin, osutus seltskonna mõttes niisuguseks, et me ei rääkinud ega saanud üldse kokku. See oli kohutav. Ning kõik oli veelgi kohutavam seetõttu, et mitmesugustel põhjustel ma ei saanud – tõepoolest ei saanud – üldse õppida. Jõudsin täielikku vaimse tardumuse seisundisse, omamoodi aju anabioosi.” (Kolm päeva hiljem kirjutas Džugašvili Tatjana Slovatinskajale, kelle korteris Petrogradis ta enne arreteerimist elas: „Kallis, minu viletsus suureneb iga tunniga. Olen meeleheitlikus olukorras. Kõigele lisaks olen saanud mingi haiguse ja mul on kahtlane köha. Mulle oleks vaja piima … aga mul pole üldse raha. Kallis, kui saad natukegi raha kokku kraapida, saada see kohe telegraafiga siia. Ma ei suuda seda kauem taluda.”)⁸⁵

Ümberkolimine hea sõbra juurde oli Sverdlovile abiks, aga ei toonud täielikku kergendust. Sõber, Filipp Gološtšokin, sünninimega Shaia Itskov, keda teati aga kui Žorži, „andis oma panuse” Sverdlovi uude ärkamisse. „Ta on vägagi elav inimene. Tõstatab lugematu hulga küsimusi, millele püüab leida lahendust dialoogi käigus. … Aga ei maksa arvata, et meil on siin kahekesi väga tore ja et siin valitseb mõnus seltsimehelik õhkkond. Lõppude lõpuks on meid kõigest kaks.” Ja läks veel halvemaks: „Žorž on muutunud täielikuks neurootikuks ja temast saab vist varsti misantroop. Üldiselt on ta inimestest heal arvamusel, aga käitub väga tülinorivalt nende konkreetsete inimestega, kellega ta kokku puutub. Selle tagajärjel on ta tülis kõikidega – välja arvatud muidugi mina, sest ma tean, kui hea ja hingeline inimene ta on.” Viimaks läksid nemadki lahku – „mitte tüli tõttu, mitte sinnapoolegi”, vaid seepärast, „et eraldi korter on lõppude lõpuks ikkagi parem”. Nad olid hakanud minema magama eri aegadel ja õppima eri aegadel „ning pealegi ma ei saa kirjutada intiimse sisuga kirju, kui siin on veel keegi, kes on ärkvel”.⁸⁶

Sverdlov kirjutas palju intiimse sisuga kirju, eriti siis, kui lähedal polnud kedagi teist. „Kas tead, pisike,” kirjutas ta Novgorodtsevale Kureikast pärast seda, kui tema ja Džugašvili teineteisega enam ei rääkinud, „ma armastan sind tõepoolest väga-väga. Kas sa magad ja ei kuule? Maga siis, maga, kallis, ma ei hakka sind segama.” Aasta pärast Andrei sündi ei olnud ta oma poega ja abikaasat ikka veel näinud (ta nimetab naist kirjades abikaasaks, ehkki mõnigi bolševik suhtus sellesse terminisse umbusklikult).

Mul on kindel tunne, et minu olemasolu on lahutamatult seotud sinuga ja ma räägin endamisi sinuga nii sageli, mistõttu tundub väga imelik, et me pole näinud teineteist nii kaua. Kuidas ma küll tahan olla sinu kõrval, näha sind ja meie väiksekest. Pean tunnistama, et minu suurim soov on olla sinuga, sa oled minu mõtteis ikka rohkem ja rohkem, ikka sina ja sina jälle ning siis meie väikseke. Ära mõista mind valesti. Jah, tahan tunda sinu hellitusi, mõnikord tahan seda nii väga, et see teeb haiget ja ma ei arva, et selles on midagi halba. Tahan panna oma pea sinu sülle ja vaadata lõpmata kaua sinu kallist, armastatud ja kaunist nägu, piiluda sinu silmadesse, pöörata pilk siis väikesele beebile ja tunda sinu puudutust oma juustel. Jaa, selles peitub väljendamatu rõõm, aga veelgi tugevam, palju-palju suurem on soov jagada sinuga kõiki oma tundeid, mõtteid ning neid jagades ammutada uut jõudu, olla kindel, et sinagi jagad minu tundeid, et need tunded teevad meid üheks. … Tahan sind hellitada, sinu eest hoolitseda, anda sinu elule uut energiat ja rõõmu. … Tahan anda sulle väga-väga palju. Aga mida saan ma teha?⁸⁷

Samal ajal kirjutas Sverdlovi õpilane Boriss Ivanov kirja „kallile ja kaugele sõbrale” Bljuma Faktorovitšile. „Kirjutan sulle hämaruses. Sa seisad minu kambris minu ees täpselt samasugusena, nagu sa olid vana aasta ärasaatmisel meie töölisklubis. Sinu paksud pruunid juuksed meenutavad krooni ja sinu mustad lõõmavad silmad sädelevad tulede valgusel.” Kiri lõpeb luuletusega, mis seob mehe üksildustunde ja igatsuse nende ühise – ja traagilise – pühendumusega ühisele üritusele.

Andkem suud, meie kaks, vastu aastat nüüd uut

pole meie jaoks juubeldav pidu

andkem suud, nagu vennad, mõeldes mures, ei muust

kui vaid rahvast, kes ikke all lidus.

Ära kadesta pidu, joome põhjani me

selle karika, kurbusepisaraist tulvil.⁸⁸⁸⁹

Tuhandeid kilomeetreid eemal jõi Voronski samast karikast.

Nendel pikkadel ja nüristavatel öödel lugesin, kuni pea hakkas ringi käima, panin siis ahju küdema ja kustutasin lambi. Kasehalud põlevad sisinal, praksuvad kuivalt nagu pähklid röstimisel, ruumis hubisevad aga kummalised ebamäärased varjud. Halli tuhaga kaetud söed meenutavad mulle kaotatud ja hävinud asju. Elu pealinnades ja suurtes linnades näib väga kauge ja igaveseks kadunud. … Nõiduslikud naisekujud ilmuvad justkui elavad ja kaovad, need mälestused möödunust muutuvad kummituslikeks ning tabamatuteks varjudeks. Lõpetan kiiruga ahju kütmise, sulgen pauguga selle ukse ja siibri, riietun, heidan viimase mureliku ja melanhoolse pilgu üle pimeda toa ja väljun, et minna Vadimi, Jani või Valentini poole. Põhjatult sügavana tunduv taeva raskus vajub mulle oma määratus mõõtmatuses raskelt peale.⁹⁰

Koguni Sverdlov, kelle „elurõõm ja optimism” olid Ivanovi sõnul väikeses koloonias „nõrgematele peamiseks toeks”, võis aeg-ajalt langeda meeleheite küüsi. Kord, kui ta polnud juba mitu nädalat saanud ühtki kirja, läksid tal huuled paiste ja ta hakkas „külmast (aga võib-olla palaviku tõttu, ta ise polnud kindel) värisema, kirjutas ta Novgorodtsevale: „Eile läks asi nii hulluks, et leidsin end nutmas ja oigamas ning ei saanud üldse magada. Pidin koondama kogu oma jõu, et mitte end käest lasta. Läks korda end mingil määral koguda, aga pärast jõudsin jälle olukorda, kus ma kahetsesin, et mul pole ühtki kaaliumbromiidi tabletti – kusjuures ma pole kindel, kas olnuksin suuteline seda võtma.”⁹¹

Boriss Ivanov

Niisugused hetked olid siiski harvad ja neile järgnes alati lootusrikkam aeg, mis toetus seltsimehelikkusele, armastusele ja usule ettekuulutuste täitumisse. „Ükskord saabuvad paremad päevad, uskuge seda kindlalt, olge oma usus vankumatud,” oli peamine Sverdlovi kirjade teema, mis ta kirjutas oma abikaasale, õdedele ja sõpradele. Enamik neist, Sverdlov ise kaasa arvatud, järgisidki seda soovitust. Voronski kõhklusi ja kahtlusi aitasid hajutada „vestlused seltsimeestega”, Pjatnitski kirjalõigule melanhooliast ja depressioonist järgnes ülevaade, kuidas asumiselesaadetud üksteist vastastikku toetavad, ja Ivanovi pikkade arktiliste ööde kirjeldusele järgnev nägemus põhjatult sügavana tunduvast taeva raskusest on pigem ülev kui masendav. „Taevas on täis lugematuid tähti, mis säravad palju heledamalt kui kodus või lõuna pool. Virmaliste fantastilised värvilindid tantsivad ringi nagu prožektorikiired ja mõnikord tõuseb maast taevasse helendav valge sammas, vahel aga võib näha seal ka siniseid, punaseid või violetseid kiiri.”⁹²

Ka Postõševile pakkus loodus (ja belletristika) kergendust:

Pole sugugi kerge kirjeldada neid mägesid kogu nende suurejoonelisuses – kui tõusev päike värvib nad kuldseks, kõrgel nende kohal kiiskab aga türkiissinine taevas ja tuline koiduvalgus kumab nii lähedal maale, et tundub, nagu võiks see kohe süttida. Mulle meeldib jalutada päikeseloojaku ajal mägede vahel ehk lõhes, nagu seda siin nimetatakse. Sel ajal näivad mäed olevat mähkunud sinakasse vinesse, nende tipud aga ulatuks justkui pilvedeni, loojuva päikese kiired aga piiluvad välja männiokste vahelt. Niisugustel hetkedel märkab silm erakordset, hing saab ülendatud ja tahad elada ning emmata kõiki, keda näed, ja andestada ning saada ise andeks.⁹³

Tõeline bolševik – nagu ka metsik loodus – ei saa niisuguseid meeleolusid enesele aga liiga kaua lubada. Aastal 1913 tähistas Postõšev koos kahe sõbraga „proletaarlaste suurt pidupäeva 1. maid” taigas. „Suurte puude müha kõlas võiduka hümnina proletariaadi miljonilisele armeele. Ürgne, aga majesteetlik muusika tungis meie südamete kõige kaugematesse soppidesse. Seisime ja kuulasime seda võimsat võidulaulu. Aga helide kooslus muutub: esmalt kõlab läbilõikav karje täis vihkamist ja kättemaksuiha, seejärel aga hiiglasliku armee raske ohe.”⁹⁴

Sverdlovile tähendas sõna „võit” kaht asja: taaskohtumist Novgorodtsevaga ja suure päeva kättejõudmist. Esimene saabus varem. Nad kohtusid põgusalt 1912. aastal Obi jõel Lääne-Siberis, ja mais 1915, kaks aastat pärast nende tütre Vera sündi, tuli Novgorodtseva alaliselt elama Sverdlovi juurde Monastõrskoje külasse Jenissei ääres. Boriss Ivanov meenutab esimest külaskäiku nende koju:

Mets arvukate madalate kuuskede ja põõsastena ulatus lausa majani. Majas oli kolm tuba ja neli akent. Mööbel oli lihtsamast lihtsam: puupingid, valge linaga kaetud laud, virn raamatuid väikesel pingil. Nende hulgas võisin märgata esimest köidet saksakeelsest raamatust „Das Kapital” ja avatud raamatut „Venemaa jõukus”. Aknalaual kõrgus suur patakas ajalehti.

Umbes kuueaastane, valges linases särgis poiss piidles mind uudishimulikult.

„Adja, jäta nüüd, ära niimoodi vahi! See seltsimees on äsja tulnud Peterburist. Ütle talle tere!” lausus Sverdlov poissi kergelt minu poole lükates.

„See on minu väike võsuke,” sõnas ta naeratades.⁹⁵

Andrei (Adja) Sverdlov oli nelja- mitte kuueaastane, aga ta oli juba päris palju reisinud: külastanud isa Tomski vanglas, elanud Peterburis koos emaga vangikongis ning kahes eri kohas asumisel. Tänu teenitud lisarahale oli Sverdlovidel võimalik osta lehm, et lastele oleks anda rõõska piima.

Sverdlov tõusis tavaliselt umbes kell 6 hommikul ja suusatas jõe äärde, et kirja panna ilmajaama andmed (mis oli ametlikult Novgorodtseva töö).

Jõudnud Jenissei äärest tagasi [kirjutab Novgorodtseva], raius Jakov Mihhailovitš puid, söötis lehma, puhastas lauda sõnnikust, tegi ahju tule, ajas vee keema ja valmistas hommikueine. Kella kaheksa paiku ärkasid lapsed. Jakov Mihhailovitš pesi neid alati ja pani nad riidesse. Lapsed olid tema vastutusel: minu protestidest hoolimata ei lubanud ta mul kunagi sekkuda.

Harilikult sõime hommikust kella poole üheksa paiku ja pärast seda võisin asuda oma õpingute kallale. Jakov Mihhailovitš võttis oma õpilasi vastu … kodus. Keskpäeva paiku lõpetas ta tundide andmise ja asus valmistama lõunasööki.

Monastõrskojes söödi kõige rohkem kala ja põdralihast tehtud Siberi pelmeene. Nii Novgorodtseva kui ka Ivanov väidavad, et Sverdlov oli ületamatu pelmeenide täitematerjali valmistaja, ametilt pagar Ivanov aga oli meisterlik taignavoolija. „Harilikult sõime lõunat kella kahe paiku päeval. Pärast seda pesin nõud (võitsin selle õiguse pärast pikka võitlust) ja seejärel võtsime mõlemad käsile kas õmblustöö, riiete lappimise või vajadusel pesupesemise. Kella viieks või kuueks oli Jakov Mihhailovitš majapidamistöödest vaba ja kella seitsme paiku hakkasid saabuma külalised.” Monastõrskojes elavast umbes kahekümnest väljasaadetust tuli kümmekond ikka korrapäraselt kohale. Sverdlov askeldas ahju juures, teised aga püüdsid Ivanovi juhtimisel saada hakkama pelmeenide vormimisega. „Naljadel ja naerul ei tahtnud kuidagi lõppu tulla, ehkki mitte kunagi ei olnud laual alkoholi. Jakov Mihhailovitš ei joonud kunagi ei viina ega veini.” Öeldu kehtis enamiku bolševike ringi kuuluvate üliõpilaste ja tööliste kohta.⁹⁶

Mõnikord kuulati ametlikult loenguid, korraldati vaidlusõhtuid või parteikoosolekuid. Niisugused kogunemised olid seadusevastased, aga nagu väidab Ivanov, olid Sverdlovi maja

aknad talvel kaetud nii paksu jääkihiga, et väljast polnud sisse mitte midagi näha. … Läbi jäätunud klaasi paistis ainult petroolilambi kuma ja heitis kahvatut valgust maja lähedal olevatele lumevaaludele. … Bolševikest asumiselesaadetud kogunesid harilikult väiksemasse tuppa, mis ei jätnud muljet kohast, kus kuulata loengut või ettekannet. Laual oli ikka kann kuuma teega. Valentina Sergušova valas teed kruusidesse. Külalised seadsid end mugavalt sisse ümber laua, aga mõni võis pikutada ka põhjapõdranahkadel, mis olid laotatud raudahju äärde, kus põles seedrihalg. Nägusid oli peaaegu pimedas toas raske seletada.⁹⁷

Pärast loengut mindi tihtipeale jalutama. Lemmiktegevus oli laulmine ja lemmiklaulud olid „toonase aja revolutsioonilise proletariaadi võimsad võitlusviisid”. Mõnikord läks niisuguste retkede ajal naljatlemisi kähmluseks. „Vahel puhkes niisugustel puhkudel tõeline lumesõda, kus loobiti üksteise pihta lumepalle ja lükati teisi lumehange. Häda neile, kes ei reageerinud vastase rünnakule küllalt kiiresti!” Sverdlov, kes oli enamiku niisuguste lahingute „algataja ja eestvedaja”, sai niiviisi maha laadida üleliigset energiat, milleks kuigi palju võimalusi polnud. Novgorodtseva sõnul olevat Sverdlovile eriti meeldinud „istuda kaksiratsi maha murtud kaaslase turjale ja toppida talle peoga lund krae vahele”.

Viimaks teatas Jakov Mihhailovitš valjusti: „Lähme nüüd teed jooma!” ja nii vajusimegi troppis meie poole, väsinud, punetavate põskedega, lärmakad ja õnnelikud. Kui olime sees, asus igaüks kohe midagi tegema: keegi pani samovari käima, teised tõid lauanõud ja katsid laua jne. Siis asuti teed jooma ja uuesti sai hoogu ka lõbus, vabalt voolav vestlus. Andrei ja Veruška, kes olid juba ammu harjunud igasuguse lärmiga, jäid kõrvaltoas kiiresti magama.

Kella üheksa või kümne paiku läksid kõik koju ning Jakov Mihhailovitš võttis istet ja asus tööle. Öö oli aeg, kus sai korralikult mõtteid koondada. Ta istus oma raamatute ja käsikirjade seltsis vähemalt neli-viis tundi, luges, tegi märkmeid, kopeeris terveid lõike ja kirjutas. Voodisse ei läinud ta enne kui kell oli 1 või 2 hommikul ja tõusis üles juba kell kuus või seitse.⁹⁸

Asumisel olla tähendas kannatusi, intiimsusi ja mõõtmatult sügavaid, taevalikult ülevaid hetki. See pakkus täiuslikke näiteid nii sellest, mis on selles „valelikus maailmas” valesti ja mis on keskne lubaduses kehtestada sotsialism. „Lõhe selle vahel, mis on mõistlik ja mis käib üle mõistuse, on põhjustatud ühiskonna elus juhtunud moonutustest,” arutles Voronski, kui ta „hulkus metsalagendikel ja ronis üles mäenõlvadest”. „Ainult sotsialismi tingimustes on võimalik kaotada fundamentaalset vastuolu teadvuse ja alateadvuse vahel. Hüpe paratamatuse riigist vabaduse riiki saab võimalikuks: enam ei ole traagilist kuristikku teadvuse ja alateadvuse vahel, teadvus taltsutab loodusjõud, aga jääb samas seotuks nende määratu jõuga.” Samal ajal toimib mälestus pagulaspõlvest ka vabanemist tõotava lubadusena ja loob „relvavendi, vabadusvõitlejaid ja sõpru” ühendava püha sõprussideme. „Nemad on minu perekond, minu kodumaa, minu kalliks peetud minevik ja kuulsusrikas tulevik. Nad õitsevad minu südames nagu haruldased lilleõied mäenõlval täpselt lumepiiril. Siia mahuvad meie vaba ja ustav sõprus, tugevad käepigistused, südamlikud jutuajamised tormistel õhtutel, meie naerud, naljad, vaprus, julgus, rahutud rännakud, meie valmisolek aidata üksteist kasvõi oma elu hinnaga, meie vankumatult püsiv usk ka kõige raskematel aastatel, meie imeline, ainulaadne ja sangarlik võitlussalk!”⁹⁹

Asumiselesaadetud Monastõrskojes. Valges särgis Sverdlov istub, Klavdia Novgorodtseva ja Andrei Sverdlov istuvad kõige ees. Nende vahel istub Grigori Petrovski (mütsiga). Stalin (Džugašvili) on tagareas, samuti mütsiga, temast vasakul on Lev Kamenev. Äärmine paremal, nahkpintsakus on Filipp Gološtšokin.