Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 6

Selle raamatu kirjutamisele kulus palju aastaid. Olen väga tänulik Hooveri instituudile ühe kõige rahulikuma aasta eest oma elus ja Wissenschaftskolleg zu Berlinile ühe kõige õnnelikuma aasta eest. Tahan tänada rahalise toetuse eest järgmisi organisatsioone: American Council of Learned Societies, National Endowment for the Humanities, National Council for Eurasian and East European Research ja California ülikooli Berkeleys. Tänan Christiane Büchnerit, kes lubas mul jälgida, kuidas ta teeb filmi ja õpetas mind salvestama intervjuusid; Olga Bandrimerit, kes kirjutas need intervjuud üles ja lisas oma lood; Artjom Zadikiani, kes on maailma kõige tähelepanelikum ja vastutulelikum fotograaf. Uurimistöös abistasid mind Michael Coates, Nicole Eaton, Eleonor Gilburd, Clarissa Ibarra, Jason R. Morton, Brandon Schechter, Charles Shaw, I. T. Sidorova, Victoria Smolkin, A. G. Tepljakov ja Katherine Zubovich. Iseäranis palju tänu võlgnen sõpradele ja kolleegidele, kes lugesid läbi kogu käsikirja ning ei keelanud oma nõuandeid: Victoria E. Bonnell, George Breslauer, John Connelly, Brian DeLay, Victoria Frede-Montemayor, Gregory Freidin, David Hollinger, Sergei Ivanov, Joseph Kellner, Joachim Klein, Thomas Laqueur, Olga Matich, Elizabeth McGuire, Eric Naiman, Benjamin Nathans, Anne Nesbet, Joy Neumeyer, Daniel Orlovsky, Irina Paperno, Ethan Pollock, Hank Reichman, Irwin Scheiner, James Vernon, Mirjam Voerkelius, Edward W. Walker, Amir Weiner, Katherine Zubovich ja kõik Berkeley Venemaa ajalooringi liikmed.

Jon Gjerde nõudis aina minu käest, millal ma selle raamatu kirjutamise käsile võtan, kuni tegingi seda ja asusin kirjutama. Reggie Zelnik oleks märganud iga tegelast, kes ei elanud kunagi valitsuse majas; Brigitta van Rheinbergi entusiasm ei vaibunud hetkekski ja see aitas käsikirja ümber teha ning uuesti läbi mõelda. Chris Ferrante, Beth Gianfagna, Dimitri Karetnikov ja Terri O’Prey tegid käsikirjast raamatu „Valitsuse maja”, Zoë Pagnamenta aga näitas mulle, mida hea agent suudab.

Kõige rohkem tänu võlgnen aga naistele, kes lõid maja kaldapealsel muuseumi ja kutsusid mind seda külastama: meie hulgast juba lahkunud Jelena Ivanovna Perepetško, Tamara Andrejevna Ter-Jegiazarjan ja Viktoria Borissovna Volina ning minu parimad õpetajad ja sõbrad Inna Nikolajevna Lobanova, Tatjana Ivanovna Šmidt ja Olga Romanovna Trifonova. See raamat on pühendatud neile.

Ja lõpuks: vastastikune abi ja lähedased suhted võivad olla ka pöördvõrdelised. Võõra teenele tuleb vastata otsekohe, lähedane sõber aga võib oodata kakskümmend aastat, enne kui raamat saab valmis; kõik õnnelikud perekonnad on õnnelikud ühtmoodi, sest nende puhul ei kehti vorst vorsti vastu õiglase vahetuse põhimõte. Mis on põhjus, miks ma ei peagi tänama Peter Slezkine’i ja Lisa Little’i nende panuse eest selle raamatu kirjutamisse.