Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 5

Mõned valitsuse maja asukad olid teistest palju tähtsamad oma seisundi tõttu partei või riigi bürokraatias, pikaajalise teenistuse tõttu vana bolševikuna või tänu erilistele saavutustele lahinguväljal või niinimetatud töörindel. Selles raamatus on mõned tegelased teistest tähtsamad seetõttu, et nad hoolitsesid ise selle eest, kuidas säilitada mälestust endast, või tegid selle ülesandeks kellelegi teisele.

Üks bolševistliku riigipöörde juhte Moskvas ja üleliidulise välismaaga kultuurisidemete arendamise ühingu esimees Aleksandr Arossev (korter 103 ja 104) pidas päevikut, mille tema õde hoidis alles ja üks tütreid hiljem avaldas. Üks vasakkommunismi ideolooge ja kõrgema rahvamajandusnõukogu esimene esimees Valerian Ossinski (korterid 18 ja 389) oli kakskümmend aastat kirjavahetuses Anna Šaternikovaga, kes säilitas tema kirjad ja andis hiljem üle Ossinski tütrele, kes viis need riiklikku arhiivi, aga kirjutas ka mälestusteraamatu, mille pani üles internetti, tema tütar aga avaldas päris raamatuna. Mõjukamaid bolševistlikke kirjanduskriitikuid ja nõukogude kirjanduse parteiline kuraator 1920. aastatel Aleksandr Voronski (korter 357) kirjutas ise mitu mälestusteraamatut ja temast on avaldatud väga palju esseesid (sealhulgas mitu tema tütre sulest). Lenini mausoleumi laboratooriumi direktor Boriss Zbarski (korter 28) tagas endale surematuse Lenini surnukeha palsameerimisega. Tema poeg ja kolleeg Ilja Zbarski hooldas professionaalsel tasemel Lenini muumiat ning pani kirja autobiograafia, millega jäädvustas ajalukku nii enda kui ka oma isa. „Partei südametunnistus” ja peaprokuröri asetäitja Aron Solts (korter 393) on kirjutanud hulga artikleid kommunistlikust eetikast ja andis peavarju oma hiljaaegu lahutatud vennatütrele, kes kirjutas temast raamatu (ja saatis käsikirja arhiivi). Filipp Mironovi riigireetmisprotsessil 1919. aastal süüdistajaks olnud Ivar Smilgat (korter 230) kirjeldas oma arvukates intervjuudes tema tütar Tatjana, kes oli pärinud isa sõnaosavuse ja andis suure panuse tema mälestuse säilitamiseks. Jahuveskite peavalitsuse esimeest Boriss Ivanovi ehk Pagarit (korter 372) mäletavad paljud naabrid valitsuse majast tema erakordse heldekäelisuse tõttu.

Keskkomitee instruktori Fjodor Fedotovi (korter 262) poeg Ljova Fedotov pidas päevikut ja uskus, et „ajaloo jaoks on kõik oluline”. Põllumajanduse rahvakomissari asetäitja Aron Gaisteri (korter 162) tütar Inna Gaister avaldas üksikasjaliku perekonnakroonika. Berezniki keemiakombinaadi direktori Mihhail Granovski (korter 418) poeg Anatoli Granovski põgenes Ameerika Ühendriikidesse ja avaldas oma mälestused tööst salaagendina Andrei Sverdlovi käe all. Viimane oli esimese Nõukogude riigijuhi ja punase terrori algataja Jakov Sverdlovi poeg. Noore revolutsionäärina kirjutas Jakov Sverdlov avameelseid kirju Andrei emale Klavdia Novgorodtsevale (korter 319) ning tema noorele sõbrannale ja järgijale Kira EgonBesserile. Mõlemad naised säilitasid Sverdlovi kirjad ja kirjutasid temast mälestusi. Boriss Ivanov ehk Pagar kirjutas mälestusi Jakovi ja Klavdia elust Siberis asumisel. Andrei Sverdlov (korter 319) aitas toimetada oma ema mälestusi, oli kaasautoriks kolmele detektiivloole, mille aluseks on tema enda kogemused julgeolekutöötajana, ning temast kui ühest enda ülekuulajast kirjutab oma memuaarides Anna LarinaBuhharina (korter 470). Pärast tšekaa uurimisosakonna omaaegse juhi Grigori Morozi (korter 39) arreteerimist saadeti tema abikaasa Fanni Kreindel ja vanem poeg Samuil töölaagrisse, kaks nooremat poega, Vladimir ja Aleksandr aga lastekodusse. Vladimir pidas päevikut ja pani paberile mitu trotslikku kirja, mida kasutati tõendusmaterjalina (mille ajaloolased hiljem avaldasid) tema enda vastu, Samuil pani oma mälestused kirja ja saatis muuseumile. Väliskaubanduse rahvakomissari Arkadi Rozengoltsi (korter 237) õde, kunstnik Eva Levina-Rozengolts elas seitse aastat väljasaadetuna ja lõi mitu graafiliste lehtede sarja, mis on pühendatud neile, kes tulid tagasi, ja neile, kes ei tulnud tagasi. Üks vanimaid vanu bolševikke Jelena Stassova (korter 245 ja 291) pühendas oma elu viimased kümme aastat nii tagasi tulnute kui ka mitte tagasi tulnute rehabiliteerimisele.

Kominterni täitevkomitee sekretäri Ossip Pjatnitski (korter 400) abikaasa Julia Pjatnitskaja hakkas päevikut pidama veidi enne mehe arreteerimist ja pidas seda kuni ka ta ise arreteeriti. Tema päeviku avaldas tema poeg Vladimir, kes samuti kirjutas raamatu oma isast. Ukraina riikliku plaanikomitee esimehe Mihhail Polozi (korter 199) abikaasa Tatjana (Tanja) Mjagkova kirjutas kodustele korrapäraselt nii vanglast, asumiselt kui ka töölaagritest. Tema kirjad säilitas ja kirjutas masinal ümber tema tütar Rada Poloz. Sisekaubanduse rahvakomissari Izrail Veitseri (korter 159) naine Natalja Sats asutas maailma esimese lasteteatri ja kirjutas kaks autobiograafiat, millest üks kirjeldab elu vanglas, asumisel ja töölaagrites. Suure terrori ajal kohtuväliste troikade kasutuselevõtu ettepaneku teinud julgeoleku töötaja Sergei Mironovi abikaasa Agnessa Argiropulo rääkis nende mõlema eluloo ühingu Memorial uurijale, kes avaldas selle raamatuna. Ratsaarmee komissari Jefim Štšadenko (korter 10 ja 505) naine Maria Denissova oli Vladimir Majakovski poeemi „Pilv pükstes” peategelase Maria prototüüp. Moskva-Kaasani raudtee direktor Ivan Kutšmin (korter 226) oli Leonid Leonovi romaani „Tee Ookeani juurde” tegelase Aleksei Kurilovi prototüüp. Pravda kirjasaatja Mihhail Koltsov (korter 143) oli prototüübiks Ernest Hemingwayle romaani „Kellele lüüakse hingekella” tegelaskuju Karkovi kirjutamisel. Kahtlev Makar kirjanik Andrei Platonovi samanimelises jutustuses osales valitsuse maja ehitusel. Kõikide Pühakute tänav, mille äärde valitsuse maja ehitati, nimetati ümber romaani „Raudne vool” autori Aleksandr Serafimovitši (korter 82) auks. Punaarmee komissari ja väliskontsessioonide peakomitee esimehe Valentin Trifonovi (korter 137) poeg Juri Trifonov kirjutas romaani „Maja kaldapealsel”, mis tegi valitsuse maja surematuks. Tema lesest Olga Trifonovast sai direktor sellesama maja kaldapealsel muuseumis, mis kogub jätkuvalt raamatuid, kirju, päevikuid, lugusid, maale, fotosid, grammofone ja muid valitsuse majaga seotud esemeid.