Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 8

Moskva rajati samanimelise jõe kõrgele vasakkaldale. Avatud ja sissetungijaile ligipääsetavatele n-ö Moskva ülejõe aladele paremal kaldal kerkisid järk-järgult kvartalid, kus elasid püttsepad, kangrud, lambapügajad, veovoorimehed, soldatid, sepad, tõlgid ja maksukogujad, aga üleujutatavale lammile täpselt Kremli vastas jäi soine rohumaa veel püsima. 1495. aastal andis Ivan III käsu, et kõik hooned vahetult jõe parema kalda ääres tuleb lammutada ja sinna rajada uhke aed. Aed rajatigi ja kujundati tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal väga kauniks, aga muda ja liigniiskus tungisid aina peale. Keskmist aeda piirasid läänes Boloto (vene keeles „soo”), idas Baltšug (türgi keeles „soo”), lõunas aga nimeta tiigid ja järved. Kui 1693. aastal rajati Kõikide Pühakute sild, kujunes vana lõunapoolne ülekäik soost poodide, kõrtside ja kaubahoovidega (mille hulgas olid ka villa, veinide ja soolaga äritsevad kaubahoovid) ääristatud tänavaks. Pärast 1701. aasta tulekahju jäeti aed maha ja üht osa soost hakati kasutama turuplatsina ning kohana, kus korraldati rahva lõbuks rusikavõitlusi, ilutulestikke ja avalikke hukkamisi.²

Pärast 1783. aasta kevadist üleujutust rajati piki jõelammi lõunaserva Vodootvodnõi („vee ärajuhtimise”) kanal. Kaldapealseid kindlustati, ristsuunaliste kraavide asemele rajati põiktänavad ja endise aia asemele tekkis tihedasti asustatud poolkuu-kujuline saar. 1812. aasta tulekahju, mis suitsetas Napoleoni Moskvast välja, hävitas suurema osa hooneid ja kihutas minema ka enamiku asukaid. Uued majad – sealhulgas võõrastemajad, koolid, vabrikud ja kaupmeeste häärberid – ehitati peamiselt juba kivist. Saare läänetipu juurde rajatud Babjegorodskaja pais tegi kanali laevatatavaks ja üleujutused jäid harvemaks. Kohe paisu lähedale Kremli poolele kerkis Lunastaja Kristuse peakirik, mis pühitseti 1883. aastal ja on rajatud „igaveseks mälestuseks sellele ainulaadsele usinusele, truudusele ja armastusele usu ning isamaa vastu, mida rasketel aegadel Venemaa rahvas enda ülistuseks ilmutas, ning jäädvustamaks meie tänu jumalikule ettenägelikkusele, mis päästis Venemaa seda ähvardava surmaohu eest”.³

Esimese maailmasõja eelõhtul andis saare (Boloto) lääneosas tooni F. T. Einemi šokolaadi-, kompveki- ja küpsisevabrik, mis oli kuulus oma Hollandi kakao, pruudikorvide, värviliste martsipanikujude ja šokolaadikookide poolest. Vabrikus, mille rajasid 1867. aastal kaks sakslasest ettevõtjat, kes panid oma varandusele aluse Vene sõjaväele siirupit ja moosi müües, oli mitu aurumasinat, tuliuued hüdraulilised pressid ja see oli keisrikoja ametlik varustaja. Vabriku direktor Oskar Heuss (ühe asutaja poeg) elas siinsamas lähedal suures kahekorruselises majas, kus mõlemal korrusel oli vannituba, peale selle veel kasvuhoone ja suur tall. Õue teises servas olid korterid vabriku inseneridele (enamasti sakslased), arstide abilistele, abielus ja vallalistele töötajatele, majapidajatele ja voorimeestele, aga ka raamatukogu, pesukoda ning mitu ühiselamut ja sööklat töölistele. Vabrik oli tuntud oma kõrgete palkade, heade töötingimuste, asjaarmastajate teatri ning politsei toel tegutseva vastastikuse abistamise rahastu poolest. Pühapäevase lõunasöögi juurde anti pits viina või pool pudelit õlut, alla kuueteistaastased kostilised said tasuta riietuse, laulsid kooris, töötasid (umbes üksteist tundi päevas) laos ja pidid minema kell 8 õhtul magama. Umbes pool töölistest oli siin töötanud üle viieteistkümne aasta, kõige raskemad tööd tuli teha aga päevatöölistel, kes olid peamiselt naised.⁴

Soo

Šokolaadivabrikust läänes olid sõjaväe kasarmud, terve hulk poode ja saare teravaimas tipus Moskva jahtklubi. Ida poole jäi 17. sajandil ehitatud duumaametniku Averki Kirillovi residents, kus tegutses ka Moskva arheoloogiaselts, ja Püha Imetegija Nikolai kirik, kuhu oli maetud Averki Kirillovi põrm. Diakonid, kirikuteenrid, psalmilugejad, armulaualeiva pagarid ja vaimulikud (isa Orlov ja isa Dmitrijev) elasid kõik kirikaias koos kümnete üüriliste ja püha Nikolai vaestemaja asukatega.⁵ Lühikese jalutuskäigu kaugusel Bolšaja Ordõnka tänaval elanud Nikolai Buhharini teadmist mööda olid ülejõe-Moskva kirikud harilikult rahvast täis.

Vaade Soole Kremlist. Paremal Lunastaja Kristuse peakirik

Vaade Einemi vabrikule Lunastaja Kristuse peakirikust

Kõige ees seisid kahisevate siidseelikute ja -pluusidega kaupmehenaised ja lõid lihavate roosade sõrmedega risti ette, nende kõrval aga palvetasid tõsiselt ja innukalt nende abikaasad. Kaugemal tagapool võis näha koduabilisi ja vaesemaid sugulasi: vanad naised mustas riietuses jumalakartlikult keelt peksmas, kosjasobitajad, kodukolde hoidjad, tädid ikka veel peigmeest ootavate ja rasvast ning suurest igatsusest aeg-ajalt minestavate vennatütardega, nende südamesõbrannad ja teenijatüdrukud. Moeka välimusega valitsusasutuste ametnikud koos abikaasadega seisid siinsamas lähedal. Ja kõige kaugemal taga seisid või põlvitasid tihedasti kokku surutult väsinud töölised ning ootasid armuliselt jumalalt ja meie lunastajalt lohutust ning lunastust. Paraku kühmus kogudele ja kummargil selgadele pilgu pööranud lunastaja vaikis. … Veidi närviliselt omavahel naljatlevad ja naervad noormehed ja näitsikud niisutasid süljega oma sõrmeotsi ja üritasid üksteise küünlaid kustutada. Kui küünlad hakkasid särisema, hakati naeru kihistama, aga talitseti end täiskasvanute karmi kulmukortsutuse peale. Siin-seal võis näha armunuid pilke vahetamas. Eeskoda oli täis kõõrdsilmseid haletsusväärsetes räbalates kerjuseid, kellel silmalaud pahempidi, kellel jala või käe asemel ainult könt: pimedad, lonkurid ja Issandast vaimust vaesed.⁶

Jahtklubi

Averki Kirillovi residents

Püha Imetegija Nikolai kirik

Vaade tammilt Bersenjovi kaldapealsele

Vaade Ülejõe-Moskvale kraavi juurest

Enamik neist kõigist inimestest elas siinsamas. Kiriku lähedal Vodootvodnõi kanali (mida sageli hüüti lihtsalt kraaviks) ääres ja igal pool šokolaadivabriku ümber seisid puit- või kivimajad kõikvõimalike kõrvalhoonete, poolkorruste, tiibhoonete, portikuste, keldrite ja pööningutega. Seal leidus kortereid, eraldi tubasid, nn väikesi kambreid ja „voodiga nurgakesi”, kus elas kirju seltskond inimesi, kes võisid käia, aga ka mitte käia isa Orlovi ja isa Dmitrijevi missadel. Vabriku 16-aastane õpipoiss Semjon Kanattšikov, kes elas selles keskkonnas 1890. aastate teisel poolel ja käis missal korrapäraselt kuni valis sotsialismi, kirjeldab oma eluaset kui „tohutut kivimaja siseõuega, mis meenutas suurt kivikaevu. Ülemiste korruste kõrgusele tõmmatud pingul pesunööridel rippus märg pesu. Õues oli tunda karbolhappe kirbet lõhna. Kõikjal võis näha porilompe ja äravisatud köögivilju. Korterites ja õues tungles lärmates ja vandudes palju rahvast.” Kanattšikov elas ühes niisugustest korteritest koos viieteistkümne teise tema kodukandist pärit mehega, kes kõik maksid ühiselt üüri. „Mõni oli poissmees, teisel oli naine, kes elas kodukülas ja hoolitses majapidamise eest.”⁷ Püha Nikolai kirikust edasi minnes oli Ivan Smirnovi ja poegade viinavabrik, mille omanik oli Ivani pojapoeg Sergei Sergejevitš Smirnov. Vabrik oli kuulus oma uhkete siltidega pudelitesse villitud odava alkoholi poolest, mis ühe valitsuskomisjoni süüdistuse kohaselt olevat valmistatud Tula kubermangu talumeeste aetud halva kvaliteediga metsakohinast. Kvartali lõpus, Smirnovi vabriku ja Kõikide Pühakute tänava vahel, oli endine veini ja soola kaubahoov, kus praeguseks olid peavarju leidnud Moskva rahukohtunike kogu, linna kanalisatsiooniamet, veevärgiamet, samas asus mitu kivist laohoonet (millest kolmes hoiti õunu ja ühes mune) ning kahe korstna ja teravatipulise torniga elektritrammide jõujaam.⁸

Veini ja soola kaubahoovi sissepääs

Elektrijaam

Maja elektrijaama kõrval

Kõikide Pühakute sild, mida rahvasuu kutsus lihtsalt suureks kivisillaks (ehkki alates 1858. aastast oli see peamiselt metallist), kujunes palverändurite, kodutute ja kerjuste kogunemispaigaks, välja arvatud suure paastuaja esimene nädal, kui silla ümbrusest sai linna suurim seeneturg. Ajaleheartiklite andmetel kaubeldi kõige rohkem seentega – nii kuivatatud kui ka soolatud seentega –, aga samas leidus ka „hunnikute kaupa soolakringleid ja valgeid rediseid” ning „palju mett, hoidiseid, odavaid maiustusi ja kottide kaupa kuivatatud puuvilju”, lisaks veel „pikad letiread savinõude, odava mööbli ja kõikvõimaliku majapidamises vajaliku kraamiga”. Võis kuulda, „kuidas tuhanded inimesed, kellest paljud pole veel toibunud vastlapidustustejärgsest pohmelusest, karjuvad, naeravad, vilistavad ja viskavad paastuaega mitte just kõige sobivamaid nalju”. „Kõik kahlasid vedelas poris, aga mitte keegi ei teinud seda märkamagi. Üleannetumad astusid meelega lompi, et pritsida naisi poriga. Oli ka üksikuid taskuvargaid, kes püüdsid tekitada rüselust.”⁹

Suur kivisild

Seeneturg suure kivisilla juures

Veini ja soola kaubahoovi vastas üle tänava ja Birjukovskaja erakla kõrval seisis Püha Imetegija Nikolai kabel, mille kahes tiivas olid munkade eluruumid, riidekauplus ja köögivilja müügilett. Edasi tulid mitu kõrtsi, odav saun, mis ühtlasi oli ka bordell, ja mitu endise kaubahoovi maja arvukate rahvast täis tuubitud korteritega, aga ka poodidega, kus tegutsesid igasugused kaubitsejad, nende hulgas ka värval, juuksur, plekksepp, kingsepp, õmblejanna, tikkija, rätsep ja „fonografeerija”.¹⁰

Kaugemal piki kaldapealset seisis fassaadiga Kremli poole, aga osaliselt eesõues kasvavate puude varju jääv kolmekorruseline Maria tütarlastekool, mille eesmärk oli „rakendada õpilaste andeid mitte üksnes nende mõistuse harimiseks, vaid ka südame ja iseloomu harimiseks”. Suurem osa südame harimisest toimus alumisel korrusel muusikatubades kantselei ja söögisaali vahel. Aastatel 1894–1906 oli üks kooli õpetajatest Sergei Rahmaninov, kellele õpetajatöö ei meeldinud, aga kellel oli vaja selle ametiga kaasnevat vabastust sõjaväest. Ühe toonase õpilase sõnul võttis Rahmaninov, kes oli siis kahekümne kolme aastane, „oma laua taga istet, tõmbas välja taskurätiku, pühkis sellega pikalt nägu, lasi siis peal vajuda kätele ja tavaliselt pilku tõstmata kutsus mõne õpilase õpitut üles ütlema”. Ühel hommikul marssis ta klassist välja, sest õpilased olid jätnud kodutöö tegemata. Juhatajale kirjutab ta enda õigustuseks: „Olen üldiselt halb õpetaja, aga täna olin ka lubamatult kuri. Kui oleksin teadnud, et minu käitumine läheb õpilastele kalliks maksma, ei oleks ma enesele lubanud niiviisi käituda.” Võib-olla just selle vahejuhtumi hüvitamiseks lõi Rahmaninov oma kuus koorilaulu nais- või lastehäältele, op 15 ja esines mitu korda koolipidudel.¹¹

Maria tütarlastekool

Sergei Rahmaninov 1904. aastal

Kooli taga laius Gustav Listi metallivabrik, mis andis tööd rohkem kui tuhandele inimesele ja valmistas muu hulgas aurumasinaid, tuletõrjehüdrante ja veetorusid. Gustav List ise elas vabriku kontorihoone ülemisel korrusel suures korteris, kus oli ka talveaed. Ta oli tulnud siia Saksamaalt 1856. aastal ja töötanud mehaanikuna Voroneži suhkruvabrikus, käivitas 1863. aastal oma vabriku Moskvas, millest 1897. aastal sai aktsiaselts.¹²

Ülejäänud osa kvartalist võtsid enda alla vabriku kauplused, laohooned ja ühiselamud. Semjon Kanattšikov töötas „aristokraatlikus” mudelitöökojas. „Enamik mudelitegijaid olid linnamehed – riietusid korralikult, kandsid pükse saabaste peal ja särki pükstes, sidusid krae ümber kaelaräti asemel värvilise paela ja puhkepäevadel pani mõni neist pähe koguni kõvakübara. … Nad kasutasid vägisõnu ainult siis, kui kaotasid kannatuse, või erakordsetes oludes, või siis palgapäevadel, kui jõid end purju, aga sedagi ei teinud kaugeltki kõik.”¹³

Valukojas, kuhu valmis mudelid jõudsid, „askeldasid muldpõrandal nagu mutid mustad mehed, kelle nõest mustaks tõmbunud näost paistsid välja üksnes silmavalged”. Taustaks „hiigelsuurte tõstekraanade ja pöörlevate rataste mürin, paiskas tulipunane sulametalli voog välja suure sädemepilve ja heitis valgust sealsamas seisvate terasesulatajate nägudele. … Palavus sulametalli ja sulatusahjude juures oli talumatu ja terasesulatajate riided võtsid korduvalt tuld, nii et neid tuli veega kustutada.”¹⁴

Kui Kanattšikov esimest korda tehasesse tuli, oli tööpäeva pikkus üksteist ja pool tundi, arvestamata lisaks tehtud öövahetusi kiirel sügisesel ja talvisel ajal, aga pärast Peterburi kangrute 1896. aasta streiki kehtestas List kümnetunnise tööpäeva. Suurem osa töölistest, nii linnamehed kui ka maakad (kes „kandsid säärsaapaid, traditsioonilist vöötatud puuvillast särki, kausi järgi lõigatud juukseid ja pikka habet, mida juuksuri käsi vaevalt oli kunagi puudutanud”), elasid Soos ja selle ümbruses. Kui polnud tööaeg, siis jõid nad Smirnovi viina, kaklesid pulmas, rääkisid igasuguseid lugusid vaimulikest, püüdsid kala Moskva jõest või kraavist, käisid läbi kohalike prostituutidega, flirtisid mõne kuduja, kübarategija või kokaga Kremli kõrval Aleksandri aias, lugesid kriminaalkroonikat, järjeromaane või kristlikke ja sotsialistlikke traktaate, käisid kirikus jumalateenistusel ja mitmesugustel salakoosolekutel, korraldasid jõe jääl paisu lähedal veriseid rusikavõitlusi (tavaliselt teiselt poolt jõge tulnud Butikovi tekstiilivabriku töölistega) või külastasid siinsamas lähedal olevat Tretjakovi vene kunsti muuseumi, keiserlikku Venemaa ajaloomuuseumi või Rumjantsevi muuseumi. Pühapäeviti oli sissepääs muuseumidesse tasuta, aga kõige populaarsemad „tasuta etendused” olid Kanattšikovi andmetel Moskva tulekahjud, mida vaatama tormasid töölised, „ükskõik kui väsinud nad ka polnud, kaelamurdva kiirusega”.¹⁵

Gustav Listi metallitööstus

Kaks korda kuus, pärast laupäevast palgapäeva, lubas enamik Kanattšikovi majanaabreid enesele „korraldada metsiku pummelungi. Osa mehi, niipea kui palk käes, läks vabrikust otsejoones õllesaali, kõrtsi või kuhugi rohtu kasvanud kohta, teised aga – mõnevõrra keigarlikumad tüübid – suundusid kõigepealt tagasi koju riideid vahetama.” Järgmisel esmaspäeval püüdsid „tursunud ja punase näo ning klaasistunud silmadega … haige peaga mehed” leevendada pohmelust mõne lonksu alkoholi sisaldava värnitsaga, mida hoiti plekknõudes. „Pärast lõunat oli pool meestest purjus. Mõni vedeles kellegi teise tööpingi juures, teised tegid sedasama kemmergus. Need, kelle peaparandus oli läinud liiale, magasid kuivatusruumis või kaupluse katusealuses.”¹⁶

Gustav Listi metallitöökojast ida poole jäi suhkrumiljonär Haritonenko renessanssstiilis häärber, mille gooti stiilis sisekujunduse autor oli Fjodor Schechtel, ja kus oli suur vene kunsti galerii. Gustav Listi ettevõtte ja kraavi vahele jäi nii-öelda päris soo: suur väljak täis varjualuseid väikepoodidega, kus müüdi kõikmõeldavat kraami, mis enamasti oli söödav. Hilissuvel ja varasügisel peeti siin Moskva suurimat talulaata. Igal õhtul kogunesid kaubitsejad Afanasjevi teemajja, et leppida kokku hindades. Umbes kella kahe ajal öösel tuldi välja vastu võtma saabuvaid talumehi. Ühe ajaleheülevaate kirjelduse kohaselt möödusid kõik „kiirustamata sammul vankrite rivist ja uurisid ükskõiksel ilmel sinna kuhjatud marjakuhilaid. Teinud valiku, nimetas kaubitseja hinna ja kui talumees püüdis vastu vaielda, kehitas kaubitseja õlgu ja läks sigaretti süüdates edasi.” Järgnenud tingimise käigus „võis väljakul kuulda läbisegi kõikvõimalikke arve, lubadusi, tõotusi ja nalju”. Päikesetõusu ajal talumehed lahkusid, marjade müük huvilistele võis alata ja „otsekui võluväel läks kõik elama, muutus säravaks ja heatujuliseks. … Kõike oli nii palju, et paratamatult kippus pähe mõte, kui suur ja palju mahutav on see Moskva kõht, mis päev päeva järel suudab otsekui mööda minnes nahka panna kõik Soo pakutud kingid – nagu oleks tegu kõigest maitsva suutäie või tühipalja ajaviitega.”¹⁷

Vaade Kremlist Bolotnaja väljakule

Bolotnõi turg

Päeva jooksul tulid marjade asemele seened ja köögiviljad ning puhkepäevadel ilmusid välja jalutajad ja kõrtside tavakülastajad. „Osmikutest, kus ihualasti lapsed roomasid ringi räpastel räbalatel ja kus levis töötlemata naha, hapukapsa, kemmergute ja niiske hallituse lõhn”, tulid sealsed asukad Nikolai Buhharini sõnul „neile tänavaile või lämmatava õhuga kõrtsidesse ja baaridesse, mille punastele või sinistele siltidele oli kirjutatud „Aiaga õllesaal” või kummalise kirjakujundusega „Kõrts „Kohtumine sõpradega””. Üksnes nime poolest valgetes pintsakutes kelnerid sagisid suitsuses õhus ringi, taustal mängis aga muusikamasin, kõlisesid klaasid, nuttis akordion ja keegi laulis kaeblikke, südantlõhestavaid laule. Ning kogu see kirevast seltskonnast pulbitsev maailm oigas, tülitses, jõi, karjus, embas, kakles, suudles ja nuttis.”¹⁸