Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 17

Aga Venemaa kõige pikem, suurem, otsekohesem ja valjuhäälsem sepp oli luuletaja Vladimir Majakovski. Jaanuaris 1914 saabus „nägus ja kahekümne kahe aastane” Majakovski Odessasse ringi rändava futuristide trupi koosseisus, kuhu kuulusid ka David Burljuk ja Vassili Kamenski. „Kõik kolm,” kirjutab ajaleht, „kannavad torukübarat, kollast pluusi ja mantlit, mille reväärile on kinnitatud rõikalehed.” Külaskäigu esimesel õhtul kaldapealsel koos jalutades märkas Kamenski „täiesti erakordset näitsikut: pikka, vormikat ja imeliste säravate silmadega – ühe sõnaga tõelist kaunitari”. Ta näitas neidu Majakovskile, kes „pööras ümber, mõõtis teda pilguga pikkamööda ülalt alla ja tundus järsku äärmiselt erutuvat. „Kuulge, jääge teie kahekesi siia või tehke mida üldse tahate,” ütles ta vaid. „Kohtume pärast hotellis näiteks … noh, mõne aja pärast.””¹³³

Neiu nimi oli Maria Denissova, aga Majakovski andis talle nime La Gioconda. Ta oli kahekümneaastane. Ta oli pärit Harkovist, tulnud Odessasse gümnaasiumi, aga hiljem koolist välja langenud ja registreerinud end ühe kunstistuudio juures skulptuurikursustele.¹³⁴ Järgmisel päeval kutsuti kõik kolm futuristi Maria vanema õe koju lõunale. Nagu kirjutab Kamenski,

kujunes lõunasöök koos La Giocondaga luule triumfiks. Saatsime suurema osa ajast mööda, lugedes luuletusi ja rääkides väga erilistest ja lõbusatest asjadest. Volodja oli indu täis. … Ta rääkis väga palju ning oli üldse väga vaimukas ja teravmeelne. … Ma ei unusta kunagi, kuidas ta tol õhtul oma luuletusi luges.

Kui jõudsime hotelli tagasi, kulus meil veel kaua aega, et rahuneda maha nendest vapustavatest muljetest, mis Maria oli meile jätnud.

Burljuk vaikis, aga piidles tähendusrikkalt Volodjat, kes aina kõndis närviliselt edasi-tagasi ega teadnud, kuidas olla või mida selle äkilise armastusepurskega peale hakata. … Ta esitas endamisi ikka ja jälle vaikselt küsimuse:

„Mida ma peaks tegema? Mida ma saan teha? Kas peaks talle kirjutama? Või jätab see tobeda mulje? Ma armastan sind. Mida mul rohkem öelda oleks?”¹³⁵

Vladimir Majakovski

Maria Denissova

Ta kirjutaski kirja, mitte küll niisuguse nagu Tatjana Oneginile („Ma teile kirjutan, mis rohkem on mul öelda”), aga armastuskirja sellegipoolest. Ta pani sellele pealkirja „Kolmeteistkümnes apostel”, aga kui tsensor polnud sellega nõus, nimetas Majakovski selle ümber: „Pilv pükstes”. Selle adressaat on paljude teiste hulgas ka jumal ja selle sisu armastuse lõpp, aga ka kõik muu.

Futuristide viimasel Odessas viibimise päeval käskis Maria Majakovskit oodata teda oma hotellitoas kell 4 pärast lõunat. Kaks päeva hiljem, rongis Nikolajevi ja Kišinjovi vahel, hakkas Majakovski deklameerima:¹³⁶

Teile võib-olla tundub, et ma sonin malaarias?

Kõik see oli, oli

Odessas.

„Tulen kell neli,” lubas Maria.

Kell …

lööb …

juba …

Pärast südaööd ja paljusid ahastavaid stroofe Maria viimaks tuli.

Tulid sina,

järsk nagu „sähke!”,

samsskindale nelsonit tehes

heitsid huultelt

kümmekond tähte:

„Teate, ma lähen mehele.”

Mis siis ikka, minge.

Ei laida.

Mis mul’s.

Näete, kui rahulik olen!

Nagu laiba

pulss.

Kord oli huultel teil

hõisk: „Jack London!”

ja muudki romantikat

paras jada,

aga mina

teis nägin

vaid Giocondat,

kes tuleks ära

varastada!

Varastatigi.

Tema kättemaks tuleb hirmus. „Pea meeles! Pompei kadus maa pealt, kui hakati Vesuviust pilkama.” Pompei oli muidugi hukule määratud igal juhul. Nii nagu Sverdlov ja Ossinski, oli Majakovski kogu aeg teadlik, et maavärinaid ja näljahädasid juhtub niikuinii, et vend reedab venna ja neist saavad surmavaenlased, et lapsed tõstavad mässu vanemate vastu ja toovad neile surma, et Päike ükskord tuhmub ja Kuu ei valgusta enam üldse ning tähed langevad taevast alla ja jumalate aujärg lööb kõikuma. Nii nagu Sverdlov ja Ossinski, seostas Majakovskigi õnnetu armastuse hukule määratud maailmaga. Võimatu armastus oli kõigest meenutus elu võimatusest. Häda ja viletsuse päevad olid kõigest tunnusmärgid prohveti ennustusest ja maailma vägivaldsest lõpust.

Mina,

nätskeks naljaks naerdud nägija,

näen juba täna täiesti ilmsi,

kuidas

aegade rahkel mägismaal

läheneb see, milleks teil pole silmi.

Sealt, mis teile vaid vidutus kastemärg,

saatuslik aasta ligineb,

peas revolutsioonide astelpärg,

järel hordid janused, pigised.

Mina kuulutan seda, kus keegi ka vireleks.

Olen kõikjal, kus häda miskit.

Mina olen igale pisaranirele

ise löönud end risti.

Halastada on nüüd juba võimatu.

Olen tuhastand hinge, kus heldimus idaneks.

Aga see oli raskem kui võita võitmatud

mistahes Bastille’d iganes.

Ja kui ta saabumismärgiks

teie enam ei lepi,

üles tõusete,

juba võimetud itkuks,

rinnast südame kisun ma,

kangaks ta stepin

ja annan te kätte

kui lipu.

Aga ei, just tema, „kelle peale Kolgata teel sülitati”, on tõeline lunastaja. Tema Maria on nagu jumalaema Maarja ja tema ise on „võib-olla kõige ilusam tema poegadest”.

Taevariigis palub ta oma jumalast isa korraldada hea ja kurja tundmise puu ümber lõbus ringmäng ning lubab ise tuua sinna kõige ilusamaid Eevasid linna kõrvaltänavatelt.¹³⁷

Ei taha?

Selge – raputad peapahmakat.

Isegi korts kulmukarvastus.

Arvad,

et su taga see

tiibadega kahvakas

teab, mida tähendab armastus?

…….

Looja!

Sina meid käteta, jaluta

ellu ei saatnud ja mõtlesid muule ka –

miks sa ei teinud, et rõõmsalt, valuta

võiksime suudelda,

suudelda, suudelda?!

Mina uskusin sinu väe ääretust.

Sina, puupea, kõlbad vaid

puuslikujussiks.

Ja nüüd, vaata, ma tõmban säärikust

pussi!

Kõss, kehkadiveid!

Pedaalige nimbust rehvjat,

katke tiivaga silmakastanid!

Sõge viirukimauk! Sinu lõhki rehman

ühe hooga siit Alaskani!

Taevariigi üle saab küll nalja heita, aga – nagu ka Johannese ilmutusraamatus – viimased ja lõplikud tapatalgud toimuvad ikkagi maal. Näljased ronivad soost välja ja täissöönud – Voronski „ilased, luksuvad ja huuli lakkuvad” lihaturu lihunikud – riputatakse veriste lihakehadena konksu otsa. La Gioconda eest makstakse kätte.

Rooduge, roosatud! Korraldame trallikese –

argipäevad pühapäeviks

verega võõpame!

Mõistku maailm, nuga sapsu sees,

keda hõõruda tahtis jahuks ta!

Maailm, mis tilgub rasva

nagu paksuke,

kelle pealend Rotschild rahuldand!

Et ergaks lahingu põrgumales

ka lipud nagu igal peo moodi peol,

hei, laternapostid, kõrgemale

vinnake nülitud poodnikureod!

Sõimasin,

räsisin pussiga,

needsin ja

viimases vihas

hambad lõin säärde.

Õhtu punase marseljeesina

tõmmeldes varises laotuse äärde.¹³⁸