Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 9

Riik andis oma mitmesuguste asutuste ja ametimeeste abiga endast parima, et elu Soos ja kogu linnas kuidagi korraldada ja elamiskõlblikumaks teha. Kontrolliti turgudel müüdavaid kaupu, aga ka Einemi, Smirnovi ning Listi vabrikutes valmistatud saadusi; remonditi tänavaid, kõnniteid ja kaldapealseid (Bersenevi ja Sofia kaldapealsed olid linna kõige paremini korrastatute hulgas); kraavist õngitseti välja joodikute ja enesetapjate laibad; maksude kogumise ja järelevalve huvides olid arvele võetud kõik uksed, aknad ja üürilised; varustati vastavalt üksikasjalikele eeskirjadele elanikke kraanivee, gaasi ja elektriga; seati iga saja meetri järel üles Gustav Listi tuletõrjehüdrandid ja kustutati tulekahjusid (kasutades sellest teavitamiseks valvetornide asemel järjest rohkem telefone); rajati kanalisatsioonisüsteem ja tehti selle kasutamine 1914. aastal kohustuslikuks kõigile kinnistuomanikele (kes pidid koguma teateid igasuguse „halva lõhna kohta, mida tuleb veeklosettidest ja pissuaaridest”); kuivendati üleujutatavaid alasid ja veeti tahke prügi spetsiaalsetele prügimägedele; linna tapamajades tükeldati, ladustati ja sorteeriti liha; voorimeestele anti välja nummerdatud ametimärgid ja korraldati parkimist ning liiklust; korraldati üha kasvavat elektritrammiteede võrku, millele andis elektrit endise veini ja soola kaubahoovi alal töötav jõujaam (kus kasutati Bakuust raudteed ja veeteed mööda Simonovi kloostri lähedal olevasse spetsiaalsesse hoidlasse toodud ja mööda maa-alust torujuhet Sohu pumbatud naftat); toimetati kätte kirju, pakke ja telegramme; asendati petrooliga töötavaid tänavavalgusteid gaasilaternatega, aga Lunastaja Kristuse katedraali ette ja piki trammiliine paigaldati elektrivalgustus; kohustati maaomanikke vedama määrdunud lund linna piiridest välja ning võtma tööle kojamehed ja öövahid (kes töötasid ka politseiagentidena); istutati puid ja hooldati linna parke koos sealsete vaatetornide, paviljonide ja kõlakodadega; ehitati, rahastati ja varustati personaliga enamik koole; maksti kinni umbes pool linna haigla voodikohtadest; kontrolliti ja tsenseeriti etendusi ning publikatsioone; korraldati lastekodude, vaestemajade, vanadekodude ja vaeste abistamise ameti tööd; ja nõuti, et kõik keisririigi kodanikud oleks elukohta registreeritud ning kõik sünnid, surmad ja abielud saaks selleks volitatud usutegelaste poolt registrisse kantud. (Selleks et saada luba abielluda oma nõoga, pidi Rahmaninov hankima kirjaliku tõendi, et on käinud pihil, leidma vaimuliku, kes on valmis riskima püha sinodi pahameele alla sattumisega, ja saama eriloa tsaarilt.)¹⁹

Juba enam-vähem definitsiooni kohaselt teeb nüüdisaegne riik kas liiga palju või ei tee küllalt palju, ja hulk selle teenuseid on ühtaegu nii pealetükkivad kui ka ennast õigustavad. 20. sajandi alguse Venemaa polnud nüüdisaegne riik, sest selle teenused ei suutnud sammu pidada industrialiseerimiseks tehtavate pingutustega (Moskva oli üks maailma kõige kiiremini kasvavaid linnu, kus äsja saabunud Kanattšikovi-sugused talupoeglikku päritolu sisserändajad moodustasid umbes 70 protsenti elanikest) ja enamikku bürokraatlikest eeskirjadest mõistsid nii kodanikud kui ka ametnikud mittekohustuslike või möödahiilitavatena (Sergei Rahmaninov lahendas oma verepilastusprobleemi, hankides tõendi pihilkäigu kohta tegelikult pihil käimata, pidas laulatustalituse 6. grenaderipolgu kasarmu kabelis ja sai tsaarilt ametliku teate, mis ütleb: „Mis Jumal on ühte pannud, seda ei tohi keegi lahutada”). Üldiselt võttes polnud keiserlik Venemaa moodne riik, sest seal ei tunnistatud kunagi täielikult, et selle pakutavad teenused tähendavad võõrandamatute õiguste täitmist või et selle alamad on vastutustundlikud kodanikud (mis tähendab, et üksikisikud ise olid kaassüüdlased enda riigi alamaks kuulutamises). Venemaa ei püüdnud kunagi väita ükskõik kui usutavalt, et venelastel on oma osa riigi ülesehitamisel, et nad annavad oma panuse selle jätkuva kasvu heaks ja et neil on mingi iseenesest tekkinud, ükskõik kui kaksipidine soov lubada riigil sekkuda nende ellu veelgi rohkem.²⁰

Selle asemel mõtles keisririik endale välja aina rohkem õigusi, püüdes samas karistada nendest üleastujaid nii palju kui võimalik. Esimese maailmasõja eelõhtul oli Moskvas rohkem politseinikke kui kusagil mujal kogu Euroopas (üks politseinik iga 278 elaniku kohta, kuna Berliinis oli see arv 325, Pariisis 336 ja Viinis 442). Jakimanka politseijaoskond, mille piirkonda Soo kuulus, pidas muu hulgas registrit kõikide seal elanud välismaalaste, juutide, üliõpilaste, voorimeeste, tööliste ja töötute kohta, aga ka „kaubanduse, kõrtsipidamise, vabrikutega või käsitööga tegelevate ettevõtete kohta”. Lisaks rutiinsele raporteerimisele ja registreerimisele olid politseiagendid kohustatud kirjeldama elanikkonna teatud rühmade (iseäranis nende, kes tõenäoliselt „avaldavad halba mõju kaastöötajatele”) meeleolusid, kutsuma elanikke heiskama riigipühade ajal lippe ja „hoidma hoolega silma peal” kõikidel „isikutel, kes on politsei avaliku või salajase järelevalve all”. Politsei registreerimisraamatute „iseloomulike joonte” lahtris kirjeldati mõnda niisugust inimest kui äkilist, mõnda teist kui jutukat, ja kolmandaid – keda oli enamik – kui kaalutlevaid. Mida agaramalt politsei töötas, seda äkilisemaks, jutukamaks ja kaalutlevamaks nende hoolealused muutusid.²¹

Septembris 1905 olid Gustav Listi töölised Moskvas esimeste hulgas, kes kuulutasid välja streigi ja asusid lisaks töötingimuste parandamisele nõudma ka kodanikuvabadusi ja isiklikku puutumatust. Koguneti Sofia kaldapealsele, misjärel ligikaudu kolmsada töölist marssis Einemi šokolaadivabriku juurde ja sundis sedagi sulgema. Novembris 1905 sai Einemi mehaanikatsehhist omamoodi relvahoidla, kus töölised valmistasid nuge ja pistodasid, kuna oodati pärtliööd (mida ühe varajase nõukogudeaegse sõnalise pärimuse kohaselt peeti lihtsalt „üleüldiseks tapatalguks”). Detsembris 1905 tuli ette sporaadilisi tulevahetusi ja barrikaadide püstitamisi; veel rohkem streike järgnes 1906. ja 1913. aastal; aprillis 1908 oli katastroofiliste tagajärgedega üleujutus, mille järel enamik keldrikortereid muutus elamiskõlbmatuks, 1915. aastal aga puhkesid massilised sakslastevastased rahutused, millega kaasnes pogromm Einemi vabrikus ja rüüstati selle kuus maiustustepoodi Moskvas. Soo ja ka ülejäänud Venemaa muutus ühe enam äkiliseks, jutukaks ja järelemõtlikuks ning unustas kõik muud asjad. Riigi ootustel ja klassifikatsioonil („talupoeg” Kanattšikov ja „aadlimees” Rahmaninov) oli väga vähe ühist sellega, mida enamik inimesi tegelikult tegi või arvas; kiriklikud tõed (alates isevalitseja jumalikust päritolust ja lõpetades pihilkäigu tõhususega) seati rutiinselt kahtluse alla ja naerdi välja; uutel institutsioonidel, mis pidid korraldama majanduselu (kaasa arvatud niisugused suured välismaalaste omandis vabrikud nagu Listi ja Einemi omad), oli raskusi sobituda mistahes igapäevaelu ilminguga; uus raudteeliinide süsteem keskmega Moskva põhjaosas (koos selle ümber koonduvate uute tööstus- ja kaubandusettevõtetega) ei ühildunud Kremli juurest radiaalselt eemalduvate tänavate skeemiga; ning suur kirjandus (mis üha rohkem eemaldus massidele mõeldud toodangust) oli suures osas loobunud oma püüdlustest luua tähendusrikkaid sidemeid teemal „ükskord ammustel aegadel” ja „sellest ajast peale õnnelikult”. Venemaa polnud ainus kaotaja industrialiseerimise kokkupõrkest sajandivahetusega, aga vana korra paindumatuse valgusel näis selle täbar olukord üleüldine ja kõike paljastav. Impeerium kubises prohvetitest, ettekuulutajatest ja rändjutlustajatest. Kõik tundusid olevat arvamusel, et maailm on haige ja ei pea kauem enam vastu.²²

Lisaks kõige ortodokssematele õigeusklikele, kes lugesid veelgi rohkem usualast kirjandust, käisid veelgi rohkem palverännakutel ja teadsid rääkida veel enamatest imelistest tervenemistest ning ilmutustest, kui seda oli juhtunud pool sajandit varem, olid nüüd ilmunud areenile proletaarsed kirjanikud, kes kirjutasid „kannatuste ahelatest” ja saabuvast pääsemisest; joanniidid, kes kummardasid isa Johannest Kroonlinnast kui läheneva apokalüpsise ettekuulutajat; vennastekogudused, kes jutlustasid isiklikku lunastust mõõdukuse, kainuse ja isikupärase spiritualismi kaudu; tolstoilased, kes nägid üleüldise moraalse ümberkujunemise võimalust taimetoitluses ja vägivallatuses; duhhoboorid, kes võitlesid kohustusliku sõjaväeteenistuse ja tsiviilelanike registreerimise vastu sellega, et rändasid tolstoilaste (ja oma mõttekaaslaste kveekerite) abiga välja Kanadasse; baptistid, kes püüdsid jõuliselt ja edukalt hankida poolehoidjaid kõikide uskude vaimulike hulgast; sotsialistid-revolutsionäärid, kelle arvates oli vene talumees nii üleüldise emantsipatsiooni saavutamise peamine tööriist kui ka suurim sellest kasusaaja; sotsiaaldemokraadid (sealhulgas bolševikud, menševikud ja kirju seltskond lühiajalisi rühmitisi nagu bogostroiteli), kes uskusid linna töölisklassi kõikelunastavasse jõusse; anarhistid, kes lootsid, et vabad üksikisikud loovad sunnivõimust vaba maailma; dekadendid, kellel oli „ühtaegu ängistav ja erutav tunne, et nad on omasugustest viimased”; ja sümbolistid, kes lähenesid „igale asjale ja nähtusele”, sealhulgas ka iseenda elule „selle ülima olemuse vaatenurgast, ehk tulevikumaailma seisukohalt” (nagu on öelnud selle kohta Vladimir Solovjov).²³

Soos ja selle ümbruskonnas olid kõik sümbolistid. Eriti suurt mõju avaldas kümneaastasele Nikolai Buhharinile tema lemmik Johannese ilmutusraamat: „Selle pühalik ja segane meeleolu, kosmilised kataklüsmid, peainglite pasunad, surnute elluäratamine, saatan, viimnepäev, Paabeli hoor, maagilised imeravimid.” Lugenud läbi Solovjovi „Loo Antikristusest”, tundis ta „külmavärinaid selga mööda allapoole jooksvat” ja ruttas ema juurde küsima, kas temagi on hoor. Tambovi vaimuliku poeg Aleksandr Voronski, kes elas Ülejõe-Moskva armulaualeiba valmistava pagaritöökoja teisel korrusel ja õpetas kiriku värava lähedal keldris tegutsevatele nahaparkijatele marksismi, „kordas aina” värsse, mis talle olid meelde jäänud juba noorpõlves ja mis räägivad „jagamatu südame” jumalikust võimest ning omamoodi „inspireerivast vihast”, mis sünnitab „võimsaid, raevukaid ja koletuid kiidulaule kättemaksule ja karistusele”: „Nad röövivad sinu vara ja võtavad endale sinu kauba, nad lõhuvad maha sinu müürid ja hävitavad sinu ilusad majad ning viskavad sinu kivid, puud ja maa merre. Ma teen lõpu sinu lärmakatele lauludele ja sinu harfi helisid pole enam kuulda.”²⁴

Nikolai Fjodorov, kes töötas Rumjantsevi muuseumis raamatukoguhoidjana, pakkus välja praktilise kava, kuidas surnuid ellu äratada ja kehtestada „täieliku ja täiusliku hõimluse” võim; Semjon Kanattšikov, kes käis Rumjantsevi muuseumis „pilte vaatamas”, sai teada, et varsti „saab kõik töörahva ühisomandiks”; Aleksandr Skrjabin (Rahmaninovi kursusekaaslane Moskva konservatooriumis) asus looma kunstiteost, mis teeb lõpu nii igasugusele elule kui ka igasugusele kunstile; ja Rahmaninov ise valis oma esimese sümfoonia (mille kirjutas ja kandis ette ajal, kui ta töötas õpetajana Maria tütarlaste koolis) aluseks „Dies irae”, 13. sajandist pärit ladinakeelse kirikulaulu, mis räägib viimsepäeva kohtust. César Cui arvatavasti ei aimanudki, kuivõrd õigus tal on, kui alustas Rahmaninovi teose esmaettekande arvustust sõnadega: „Kui põrgus peaks olema konservatoorium ja kui üks selle andekatest üliõpilastest saaks ülesande kirjutada programmiline sümfoonia seitsme Egiptuse nuhtluse teemal …”²⁵

Konservatoorium (mis asus lühikese jalgsiteekonna kaugusel Sofia kaldapealselt üle suure kivisilla ja mööda Rumjantsevi muuseumist) polnud Moskva ainus hukule määratud institutsioon ning sümfoonia ähvardavate nuhtluste teemal polnud Rahmaninovi ainus ettevõtmine. Samal ajal kui ta töötas esimese sümfoonia (opus 13) ja Maria kooli õpilastele mõeldud kuue koorilaulu (opus 15) kallal, kirjutas ta ka laulu (opus 14, nr 11), millest peagi sai „ühiskondliku ärkamise sümbol” ja populaarne ülistuslaul lootusele ja lunastusele. Laulu sõnade autor – laul on kirjutatud umbes aastal 1829 – on üks sümbolistide lemmikpoeete Fjodor Tjuttšev.²⁶

Veel väljul valendamas lund

kuid kevadkohisevad veed

ju katkestamas kaldail und

helkvoogeis kuulutavad need…

need kuulutavad igalt poolt:

„On kevad teel, on kevad teel!

Me teatetoojad tema poolt

me saabusime tema eel.

On kevad teel, on kevad teel!

Pea saabub maikuu paitav soe

mil ringmäng punapõsine

läeb käima suure rõõmu toel.”²⁷

Kevadine üleujutus Soos (1908)

Kevadine üleujutus Soos

12. mail 1904 sai politsei kätte kirja, mille keegi J oli saatnud Nižni Novgorodist S. P. Mironõtševale, kes elas naisõpilaste ühiselamus Sofia kaldapealsel. Viidates ühtaegu nii Rahmaninovi laulule kui ka Nikolai Dobroljubovi esseele 1860. aastast „Millal see päev siis viimaks saabub?”, keelitab kirja autor selle saajat mitte laskma meeleheitel endast võitu saada: „Võib ju vahel anda järele ebakindluse, masenduse ja kahtluste ajale. Aga on kindel, et isegi praegu suudab saabuv uus aeg anda meie aja parimatele inimestele energiat ja usku. Lõppude lõpuks saabub tõeline päev. See tuleb – valjuhäälne ja tormakas ning pühib minema kõik, kes on nõrgad, jõuetud ja vanad. … Koit, mis heidab oma imelise, nõidusliku ja selge valguse kõigele ja kõigile, on juba lähedal.”²⁸

Ei ole selge, kas kirja lugenud politseiametnik oli teadlik, et see J oli Jakov Sverdlov, üheksateistkümneaastane gümnaasiumi pooleli jätnud apteekri õpipoiss ja tulevane elukutseline revolutsionäär.