Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 14

Vabalt tekkinud mõttekaaslaste ühendustest, mis valmistusid sooritama hüpet vabaduse riiki (kasutades selleks agitatsiooni ja propagandat ning käies selle nimel läbi vanglate ja pagenduste), kujunesid parteid, millel kõigil oli oma programm ja põhikiri, aga kõik nad jagasid seisukohta, et olemasolev elukorraldus tuleb kõrvale heita ja lahti öelda senisest ise ennast välja valinud võimurite kinnisest ringist. Kõige tähtsam revolutsionääriks olemises oli Voronski sõnul „see, et ta jagas inimesed kahte leeri: meie ja nemad”.

„Meie” olid põrandaalused: salajane, eksklusiivne ring inimesi, keda ühendab vabatahtlik, aga raudkindel vastastikuse vastutuse side, ning meie ühised arusaamad aust, õigusest ja õiglusest. Kõnealune ring oli nähtamatu, aga alati olemas, võitlev ja murdumatu. See oli nagu vulkaaniline saar, mis kõrgub keset ookeani. Kõik muu – tohutu, aina paljunev maine mass – moodustas vaenuliku maailma. Kõik muu oli vaja teha ümber ja ümber kujundada, see oli jälk ja vääris surma, see avaldas vastupanu, kiusas taga, heitis välja, jälitas ning elas oma elu. Ja nii ma õppisingi põlgama kõike, mis on väljaspool meie salajast vaba vennaskonda.¹⁰⁰

Aleksandr Voronski

Esimene osa Voronski autobiograafiast ilmus ajakirjas Novõi Mir 1927. aastal, täielik variant aga avaldati raamatuna 1929. aastal. Mõnele kriitikule ei meeldinud selle ülemäärane enesekesksus, aga nagu samal ajal kirjutas Voronski abikaasa, „ei tohiks selle sisu esile kutsuda mingeid vastuväiteid”. Gorki nimetas raamatut „tõelise revolutsionääri hääleks, kes teab, kuidas rääkida endast kui tõelisest, elavast inimesest”. Raamatu avaldamiseks andis loa tsensuur ja kiitis Platon Keržentsevi (varem Lebedev) soovitusel ametlikult heaks ka Vjatšeslav Molotov (varem Skrjabin). Toimetajana vastutas raamatu eest Semjon Kanattšikov (endine Gustav Listi vabriku tööline). Voronski põrandaalune mina ei tundunud oluliselt erinevat igast teisest revolutsionäärist.¹⁰¹

Käisin sageli Nevskil jalutamas. Vaatepilt säravate vaateakende, tõldade ja hobuste, silindrite ja kõvakübaratega tekitas minus suure üleolekutunde. Mõtisklesin endamisi: siin on üks härrasmees vägevate puhmasvuntside ja uhke inglise ülikonnaga, seal aga roosa näoga tüse daam kahisevas siidis. … Nad võivad astuda sisse kauplusse, valida nagu muuseas välja midagi kallist, lasta selle jooksupoisil koju viia, külastada üht või teist restorani, käia õhtul ooperis ja minna pärast õhtust sööma, voltida lahti krabiseva, hästi tärgeldatud salvrätiku. Ja siin olen mina, taskus viiekümnekopikaline münt, seljas narmendav sügismantel, jalas roostekarva kulunud kingad, aga mulle on see ükskõik: mina teen teoks vääramatult oma kõikehävitava eesmärgi poole marssivate anonüümsete inimeste tahte. Mina kuulun samuti nende salajasse vennaskonda. Vaateaknal sätendavad kalliskivid kõikides vikerkaarevärvides: need on mõeldud teile, kelle kõht on täis, kes on igati hoolitsetud ja rahul. Minu mantli all on vöö vahele surutud pakk lendlehti. Needki on mõeldud teile. Need on niisama head kui dünamiit või Browningu püstol. Te jalutate mööda, tõukate mu kõrvale, aga te ei tea seda, mida tean mina. Te ei kahtlusta midagi, te ei mõista ohtu, mis teid ähvardab. Ma olen tugevam ja palju mõjuvõimsam kui teie ja mulle meeldib teie hulgas tundmatuna ringi käia.¹⁰²

Põrandaalustel tegelastel oli põlastusväärsete „kõikide teiste” jaoks hulk hüüdnimesid, mis „hakkasid elama oma elu” ka väljaspool nende salajase vennaskonna ringi. Kõige tavalisem oli väikekodanlane (obõvatel) ehk inimene kõrgemate põhimõtete või huvideta, kes piirdub igapäevaelu meeldivate ja ebameeldivate külgedega, kelle „seisukohad, mõtted, kuulujutud ja soovid on väikesed ja haletsusväärsed”, kes pole täisväärtuslikud inimesed, sest neil pole kübetki südametunnistust. Voronski arvates olid niisugused kahekordselt neetud ja võib-olla polnudki nad üleüldse inimesed, sest neis kombineerus eelkapitalistlik saamahimu provintsliku tagurlikkuse „ürgse ja täieliku ahnusega”: „jampslik, luksuv ja huuli limpsiv aplus ning vagatsemine segamini elajalikkusega”.¹⁰³

Kas olete kunagi seisnud turul lihalettide ees? Sea- ja veiserümbad ripuvad laes, letid ja kärud on täis kollakaid rasvakamakaid ning hüübinud vereklimpe. Igal pool vedeleb kondi- ja ajukilde, mis meelitavad kohale karjade kaupa koeri. Müüjate põlled on verest jäigad ja roiskuva liha maguslääge iiveldama ajav lehk on lausa lämmatav. Mulle on alati tundunud, et see justkui kehastab meie Okurovite, Rasterjajevite ja Mirgorodide keskmise asuka tundeid. See on tema elu, tema maailm. Vaata, kui suure põnevusega sobrab ta rasva- või pekikänkrate hulgas! Tema silmad läigivad õliselt, alumine huul on vajunud ripakile, tema räpane ja halvalõhnaline suu on täis valgunud sülge, ta kardab, et keegi teine võib ihaldatud tüki enne teda ära napsata, ta lõriseb näljaselt ja ajab küünarnukid laiali. Tõuka teda kogemata sel hetkel, puuduta teda juhuslikult ja ta on valmis sind sealsamas maha lööma. Olen näinud inimesi klaasistunud silmade ja värisevate kätega seismas lihaleti ees ja õgimas lihakäntsakaid samasuguse pilguga nagu mõni mees vahib alasti naist. Arvate, et ma liialdan? Minge ja vaadake ise, aga vaadake hoolega.¹⁰⁴

Väikekodanlane oli juba ammusest ajast täielik vastand sõnale „intelligent” ja provintsi-Venemaa oli tema loomupärane keskkond. Okurovi linn oli Gorki variant, Rasterjajevi tänav Gleb Uspenski ja Mirgorod Gogoli käsitlus pastoraalsest eluviisist. Sotsialistid tegid väikekodanlasest kodanlase ja mõistsid ta marksistliku paratamatuse ja isikliku rahulduse toel surma. Sotsialistid kartsid väikekodanlase võimet kasvatada endale uus pea ja meelitada oma leeri uusi ohvreid. Kõige levinum metafoor väikekodanlusele oli „soo”, mis jättis küll kindla jalgealuse mulje, aga tegelikult neelas endasse nii kodud, inimhinged ja isegi bolševike lugemisringid. Voronski võrdles oma kodulinna Tambovit selle sooga, kus talle meeldis väikese poisina käia. „Sünge ja surnud pealispinna all soo kihises, vulises, kõdunes ja mulksus, eritades igasuguseid lõhnu; pealegi kihas see müriaadidest kihulastest, pehmetest ümaratest konnakullestest, vesiämblikest ja konnadest ning siin kahisesid pilliroog ja kõrkjad. Kaugemal, kui läksid üle madalate rohuküngaste soo sügavusse, haigutasid mülkad. Iga õige tee kaotanud vasikas, lehm või hobune kadus siia jäljetult.”¹⁰⁵

Kui esseerid uskusid, et revolutsioon ei luba sool neelata kogu Venemaa maapiirkondi, siis marksistid pidasid seda vältimatuks ja tervitasid seda kui hädavajalikku sissejuhatust ning kiitsid heaks Engelsi hoiatuse ilastele õgarditele: „Teil lubatakse lühikest aega valitseda. Teil lubatakse dikteerida oma seadusi, peesitada teie endi loodud ausära paistel, korraldada bankette kuninglikes saalides ja võtta kauneid printsesse endale naiseks – aga ärge unustage, et „timukas seisab lävel!”” Bolševike ja menševike erimeelsused puudutasid küsimust, kes see timukas peaks olema: menševikud eelistasid proletariaati, bolševikud (kellest osa tunnistas Heinet nende prohvetlike sõnade autorina) nõudsid juhtivat rolli endale.¹⁰⁶

Voronski alter ego Valentin oli tõeline bolševik.

Ühel peagi saabuval päeval puhub kolmas ingel oma pasunat. Ja siis me näitame kõikidele nendele, kes ihkavad nautida elu rasva, sõnnikut ja soppa ning natuke seadustatud vägivalda, mida maailma lõpp tähendab. Me näitame neile, mis on kategooriliste imperatiivide ja tsiviilametite hind. Meenutame neile nende väikesi albumeid inimestest, kes on üles poodud, ja nende väikesi raamatukogusid nendest inimestest. Me ei unusta midagi: süütute laste pisaraid, kõrvaltänavail ja keldrites raisku läinud noorust, hävitatud andeid, emade leina, Sonetška Marmeladovat, väikest Iljad ega kõiki neid, kes poodi üles just siis, kui päike saatis maale oma esimesed süütud kiired.¹⁰⁷

Valentin oli teadlikult ja trotslikult dostojevskilane. Ainult vähesed vene sotsialistid oleks mõistnud kõiki tema vihjeid või kiitnud heaks tema eneses kahtleva sisevaatlusega segunenud prohvetliku vaimustuse, aga enamik neist jagas tema visiooni. Revolutsionäärid pidid jääma peale lihtsalt tänu oma viha jõule. See puhastas hinge ja paisus nagu üleujutus tegelikus elus. „See kihutab mööda uue riigi tänavaid, ujutab oma tee üle inimverega ning jätab endast maha surma, oiged ja needused. See pühib mööda argadest ja tühistest, haarab kaasa vaprad, julged ja tugevad.” See oli nõrkade peamine relv ja tulevase pääsemise garantii. „Inimene peab pöörduma tagasi oma kaotatud paradiisi ja ta pöördub sinna tagasi – mitte enam looduse orja või mõtisklejana, vaid kui selle vaba isand, valitseja ja looja.”¹⁰⁸

Enamik neist, kes jagasid Valentini nägemust, koondusid rühmitustesse veendumuse ja vabatahtlikkuse alusel. Keegi ei olnud täielik „objektivist” (menševikud valmistusid vältimatult saabuvaks ametiühinguid organiseerides) ja keegi ei olnud täielikult vaba „ajaloolisest paratamatusest”. Nad tundsid üksteist, kuna olid lähedastes suhetes (samade lugemisringide endiste liikmetena ja „poliitilistena” vanglas ning asumisel veedetud ajast), ning süüdistasid üksteist rutiinselt asjade teadlikult vääras seletamises. Nad rääkisid endast kui parteist, aga ei lubanud seda teha teistel poliitilistel organisatsioonidel. Lenin nimetas bolševikke „uut tüüpi parteiks”. Valentin heitis selle termini täielikult kõrvale. „Mis partei meie ka oleme?” esitas ta küsimuse. „Parteid on need, mis on läänes ja Ameerikas. Mitte ükski neist, kaasa arvatud sotsialistid, ei lähe kaugemale seaduspärasest võitlusest reformide nimel. Meie aga oleme armee, mehed tule ja mõõgaga, sõdalased ja hävitajad.”¹⁰⁹

Parteisid kirjeldatakse harilikult ühendustena, mis taotlevad antud ühiskonnas võimu (või Max Weberi määratluse kohaselt „püüavad kindlustada oma juhtidele organisatsioonisisest võimu, et saavutada ideaale või tagada materiaalsed eelised oma aktiivsetele liikmetele”). Mitte ükski 20. sajandi alguse sotsialistlikust rühmitisest Venemaal ei olnud huvitatud võimust Vene riigis või ühiskonnas, ükskõik kuidas seda ka tõlgendati. Nende eesmärk oli oodata ja hoolitseda – suuremal või vähemal määral – selle eest, et senise ühiskonna asendamist nn vabaduse riigiga mõistetaks kui elu ilma poliitikata. Tegu oli uskumusel rajanevate rühmitistega, mis olid korrumpeerunud maailmaga teravas opositsioonis, valmis teenima „hüljatuid ja tagakiusatuid” ning kuhu kuulusid vabatahtlikud, kes olid isiklikult jõudnud äratundmisele ja kes kõik tunnetasid selgesti, et nad on väljavalitud ning erilised, lähtuvad karmidest eetika- ja kõikide võrdsuse põhimõtetest. Enamiku määratluste kohaselt olid need sektid.¹¹⁰

Tavalise määratluse kohaselt on sektid opositsioonis kirikuga (mida kirjeldatakse kui bürokraatlikku, spetsialiseerunud, maailmas tunnustatud, kõiki hõlmavat ja eliiti soosivat organisatsiooni, mille liikmeks enamasti sünnitakse) või ühiskonnaga, kust nad püüavad kas põgeneda või seda õõnestada. Tunnusjoonte loetelu (vabatahtlikkus, ainulaadsus, egalitaarsus) asendatakse mõnigi kord näitajatega, mis väljendavad pingeid suhetes ümbritseva maailmaga, alates mõnesajast tagakiusatud põgenikust ühelt poolt kuni välja kujunenud institutsioonideni teiselt poolt. Kõik teaduslikud definitsioonid iseloomustavad sekte kui religioosseid rühmitisi, aga kuna määratlus, kas rühmitis on religioosne, sõltub usu olemusest, mitte selle suhete pingelisusest ühiskonnaga, ei ole see sektide või parteide eristamise seisukohalt oluline. 20. sajandi alguse Venemaa kolme peamist sotsialistlikku rühmitist võib julgelt nimetada sektiks, sest mitte ükski kasutatav definitsioon ei lähtu õpetussisulistest kriteeriumidest (kui mitte võtta arvesse neid rühmitise liikmeid, keda võib mingeid konkreetseid õigeks peetud seisukohti silmas pidades lugeda ketseriteks) ja ka seetõttu, et kõik kolm ei tunnistanud üksmeelselt maailma, ja nende struktuuri peamiselt iseloomustavad jooned eitasid kategooriliselt seda maailma (ja nii peetigi neid tavaliselt sektideks).¹¹¹

Olla niisuguse rühmitise liige andis inimesele kindla eesmärgi-, mõjuvõimu- ja kuuluvustunde (iseäranis kehtis see bolševike kohta, kes paistsid teiste sotsialistide hulgas silma kui ainsad, kes on kindlalt koondunud ühe karismaatilise liidri ümber). Enamikust traditsioonilistest arusaamadest öeldi küll radikaalselt lahti, olevik toodi tuleviku nimel kogu aeg ohvriks ja rahavahetajad heideti vägivaldselt üle parda, aga kõik see saavutati – nagu kõik kangelaslikud teod – ikka uute ja uute kahtluste hinnaga. Mis siis, kui kõrvale heidetud traditsioonilised arusaamad on siiski tõesed? Mis siis, kui tulevik saabub liiga hilja, ilma et olevikku oleks üldse olnudki? Mis siis, kui väikekodanlased olid kõigest inimesed? Mis siis, kui kõik vanglas ja asumisel elatud aastad olid kulutatud asjatult? „Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?” Iiobi kimbatusega kaasneb n-ö sünnipärane kohustus alluda jõududele, mida peetakse kõikvõimsaks ja heasoovlikuks. („Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub? Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu enda suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.”) Iseäranis terav oli see nende puhul, kes rõhutasid eneseharimist ja enesetäiustamist sama palju kui omakasupüüdmatust. Oma mina, mille kallal on suure hoolega tööd tehtud, ei ole sugugi kerge ohverdada – eriti veel kui see töö toetub millelegi niivõrd eklektilisele kui seda on Buhharini ja Voronski tööde loetelu.¹¹²

Buhharini autobiograafiline alter ego Kolja langes esimesse „sügavasse vaimsesse kriisi” siis, kui suri tema väikevend. „Kas on üldse midagi, mis oleks väärt Andrjuša ühtainsat väikest pisarat? Milles seisneb kõikide nende ettevõtmiste, vooruste, vägitegude ja lunastavate tegude mõte, kui minevikku ei saa tuua tagasi?” Vastuse saab samast allikast, kust tuleb küsimus:

Ühel päeval elama, saamata lohutust oma tuhandeaastasest usust.

Suur idee istus Kolja vaikselt omaette ja luges Dostojevskit, kui ta sattus lõigule, mis vapustas teda hingepõhjani. See katkend teosest „Nooruk” kirjeldab, kuidas tuleviku inimesed … peavad surematusest kaob ja selle asemele tuleb midagi muud ning kogu see suur armastus Tema vastu, kes ta kehastas surematust, kantakse üle loodusele, maailmale, selle inimestele, igale väikesele rohuliblele. Elu ja maad armastatakse piiritult, kuni lõpuks inimesed mõistavad iseenda ajalikkust ja lõplikkust, see aga on juba eriline, hoopis teistsugune armastus.¹¹³

Voronski autobiograafilist jutustajat tabas esimene vaimne kriis, kui suri tema õde:

Kuidas võis see juhtuda, vasardas peas mõte, kuidas võis see juhtuda? Ma unistasin üleüldisest õnnetundest, ma tundsin muret teiste heaolu ja hüvangu pärast ning siin ma nüüd olen, ma polnud märganud ega teadnud midagi omaenda õe elust ja lootustest. … Kas niiviisi jätkates läheb mul korda kehtestada üleüldine vendlus, kui ma pressin ja trambin halastamatult ja külmalt üle kõigest, märkamata mitte üksnes ilmselgeid vaenlasi, vaid inimelu üldiselt: lapsi, vendi, õdesid? Või on siin tegu hädavajaliku etapiga, sest võimatu on võita, kui su hambad pole kokku surutud, süda teraskõva ja pea selge ning külm? Kas see saab nii olla?¹¹⁴

See monoloog juhatab sisse raamatu keskse episoodi. Jutustaja läheb kokku saama oma onu, isa Nikolaiga.

Tolmusel õuel, mis oli täis kiilutud kaarikuid, vedruvankreid ja troskasid, lamasid koerakuudi ees, koonud vastamisi, õuekoer Milka ja porine roosa põrsas. Mõlemad magasid. Põrsas liputas uniselt oma lühikest sabajuppi.

„Täielik õnn,” tähendasin.

Isa Nikolai, tüse, rahulik, isehakanud preester ja tubli talunik, heitis pilgu põrsale ja Milkale, naeratas, kohendas rinnal rippuvat hõbedast risti ja astus edasi.

Jutustaja peab temaga sammu ja koos minnakse küla taga olevale künkale.

Soe vihmamärg päike vajus merevaikkollase taeva servale. Künkast paremale jäi lopsakas roheline heinamaa. Lehmad ja lambad venisid aeglaselt ja hajusalt küla poole, järel pikad varjud. Oli kuulda lammaste mõttetut määgimist ja karjapoiste piitsade kuiva plaksumist. Kaks varssa kihutas galopis mööda, lakad lehvimas. Jõe kahvatu pind oli rahulik, selle sujuvaid lookeid elavdasid vasekarva läigatused. Teisel pool jõge laiusid kaugusse põllud. Küngastel oli laialipillatult väikesi külakesi. Nende taga kõrgus vaikne ja pidulik männimets. Kauge kiriku rütmiline kellahelin kandus laisalt läbi õhu.

„Missugune õndsus,” sõnas isa Nikolai, peatus oma pikale ametikepile toetudes. „Seal õues ütlesid sa midagi õnnest. See võib nii olla ja see on tõeline. … Taimed on kõige loodu juured: rohu, puude, igasuguste loomade, majade, talumeeste, lindude, sinu ja minu. … Kõik, mida sa enda ümber näed,” viipas ta käega ruttamata laia kaare, „on loonud taimed, tänu õnnele, nagu sa seda ütlesid.”

„Aga taimedel pole ju mõistust ja nad on algelised,” vaidlesin vastu.

Isa Nikolai võttis peast oma laiaäärelise peakatte, libistas käega üle juuste ja sõnas:

„On tõepoolest. … „Oma palge higis pead sa leiba sööma. Olge viljakad ja teid saagu palju.””¹¹⁵

Vaidlus jätkus teemal, kas elu on ime või „pimedate ja kurjade jõudude” sünnitis ning kas „tõeline ime” on niisugune elu, nagu me seda teame, või siis inimlik soov ja võime see endale allutada ja ümber kujundada.

Isa Nikolai mõtles pisut, kääris oma sutaani käised üles ja ütles:

… „Inimene peab kündma, külvama, kasvatama loomi, hoolitsema aia eest ja kasvatama lapsi. See on kõige tähtsam asi. Kõik muu on teisejärguline. Teie, kes te „taotlete tulevast linna”, ei tunne ega mõista taluniku rõõmu, kui ta näeb kana haudumas või kärbib ja poogib õunapuid. Teie arvate, et ta mõtleb ainult kasumist, aga ta ei mõtle kasumist kaugeltki alati ja mõnigi kord ei mõtle ta kasumist üleüldse: selle asemel tunneb ta oma töö vilju nähes rõõmu taimedest ja tunneb elust mõnu. … Elu on määratu. See on nagu mägi, mida pole võimalik kohalt nihutada.”

„Meie kaevame sellest tunnelid läbi, onu.”

„Kas arvate, et elu seal teisel pool on teistsugune? See on samasugune, ikka samasugune.”¹¹⁶

Niisugune dialoog – sisemine ja väline, või ka mõlemat – läbib kogu Voronski raamatut ja ühel või teisel moel ka kõikide teiste bolševike mälestusi alates Koni jutustusest, kuidas tema vanaisa pidas paasapüha palvet, ja lõpetades Kuibõševi looga sellest, kuidas tema isa nuttis poja vangikongis nagu laps. Kas see võib olla midagi niisugust, mis on omane inimese elule?

„Kas oled lugenud Ibseni „Peer Gynti” ja „Brandi”?” küsisin Valentinilt.

„Olen. Miks sa küsid?”

„Nad esindavad kaht tüüpi, kaht psühholoogilist mudelit. Peer Gynt pole terviklik, ta on killustatud ja pilla-palla. Kõik, mis tema saab olla, on toormaterjal millelegi muule, aga miski inimlik pole talle võõras. Ta äiutab, hellitab ja petab oma surevat ema. … Tal pole põhimõtteid, aga tema süda on avali. Brand seevastu on võitleja ja täielik tervik. Tema soovid ja ihad on kogu tema olemus. Tema moto on „kõik või mitte midagi”, aga tema süda on inimlikele rõõmudele ja muredele suletud, ta on halastamatu. Ta võtab oma naiselt Agneselt ära väikese mütsikese, mis on viimasele ainus mälestus tema surnud lapsest, ja ta ei lähe oma ema surivoodile, et öelda mõnigi lohutav sõna.”¹¹⁷

Igal tõelisel bolševikul oli puhtam, veelgi järjekindlamalt sektantlik teisik – kõik-või-mitte-midagi Brand lisaks tema kahtlustest lõhestatud põrandaalusele võitlejale. Uljanovil oli Lenin, Džugašvilil oli Stalin, Skrjabinil Molotov, Arossevil Z ja Voronskil oma Valentin.¹¹⁸

„Maailmas on miljoneid Peer Gynte. Neid on vaja nagu sõnnikut, nagu väetist. Aga, Valentin, kas sulle ei tundu, et Brandi põhimõtted kipuvad meie hulgas kujunema liiga domineerivaiks? Me oleme varasemast karmimad ja visamad, meist saavad revolutsiooni propageerijad ja õpipoisid, me ütleme lahti kõigest „inimlikust, mis on liiga inimlik”.”

Valentin niheles teki all, süütas tuletiku ja sellest sigareti ning kuulutas:

„Nii peakski see meie ajal olema. Peame tegutsema veelgi tõhusamalt ja olema veelgi otsusekindlamad, peame pühenduma täielikult oma ideaalidele. Me ei tohi ilmutada nõrkust ja hulpida hajuvate ning vastuoluliste emotsioonide kiiluvees. Me oleme sõdalased.”¹¹⁹

Voronski maailmas, nii tegelikus kui ka väljamõeldus, ei ole pääsu dualismist – isegi mitte tema lemmikpelgupaigas, majakeses Tambovi lähedal männimetsas, mille omanik oli tema vana sõber ja sotsialistist mentor Feoktista Jakovlevna Mjagkova. (Mjagkova – samuti vaimuliku laps – on see „salapärane revolutsionäär”, kes andis Voronskile esimese paki lendlehti, kui too oli veel seminarist.) Mjagkoval oli kolm väikest tütart. „Tüdrukute maailm paelus mind. Nende selged, süütud silmad, värviliste paeltega kinnitatud patsid, tindiplekkidega vihikud, nukud, lilled, lühikesed värvikad kleidid, nende muretu, jäljendamatu ja nakatav naer, vali jutuvada, mängud ja muu nendesse puutuv aitasid mul unustada oma raskused ja hädad.” Kahele õdedest meeldis kuulata lihtsaid lugusid, mis Voronski välja mõtles, aga kolmas, „oliivikarva jumega Tanja” ilmutas „kriitilist meelelaadi” ja selles mängus kaasa ei löönud. „Tegelikult ei ostnud sa ju papagoid ja ei kohtunud tegelikult selle hirmsa mehega ning ta ei ajanud tegelikult sind taga – mõtlesid kõik lihtsalt välja.” Voronskit võis ju erariietes politseinik tõepoolest taga ajada, aga Tanjale oli sellest vähe – talle oli vaja tõestust. Valentin on Voronski väljamõeldud alter ego, umbes nagu Brand. Tanja oli tõeline kõik-või-mitte-midagi põhimõttel elav kaheteistkümneaastane tüdruk. Kahekümneaastasena võinuks ta liituda bolševikega.¹²⁰