Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 4

Selles raamatus on kolm kihti. Esimene on paljusid valitsuse maja nimega ja nimetuid asukaid puudutav perekonnasaaga. Lugeja peaks mõtlema neist kui mingi jutustuse tegelastest või kui oma elu elanud inimestest: mõningatega me kohtume korraks ja unustame nad peagi, mõningad tunneme võib-olla ära või ei tunne (või ei hooli neid lähemalt vaadelda), mõned tunneme ära, aga ei tea nendest kuigi palju, mõningaid aga tunneme vägagi hästi ja meil on kas hea meel või ebameeldiv nendega jälle kohtuda. Erinevalt aga enamikust jutustuste tegelastest või lihtsalt oma elu elavatest inimestest pole ükski perekond või üksikisik meie loo seisukohalt asendamatu. Seda on ainult valitsuse maja.

Teine kiht on analüüsiv. Raamatu alguses käsitletakse bolševikke kui apokalüpsiseks valmistuvaid sektante. Järgmistes peatükkides on bolševistliku perekonna saaga järgnevad episoodid läbi põimunud äpardunud ettekuulutuse looga, alates esialgsest näilisest soovide täitumisest kuni suure pettumuseni pärast paljusid viivitusi ja viimase meeleheitliku ohverduseni. Võrreldes teiste enesele samasuguseid eesmärke seadnud sektidega väärivad tähelepanu nii bolševike edusammud kui ka läbikukkumised. Neil läks korda vallutada Rooma ammu enne, kui nende usk jõudis saada emapiimaga omandatud veendumuseks, aga nad ei suutnudki kunagi välja mõelda, kuidas kujundada oma kindel teadmine veendumuseks, mida kõlbab pärandada oma lastele või alamatele.

Kolmas kiht on kirjandus. Vanadele bolševikele tähendas „maailmakirjanduse varasalve aarete” lugemine olulise tähtsusega osa kujunemisprotsessist, kurameerimisrituaalidest, niinimetatud vanglaülikoolidest ja valitsuse maja kodusest õhkkonnast. Nende lastele oli see lihtsalt kõige tähtsam vaba aja veetmise viis ja haridusalane kohustus. Järgnevate peatükkide käigus kaasneb bolševistliku perekonna saaga iga episoodi ja bolševistliku ettekuulutuse ajaloo iga etapiga arutelu lähtuvalt nendest kirjandusteostest, mis üritavad neid tõlgendada ja mütologiseerida. Mõned teemad nendest teostest – revolutsiooni tõusulaine, pääsemine orjusest, koduse elu terror, Paabeli torni taastamine – on ühtlasi ka osa valitsuse maja loost. Mõned kirjanduslikud tegelased aitasid seda lugu luua, mõnel oli seal korter ja üks – Goethe Faust – on korduvalt appi kutsutud kui ideaalne elanik.

Valitsuse maja lugu koosneb kolmest osast. Esimene raamat „Teekond” tutvustab vanu bolševikke noorte meeste ja naistena ning jälgib neid liikumas ühest ajutisest peavarju pakkunud kohast teise ajal, kui nad võtsid omaks radikaalse sotsialismi, elasid vangi või asumisele saadetu elu, jutlustasid peagi algavat revolutsiooni, võitlesid kodusõjas, ehitasid üles proletariaadi diktatuuri, vaidlesid sotsialismi hilinemise põhjuste üle ja arutlesid, mida peale hakata, kuni see ootus kestab (ja kas diktatuur on ikka proletariaadi diktatuur).

Teine raamat „Kodus” kirjeldab revolutsiooni tagasitulekut viisaastakuplaani kujul, valitsuse maja ja kogu ülejäänud Nõukogude Liidu ülesehitamist, samuti töökohustuste ja ruumide ning sümpaatiate jagunemist korterites, kontrollile allumatu koduse õhkkonna meeldivaid ja ohtlikke külgi, isikliku surelikkuse probleemi peatselt saabuva kommunismi palge ees ja „õnneliku lapsepõlve” maagilist maailma.

Kolmas raamat „Kohtu all” käsitleb valitsuse maja tabanud repressioone, vanade bolševike viimast ohvrit, „massioperatsioone” end peitu hoidvate ketserite vastu, lojaalsuse ja reetlikkuse peamisi erinevusi, professionaalsete timukate kodust elu, rahvavaenlaste leskede pikka vanaduspõlve, revolutsiooni laste lunastust ja usust taganemist ning bolševismi kui usu lõppu tuhandeaastasesse rahuriiki.

Epiloog võtab raamatu kolm kihti kokku kirjanik Juri Trifonovi teoste abiga. Trifonov kasvas üles valitsuse majas ja oma teostes jäädvustas ta selle kui bolševistliku perekonna ajaloo tegevuspaiga, kui monumendi kaotatud usule, aga lõi ühtlasi ka ühe maailmakirjanduse varasalve kuuluva aarde.