Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 12

Üks koht, kus üliõpilased ja töölised kokku said – et liituda parteiks ja vabaneda soost –, oli vangla. Üliõpilased said seal karastuse, töölised eneseteadvuse ja mõlemad õppisid elama külg külje kõrval väga kitsastes oludes ja suhteliselt võrdsetena. Arossev arreteeriti esimest korda 1909. aastal, kui ta käis alles Kaasanis koolis. „Mulle hakkas vanglas kohe meeldima: kõike tehti täiega ja tõsiselt, justkui oleksime pealinnas. Kui mind viidi kongi ja ma nägin vangla koridori seinal oma kergelt kühmus varju, täitis mind suur austus iseenda vastu. … Meid viidi kongi, kus oli veel kaheksa üliõpilast. Kaks neist olid meile tuttavad esseerid. Kokku jättis see rohkem mulje lõbusast üliõpilaste koosviibimisest kui vanglast. Siin leidus raamatuid, veel rohkem raamatuid, märkmeid täis kirjutatud vihikuid, pikal puitlaual võis näha vorstilõike, plekist teekanne, kruuse, keegi naeris, heitis nalja, keegi vaidles ja keegi mängis malet.”⁷⁰

Vangid jalutasid mööda vanglakoridore „nagu ülikoolis”, mängisid õues sikuhüppemängu ja pidasid enne uneaega „rangelt täielikku vaikust, et võimaldada soovijatel lugeda või kirjutada”. Elu Jekaterinburgi vanglas 1907. aastal oli samasugune. Nii kirjutab üks Jakov Sverdlovi kongikaaslastest:

Meie osakonna kõikide kongide uksed olid kogu päeva avatud ja vangid võisid vabalt käia kongist kongi, mängida mänge [„Sverdlov oli üks eestvedajaid, kui läks sikuhüppemänguks”], laulda laule, kuulata ettekandeid ja korraldada arutelusid. Niisuguse range korra kehtestas „konstitutsioon”, mille täitmist jälgisid kongivanemad, kelle valimise korraldasid poliitvangid. Teatud tunnid olid vaiksed ja ühisteks jalutuskäikudeks. … Meie kongis oli alati palju rahvast. Tol ajal oli enamik vange sotsiaaldemokraadid, aga leidus ka paar esseeri ja anarhisti. Teistest kongidest tuldi sageli J. M. Sverdlovi kuulama.⁷¹

Sverdlov teadis, nagu Arossev peagi aru sai, et „niisugune vaba kord vanglas peegeldas otseselt omavahel võitlevate poolte suhtelist vahekorda väljaspool vanglat”. Väga palju sõltus ajast, kohast, kohtuotsusest, vanglaülemast ja vangi klassikuuluvusest. Orehhov, kes valas kausitäie kuuma suppi tööandjale pähe, kirjeldab, kuidas tal „väänati käed selja taha ja seoti kinni ning sunniti sööma peenendatud klaasipuru”, aga ka, kuidas ta „lamas teadvusetult maas pärast ühtainsat vastu pead antud hoopi”. Doni kasakas Valentin Trifonov meenutab, kuidas ta kandis vanglas talvemantlit, et leevendada valvurite hoope. Tema poja Juri andmetel „protestisid vangid kogu aeg millegi vastu: alates sellest, et võimuesindajad pöörduvad nende poole mitteametlikke väljendeid kasutades, ja lõpetades sellega, et valvurid nõuavad enda tervitamist sõnadega „Tere päevast, härra!” koos mütsi peast võtmisega, aga ka ihunuhtluse ja sundusliku juukselõikuse vastu ning nende vastu, kes esitasid armuandmispalveid või taotlesid karistuse lühendamist”.⁷²

Tuli ette ka rahutusi, põgenemisi, enesetappe ja hukkamisi. Isegi Arossev koges oma mõnusas vanglas, kui ta parajasti mängis siseõues sikuhüppemängu, kuidas „korraga toodi sisse seltsimees, kes oli mõistetud surma, ja me mõistsime, et homme või ülehomme tuuakse ta jälle siiasamasse siseõue, sellesama koha lähedale, kus me praegu mängisime, ja puuakse üles ning seda seltsimeest enam ei olegi.”⁷³

Valentin Trifonov (Olga Trifonova loal)

Enamik bolševike mälestusi vanglaelust räägib siiski enese harimisest tõeliseks bolševikuks, kusjuures suuremas osas neist nimetatakse vanglat ülikooliks. „Nii kummaline, kui see võib ka tunduda,” kirjutab Kon, „olid vanglas mööda saadetud aastad minu elu parimad. Õppisin väga palju, panin end proovile pikas ja raskes võitluses ning sain lakkamatus suhtluses teiste vangidega selgeks, mis vahe on sõnadel ja tegudel, kindlatel veendumustel ja põgusatel mõttevälgatustel. Just vanglas õppisin, kuidas hinnata omaenese elu ja teiste elu meie ürituse edu seisukohalt.” Ossinski ja Buhharini sõprus sai lõpliku karastuse siis, kui nad elasid ühes vanglakongis „täielikus harmoonias”, ja Platon Keržentsev, kes oli keskkoolipäevil jäänud vaidluses Ossinskiga dekabristide üle peale, „uuris põhjalikult … kirjandust nii marksismist kui populismist ning lahkus vanglast – [oma] elu parimast ülikoolist – juba bolševikuna”. Jossif Taršise (Ossip Pjatnitski) vanglas veedetud aeg oli „ülikool” seetõttu, et ta „õppis seal süstemaatiliselt, juhendajaks seltsimees, kes tundis marksistlikku revolutsioonilist kirjandust”, Grigori Petrovski vangla-aastad aga kujunesid ülikooliks seetõttu, et ta „üksnes ei saanud lugeda parimat marksistlikku kirjandust, vaid õppis ka aritmeetikat, geomeetriat ja saksa keelt.”⁷⁴

Tõelise bolševiku haridus seisnes küll selles, et õppida hindama omaenese ja teiste elu oma ürituse edu seisukohalt, aga ka kõige muu võimalikult põhjalikus õppimises. Kui usk ükskord saabuvasse tähtsasse päeva oli vankumatu ja „põhilised teadmised mõistmaks tegelikkust” omandatud, aitas aritmeetika, geomeetria ja saksa keele õppimine leida kõik need asjad, mis olid oma ürituse edu seisukohalt abiks. Mida rohkem keegi teadis, seda kergem oli tal mõista inimeste ja sündmuste liikumapanevaid jõude ja näha „kõigele ning kõikidele valgust heitvat imelist, ülendavat ja eredat helendust”.

Esimest korda vanglas viibides ja üksnes tänu tema käsutuses olevale vangla raamatukogule sai Kanattšikov lugeda „Turgenevi, Uspenski, Dostojevski, Spielhageni („Vasar ja alasi”), Štšedrini ja teiste teoseid”. Eriti meeldis talle Štšedrin. „Naersin nii valjusti, et valvur avas mitu korda vaateluugi ja uuris minu nägu, ilmselt kahtlustades, kas ma pole mitte aru kaotanud.” Selleks ajaks, kui ta teist korda arreteeriti, oli Kanattšikov juba kogenum, teadlikum ja tal olid palju paremad seltsimehed. Faina Rõkova (üliõpilasest revolutsionääri Aleksei Rõkovi õde) tõi talle aastase raamatuvaru. „Valik ei olnud küll kõige süstemaatilisem, aga sellel polnud tõepoolest tähtsust, tahtsin teada kõike, mis võis olla abiks revolutsiooniüritusele, olgu otseselt või kaudselt. … Mäletan, et nende raamatute hulgas olid Lipperti „Primitiivse kultuuri ajalugu”, Kljutševski loengud Venemaa ajaloost, Timirjazevi „Charles Darwin ja tema õpetus”, Železnovi „Poliitökonoomia” ja V. Iljini „Kapitalismi areng Venemaal”. Tookord ma veel ei teadnud, et Iljin on Lenini varjunimi.”⁷⁵

Voronski alustas Marxist, Kropotkinist, Balzacist, Flaubert’ist ja Dostojevskist, aga kui ta viidi „poolkeldrisse”, mille „rõsked nurgad kubisesid mullakakanditest”, leevendas ta oma päevakava. „Hommikul ja õhtul – võimlemine ja keha hõõrumine käterätiga, kolm tundi saksa keelt, ülejäänud tunnid jätsin Homerosele, Dickensile, Ibsenile, Tolstoile, Leskovile ning kiirustamata ja rahulikule unistamisele ning mõtisklustele ja meenutustele.”⁷⁶

Jakov Sverdlov ei suutnud nähtavasti teha midagi pikaldaselt või kiirustamata. Ta kõndis kiiresti, rääkis valjusti, kasutas võimeldes nn Mülleri süsteemi, magas öösel kõige rohkem viis tundi ja pidas isiklikku „tarbimisstatistikat” (kümme sigaretti, üks vanglalõuna, üks pudel piima, üks nael valget leiba ja kolm tassi teed päevas, neli kuni kuus naela suhkrut kuus …). Jekaterinburgi vanglas, kui ta ei tegelenud parajasti millegi eeltooduga või ei mänginud sikuhüppemängu, luges ta Leninit, Marxi, Kautskyt, Plehhanovit ja Mehringit, aga ka seda, mida arvasid Werner Sombart kapitalismist, Paul Louis sotsialismist, Sidney ja Beatrice Webb ametiühingutest, Charles Gide ühistegevusest ja Victor S. Clark Austraalia töölisliikumisest. Ta luges saksakeelseid raamatuid originaalkeeles, õppis hoolega prantsuse keelt ja matemaatikat ning hankis inglise keele iseseisvaks omandamiseks mõeldud õpiku. Ta luges korduvalt „Kapitali” ja „Mis teha?” ning Marxi ja Engelsi kirjavahetus aitas tal leida ajakirjadest artikleid naisliikumise ajaloost (autoril „on õigus, kui ta seostab individualismi arengut kapitalistliku tootmisviisiga, mis viis naiste majandusliku iseseisvumiseni”), spordist („eri ajalooperioodidel on sport alati olnud valitsevate klasside huvide teenistuses”) ja väga palju mitmesugust luulet, alates proletaarlastest iseõppijatest ja lõpetades Shelley, Verhaereni, Verlaine’i, Baudelaire’i, Poe, Kiplingi ning tema erilise lemmiku Heinrich Heine loominguga. „Kirjandus ja kunst pakkusid mulle väga suurt huvi,” kirjutab ta ühes kirjas. „Need aitasid mul mõista inimkonna arengut, mida on juba teoreetiliselt seletatud.” Sverdlovi vabaabielunaise ja seltsimehe bolševike parteis Klavdia Novgorodtseva sõnul oli mehe moto: „Panen raamatud proovile eluga ja elu proovile raamatutega.”⁷⁷

Märtsis 1911, kui Sverdlov oli Peterburi eeluurimisvanglas ja Novgorodtseva ootas nende esimest last, hakkas mees lugema „mitmesuguseid käsitlusi seksuaalküsimusest ja iseäranis soo jätkamise küsimusest”. Novgorodtseva oli kolmekümne nelja aastane, mees kahekümne viiene ja tal oli seitsmeaastane tütar teise seltsimehega (ehkki Sverdlovil polnud viimase ja tema lapsega nähtavasti lähemaid suhteid). Kõne all olnud „küsimuste” hulgas olid ka niisugused:

Partnerite valik järeltulijate ilmaletoomise eesmärgil Platoni ideaalriigis; Thomas More’i „Utoopia”, kus mõlemad pooled ilmuvad teineteise palge ette ihualasti; viimase aja teooriad niinimetatud teadusemeestelt, kelle esiritta võis paigutada Auguste Foreli [hiljuti ilmunud raamatu „Seksuaalküsimus” autor], kes soovitab kogu organismi eelnevat meditsiinilist läbivaatust selgitamaks, kas lapsi saada on soovitatav. Lugesin ka mitmesuguseid kirjeldusi sünnitamisest erinevatel kultuuriajastutel, nagu neid leidub nii kultuuriajaloo käsitlustes kui ka kirjandusteostes. Kõik see viis mind arvamusele, et sünnitusvalud on otseselt seotud ema organismi seisundiga: mida normaalsem on organism, seda väiksem on valu, seda harvemad õnnetused jne. Samuti arutlen mitmesuguste poliitiliste programmide üle, mis tuginevad teaduslikele andmetele ja nõuavad tööst loobumist teatud aja jooksul enne sünnitust jne. Kõikide nende asjade üle järele mõeldes ja neid vastastikku kaaludes loodan jõuda õigele järeldusele, ehkki ma pole muidugi spetsialist ja on veel väga palju, mida ma ei tea.

Jakov Sverdlov

Klavdia Novgorodtseva

Sverdlov tegeles oma paljunemist puudutavate küsimustega raamatute vahendusel kuni 4. aprillini, kui talle sündis poeg. Novgorodtseva pani poisile nimeks Andrei, mis oli Sverdlovi varjunimi parteis. Kui ta kirjutas Jakovile, et tema keha on väga palju muutunud, kinnitas mees talle, et see ei jää alatiseks nii, ja lisas, et kui ta kirjutas naisele kirjanduses leiduvatest sünnituse kirjeldustest, siis pidas ta – „muidugi” – silmas Nataša Rostovat „Sõjast ja rahust”.⁷⁸