Читать книгу Valitsuse maja - Yuri Slezkine - Страница 11

Noorte revolutsionääride peamine töö oli „propaganda ja agitatsioon”. Propaganda tähendas koolide lugemisringide võrgu laiendamist „massidesse”. Aleksandr Voronski ring käis koos põranda all.

Lamp valgustas ähmaselt keldrit. Õhus oli petrooli ja odava tubaka lõhna. Kardinad olid tihedasti ette tõmmatud. Töölised istusid vaikides tumeda, katkise ja tindiplekilise vahariidega kaetud laua ääres ning neist langesid seintele suured mustad varjud. Siin oli alati külm. Keegi nihkus raudahjule lähemale, suits aga pani kurgu ja silmad kipitama. Neile tundus meeldivat kohtuda salapäraste vandenõulastega, ehkki kohalolijate ilme oli alati täiesti igapäevane. Nikita uuris tõsiselt ja peremehelikult kokkutulnuid neid otsekui hinnates, koputas sõrmenukkide või pliiatsiga lauale ja manitses pidulikult: „Kuulame seltsimees lektorit.”⁵¹

Nikita oli vanem tööline, kellele „meeldis jagada õpetussõnu, kes kasutas raamatuid ja ajalehti lugedes iidvanu prille, ei talunud nöökeid, ei teinud ise kunagi nalja, õigupoolest ei osanudki seda teha”. Seltsimees kõneleja tegi kohmetuks kohustus esineda nende ees, kelle sotsiaalselt ja intellektuaalselt madalamat taset korvas eluküpsus ja lunastav missioon.⁵²

Agitatsioon (erinevalt propagandast) tähendas kõnede pidamist vabrikutes või vabaõhumiitingutel. Kõne pidi olema lühike ja enam-vähem asjakohane. Agitaatoritele antud juhtnööride kohaselt tähendas asjakohane seda, et õhutada „kuulajate südameis vihkamise leeki”. Voronski kandis oma kõne ette „üheainsa ägeda purskena, hinge tõmbamata ja hoogsalt žestikuleerides”.⁵³

Ükskord pidasin kõnet improviseeritud vabaõhumiitingul, rääkides kaubarongi meeskonnavaguni trepil. Minu ümber maapinnale oli kogunenud hulk raudteelasi. Kuulutasin üleskutseid ja hüüdlauseid kokku hoidmata hoogsalt saabuvat „kättemaksu ja tasumise tundi” ning kutsusin neid kirglikult üles „mitte andma järele provokatsioonidele” ja „võitlema lõpuni”. Revolutsioonilisest tuhinast innustatuna ei pannud ma tähelegi, kuidas rong läheb liikvele ja ma hämmeldunud tööliste eest ära sõitsin, algul aeglaselt, siis aga ikka kiiremini ja kiiremini, ise ikka veel kätega vehkides ja sütitavaid sõnu kuuldavale tuues.⁵⁴

Sõnad – olgu kirja panduna või välja öelduna – on igasuguse misjonitöö alus. Voronski ja tema agitaatoritest kaaslased saatsid suurema osa ajast mööda rääkides, ükskõik kas rong liikus või ei liikunud. Lugemisele (sageli valjusti) lisandus arutelu, kirjalik tekstki (iseäranis Lenini puhul) mõjus otsekui valjusti välja hüütud sütitavad sõnad ja nii mõnigi tähtsamate sotsialistlike tegelaste autobiograafiatest kirjeldab, kuidas ta oli vaimustuses kellegi teise – Lenini, Trotski, Tšernovi – kõneosavusest. Kõik tundusid olevat kergesti ägestuvad ja jutukad ning samas mõtlikud.

See, kuidas sotsialistid võitsid endale poolehoidjaid, erines kristlaste metoodikast kahel olulisel moel. Esiteks ei olnud nende sõnum üleüldine. Kristlik sõnum oli teoreetiliselt suunatud kõikidele, sotsialistide oma aga ainult väljavalitutele (esseeridele olid need vene talupojad, marksistidele tööstustöölised). Isegi kalvinistid, kes jutlustasid lunastust üksnes väljavalituile, ei väitnud end teadvat, kes need väljavalitud on. Sotsialistid seevastu eeldasid, et ühel konkreetsel, objektiivselt määratletaval osal inimkonnast on võimalik tagada kõigile lunastus ja viia rahvas vabaduse riiki. Esimesed jutlustajad võisid tulla ükskõik kust – tõsi küll, nad kõik olid haritlased (häbitul kombel kehtib see ka bolševike kohta) –, aga nende agitatsiooni ja propaganda tegelik mõte ja ainus võimalus, et niinimetatud tõeline päev ükskord kätte jõuab, seisnes püüdes muuta seda, mida on võimalik muuta. Prints pidi äratama uinuva kaunitari, mitte inetu võõrastütre.

Eriti jõuliselt ajasid seda rida bolševikud. Suhtudes kõige skeptilisemalt millegi spontaansesse tekkimisse („poliitilist klassiteadvust on võimalik selgitada töölistele ainult väljastpoolt,” kirjutab Lenin), püüdsid nad kõige aktiivsemalt leida endale poolehoidjaid. Ja poolehoidjate võitmiseks oli vaja organisatsiooni. Agitaatoritele antud juhtnöörides öeldi: „Selgitades meie partei kui töölisklassi kõige enam arenenud avangardi osa, ei tohi unustada, et meie partei on võitlev armee, mitte aga väitlusselts.” Ja nagu ütleb üks Buhharini väitlusringi liige temalt saadud juhtnööre järgides, „püüab minu vastane hirmutada meid juttudega kasarmutest. Ma ei karda sõnu. On nii- ja naasuguseid kasarmuid, nagu on nii- ja naasuguseid soldateid. Meie ehitame oma parteid mitte – palun vabandust – nagu kollektsiooni, kus leidub nii linde, vähke ja kalu, vaid kui tõeliste mõttekaaslaste parteid ja kui võitlusparteid. Jah, võitlevat parteid.” Ning põhjus, miks nad said sellega hakkama, seisnes selles, et bolševikud olid ainus partei, kelle eesotsas seisis vaieldamatu ja karismaatiline liider. Lenin oli ühtaegu nii isiksus kui ka mõttekaaslaste ühtsuse garant.⁵⁵

Teine asjaolu, mille poolest sotsialistlik evangeelium erines kristlaste omast, oli selle intellektuaalsus – milles oli oma osa muidugi väitlusringidel. Enamikku vene õigeusust protestantismi üle läinuid näis huvitavat isiklik lunastus ja iseseisev töö endaga, milles suur osa oli lugemisel ja vestlustel. Sotsialistid pidasid silmas sedasama, aga nemad läksid palju kaugemale. Pöördumine sotsialismi tähendas pöördumist intelligentsi poole, liitumist tuhandeaastase usuga ja eluaegset õppimist. See oli samm ülespoole nii sotsiaalselt ja intellektuaalselt kui ka vaimselt. Üliõpilastest bolševismi jutlustajad kutsusid töölisi saama üliõpilasteks, aga jääma samas töölisteks. Võimalikel uude usku pöördujatel oli eriline roll, sest nad olid just need, kes nad olid, aga seda rolli oli võimatu täita, kui nende teadvus ei muutunud.

Niisugune kombinatsioon proletaarsest väljavalitusest ja oma üritusele pühendunud intellektualismist – enesekinnitus muutumise ja kõrgemale pürgimise teel kedagi reetmata – näis mõningatele töölistele meeldivat. Nagu ütleb üks Voronski õpilasi: „Jumala pärast, see on tõepoolest imelik, et kõik need prillikandjad tulevad meid teenima! Ja miks nad tulevad meid teenima? Nad teenivad meid seepärast, et hakkavad mõistma meie äraarvamatut jõudu, sest ta saab taguda endale vastu rinda, sest kõigi maade proletaarlased, ühinege! Nii lihtne see ongi.” Populaarse muinasjutu metafoori Koni versioonis (mida on kasutatud ka Voronski mälestuste pealkirjas) „läheb töö hästi. Pärast pritsimist maagilise eluveega, uinuv kuningriik ärkas ja ilmutab elumärke.”⁵⁶

Läti lihttööliste poeg Karl Lander (Kārlis Landers) oli viisteist aastat vana, kui nägi 1. mai meeleavaldust ja tundis äkitselt „uue võimsa jõu tõmmet”. Nagu ta kirjutab oma autobiograafias, „tundsin tänu oma sugulastele ja headele sõpradele tööliste igapäevaelu hästi, aga ühtäkki nägin seda täiesti uues valguses mingi suure saladuse kandja ja hoidjana”. Landeri esimene juhendaja oli „kristlik sotsialist selle sõna parimas mõttes”, mees, „kes oleks võinud vabalt istuda kodus, kui talurahvas võitles reformatsiooni nimel”. Saadud sõnumi mõjul jättis Lander „kõik sinnapaika” ja asus otsima sektante, „kes ei tunnistanud ilmalikku ega usuvõimu ja kelle kogu vara oli ühisomandis”. See, mis ta leidis, talle ei meeldinud, sest duhhobooride sekti liikmed võtsid ta küll avasüli vastu, aga ei lubanud kasutada ilmalikke raamatuid, Lander aga oli veendunud, „et mõistmaks kõiki neid asju, on vaja õppida ning õppida kaua ja hoolega”. Politsei osutas talle teene sellega, et saatis Landeri vanglasse, kus ta „saatis mööda terveid öid elavas vestluses”. Jõudnud „paljudes lahendamata küsimustes selgusele”, liitus ta sotsiaaldemokraatide lugemisringiga, mida „iseloomustasid ühised vaimsed huvid ja tugevad sõprussidemed”.⁵⁷

Ivanovo-Voznessenski sitsitrükkal Pavel Postõšev saadeti Vladimiri keskvanglasse 1908. aastal, kui ta oli kahekümne ühe aastane. Tema lunastajaks sai kohaliku arsti abikaasa Ljubov Matvejevna Belokonskaja, kes hankis vangidele toitu, raamatuid, raha, riideid ja fiktiivseid pruute. Neli aastat hiljem kirjutab Postõšev Belokonskajale Baikali äärest, kuhu ta oli saadetud „igaveseks ajaks asumisele”: „Kallis L. M. Olen tööinimene ja tunnen uhkust, et kuulun sellesse klassi, sest selle saatuseks on määratud teha suuri tegusid. Pean kalliks, et võin end nimetada proletaarlaseks, ja tahan hoida seda nime puhta ja rüvetamatuna ning iseäranis teadliku proletaarlasena ei tohi ma teile valetada. Olete pühendanud oma elu tööliste suurele üritusele ja kuidas saaks me teid mitte armastada nii, nagu armastavad lapsed oma ema.”⁵⁸

Pavel Postõšev

Donbassi kaevur Roman Terehhov väidab, et hakkas juba viieteistkümneaastasena pead murdma,

miks mõned inimesed ei tee mitte midagi ja elavad luksuses, teised aga teevad ööd ja päevad läbi tööd, aga elavad viletsuses. See tekitas minus viha nende vastu, kes tööd ei tee, aga elavad hästi. Eriti puudutas see peremehi. Minu eesmärk oli teha kõik, mis võimalik, et leida keegi, kes sõlmiks selle elu umbsõlme minu jaoks lahti. Leidsin selle inimese meie mehaanikatsehhi tööriistameistri Daniil Oguljajevi näol. Tema tegi mulle selgeks meie elu mõtte. Armastasin teda südamest ja täitsin alati temalt saadud ülesandeid, näiteks levitasin lendlehti, kleepisin neid nähtavatesse kohtadesse jne, aga seisin ka salakoosolekute julgestuseks valves.

Ükskord lubati Terehhovil niisugusel koosolekul osaleda. „Öö oli kottpime ja stepp mõjus ähvardavana, kui läksime metsa poole, kus seltsimees, kes meid ootas, asus meid kohale juhatama. Koosolekul oli umbes viiskümmend inimest. Üks noor mees tegi ettekande ja seejärel esitas teine noor mees kuuldule oma vastuväited. Mulle see vaidlus ei meeldinud, kusjuures eriti vastumeelne oli see, et nad ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda. Läksin koju tagasi, paha maitse suus. Ainus väärtuslik mõte, mille sellelt koosolekult sain, olid ühe seltsimehe sõnad vajadusest relvastuda.” Terehhov alustas relvavõitlust katsega tappa oma tsehhis mehaanik, aga katse ebaõnnestus, sest ta ei suutnud leida sobivat relva. Mõni aeg hiljem näitas keegi üliõpilasest propagandist talle üht Pravda numbrit ja ta organiseeris ajalehelugemise ringi.⁵⁹

Nelja-aastasena orvuks jäänud Vassili Orehhov käis kodukülas lambakarjas, aga põgenes varsti Moskvasse. Kümneaastasena sai ta tööle Renommée kompvekivabrikusse (üks Einemi kõige tõsisemaid konkurente), aga vallandati peagi, „sest ei leppinud sellega, et ülemused lubasid endale teda lüüa”. Seitsmeteistkümnesena, kui Orehhov töötas homöopaatiahaiglas kokana, sai ta mõnelegi oma küsimusele vastuse ühelt õelt, kelle nimi oli Aleksandrova. Nagu Orehhov oma 1920. aastate keskpaiku kirja pandud ja kirjutusmasinal tipitud, aga toimetamata mälestustes ütleb, „õpetas [Aleksandrova] mulle poliitilist kirjaoskust ja tutvustas ametiühinguliikumist, olles enne tõstnud minu teadlikkust ja mõistnud, kuidas ma asjadest aru saan, ning samuti võtnud arvesse minu taiplikkust ja sotsiaalset seisundit ning kõike, mis ma olin läbi elanud, minu olemust ja kalduvusi ning janu teadmiste ja töö järele. Lihtsamalt öeldes olin juulist 1901 kuni märtsini 1902 tema hoole all. Märtsis võeti mind vastu demokraatide ringi.”

Pärast veel mitut töökohta ja paari kaklust, kui ta oli liitunud uue bolševistliku ringiga ning pidanud kõne 1. mai puhul korraldatud koosolekul, võeti Orehhov tööle Kudjolkini kastitöökotta. Ta ei jäänud sinnagi kauaks. „1908. aastal saadeti mind Moskvast välja, sest valasin kausitäie kapsasuppi Kudjolkinile pähe, nii et ta sai üleni põletada, sest tookord andsid omanikud oma köögi toitu ka töölistele ja paastu ajal pani Kudjolkin lauale vesise kapsasupi, milles oli ka usse, ning ükskord, kui ta pakkus jälle seda suppi, ütlesin, et ta võiks seda vakladega kapsasuppi ise süüa ja anda mulle midagi paremat, aga Kudjolkin teatas: „Sa sööd seda, mida sulle antakse”, ja selle peale valasingi kausitäie suppi talle pähe ning veetsin kaks nädalat vanglas, misjärel mind saadeti Moskvast välja.” Jõudnud Podolskisse, liitus Orehhov sealse bolševistliku ringiga ja temast sai propagandist.⁶⁰

Semjon Kanattšikovi „uskumused, vaated ümbritsevale maailmale [ja] kõlbelised alustõed, mille toel [ta] oli elanud ja üles kasvanud”, hakkasid murenema pärast seda, kui temast sai õpipoiss Gustav Listi tehases Soos. Keegi teine tööline seletas talle, et pole olemas mingit muud põrgut peale selle, kus nad elavad; et pühakute säilmed ei erine mitte millegi poolest siinsamas lähedal oleva ajaloomuuseumi Egiptuse muumiatest; et duhhoboorid on „suurepärased inimesed”, sest nad peavad kõiki inimesi vendadeks; ja et väidet „jumalat pole olemas”, saavat tõestada, jälgides, kuidas ussid ja vaglad tekivad mitte millestki („ja edasi arenevad putukatest teised olendid ja nii edasi. … Ja nii, umbes nelja, viie või koguni kümne tuhande aasta pärast ilmubki inimene ise”). Siiski oli raamat („Mida iga tööline peaks teadma ja meeles pidama”) see, mis avas tema silmad. „Olin kogu nädala sama hästi kui ekstaasis, justkui seisaksin kusagil kõrgel, kust vaadates kõik teised inimesed paistsid kätte nagu mingid putukad, nagu sõnnikus askeldavad põrnikad, kuna ainult mina üksi olin taibanud eksistentsi mehaanikat ja tähendust. … Lahkusin nüüd [ühiskorterist] ja asusin koos ühe kaaslasega elama omaette tuppa. Ma ei käinud enam vaimuliku juures pihil ega kirikus jumalateenistusel ja hakkasin paastu ajal sööma ka keelatud toite.”⁶¹

Semjon Kanattšikov

Tööliste meelemuutus sarnanes sellega, mis juhtus üliõpilastega, ja näis tulenevat nii sünnipärase õiglustunde ning silmad avanud raamatute lugemise ja vestluste koosmõjust. Kui üliõpilased aga „astusid üle teadmiste läve” teiste üliõpilaste seltskonnas, siis töölistel oli nende endi meenutuste kohaselt vaja juhendajat n-ö väljastpoolt. Nagu üks neist ise ütleb, kasutades levinud näitena lugemisringi, „on kurb öelda, aga ilmselgelt ei ärka töörahvas unest veel niipea” – kui just „seltsimees üliõpilane” poleks piserdanud neid maagilise eluveega.⁶²

Üks niisuguseid üliõpilasi oli tema enda seltsimeeste väitel Jakov Sverdlov. „Keskmist kasvu, tõrksate pruunide juuste, kogu aeg ninaotsale vajunud prillide ja üliõpilasvormi pintsaku alt paistva vene särgiga nägi Sverdlov välja nagu üliõpilane ja meile, ühtaegu nii noortele kui ka töölistele, tähendas sõna „üliõpilane” revolutsionääri.” Teoreetiliselt võis igaühest saada revolutsionäär, kui ta omandab vastavad teadmised, teeb propagandat ja agitatsiooni, ning igaüks võis jätta mulje üliõpilasest, kui kandis prille ja vene särgi peal pintsakut. Sverdlov näiteks lahkus gümnaasiumist pärast nelja õpiaastat, ei astunud kunagi ülikooli ja lihtsalt kasutas üliõpilase välimust (millele lisandusid säärikud ja müts ning kokku sai kombinatsioon gümnasisti ja proletaarlase riietumisstiilist), kuigi ta polnud üliõpilane.⁶³

Õigupoolest said Orehhov, Terehhov, Postõšev, Kanattšikov ja enamik teisi töölisi revolutsionäärideks, saamata kunagi üliõpilasteks, ükskõik kui palju nad õppisid, mis positsiooni saavutasid või kas nad kandsid prille ja vene särki pintsaku all (Kanattšikov kandiski). Üks erinevuse põhjusi seisnes nende kõneviisis, riietumises, maitses, žestides ja muudes tundemärkides, mis võisid, aga ei tarvitsenud olla kooskõlas mõtteviisis toimunud muutustega. Teine põhjus peitus tööliste vajaduses „ajada lõputult taga oma haletsusväärset leivapalakest”. Postõšev kirjutab oma n-ö kasuemale Ljubov Belokonskajale: „Kuigi mu vaim januneb valguse järele ning püüab end välja võidelda ahistavast pimedusest, protestib mu keha leivatükki igatsedes hinge karjete vastu. Oh kui raske see kõik on!”⁶⁴

Kolmas põhjus on seotud nende teadvusega, kes olid n-ö mahajäänud. „Üliõpilasi” toetas peaaegu alati kodu ja neid ei mõistetud peaaegu kunagi hukka, kui nad valisid revolutsionääri tee. Nagu Kanattšikov ütleb, „olid juhtumid, kui intelligendi pere liige katkestas täielikult sidemed oma kodanlastest või väikekodanlastest omastega, tõesti väga harvad. … Tavaliselt juhtus nii, et isegi kui kodukolle jäi tõrksale lapsukesele suletuks, leidus härda südamega sugulasi, kes suurest kaastundest vangi sattunud märtri vastu tundsid tema saatuse pärast ikka üha rohkem ja rohkem muret. Nad külastasid teda vanglas, tõid talle hädavajalikke asju, esitasid võimudele taotlusi, paludes tema olukorda kergendada ja nii edasi.”⁶⁵

Sverdlovi õdede Sarra ja Sofia ning venna Venjamini andmetel oli nende graveerimistöökoja omanikust isa äkilise loomuga, aga järeleandlik mees, kes pärast esialgset vastusõdimist leppis olukorraga ja lõpuks koguni andis oma panuse, et tema majast sai „Nižni Novgorodi sotsiaaldemokraatide kohtumispaik” ja tema töökojas asuti valmistama revolutsioonilisi lendlehti ja vorme valepasside trükkimiseks. Voronski vaimulikust isa suri, kui Voronski oli väga noor, aga üks tema kirjanduslikke teisikuid külastas poja kommuuni ja jõi koos teistega marksismi, terrori, vene kirjanduse, uute masinate ja poja palvel ka „ebavõrdse võitluse, hingelt julgete ja nende terviseks, kes on valmis end ohverdama midagi vastu küsimata”. (Toostiga „Kirikumeeste terviseks!” polnud seminaristidest keegi nõus ja nii pidi isa Hristofor selle üksi jooma.) 1906. aastal sai Kuibõševi isa, tol ajal Kuznetskis väeosa komandörina teeninud alampolkovnik tütrelt telegrammi, et Valerian antakse sõjakohtu alla („igaüks teadis, mida tähendas sõjakohus: täna sind arreteeritakse ja neljakümne kaheksa tunni pärast saad kohtuotsuse: surma mõistetud”). Valeriani enda 1930. aastate alguses kirja pandud mälestuse kohaselt „oleks isa peaaegu hulluks läinud: hetkegi kaotamata hüppas ta troskasse ja kiirustas raudteejaama (toona polnud veel Kuznetskit Siberi raudteega ühendavat raudteeliini. Hiljem ütles ta mulle, et kulutas sellele sõidule määratu summa, sest ta nõudis nii suurt kiirust, et mitu hobust suri teel.”

Jõudnud vanglasse, sai Kuibõšev vanem teada, et tema poja üle hakkab õigust mõistma sõjaväeringkonna kohus, mitte välikohus. Valerianil polnud telegrammist aimugi.

Kui mulle öeldi, et isa on tulnud mind vaatama, tundsin end väga halvasti. Ootasin igasuguseid etteheiteid, pisaraid ja sõitlemist (tegu oli minu esimese arestiga). Mul polnud nähtavasti muud võimalust kui katkestada isaga suhted ja täielikult. …

Valmistanud ennast igati ette tõrjuma kõiki katseid veenda mind ümber loobuma valitud eluteest, läksin kohtumiskongi. Aga selle asemel et kohtuda vihase isaga, leidsin ta nutmas nagu väikese lapse, pisarad silmis, ruttas ta mind embama. Ta aina suudles ja kallistas mind, naeris õnnelikult, ja katsus mind igatpidi läbi veendumaks, et olen ikka elus. Olin täiesti jahmunud.

„Isa, mis on juhtunud, miks sa oled nii õnnelik?”

Ta rääkis mulle telegrammist.

Nii sai isa minu esimesest arreteerimisest teada. Minu õe viga aitas isal leppida minu valitud teega.⁶⁶

„Töölise lugu on vägagi erinev,” kirjutab Kanattšikov. „Temal pole kohustavaid sidemeid, pole kodukollet ega ole sidemeid ka tema rõhujate leeriga.” Tõenäoliselt poleks tema omaksed leppinud tema valitud teega ja samuti ei olnud kuigi tõenäoline, et tema lepiks lähedastega (keda ta mõnigi kord nimetas sooks).⁶⁷

Harilikult juhtus nii, et niipea kui tööline jõudis arusaamisele, et ümbritsev sotsiaalne keskkond teda ei rahulda, kui see on talle koormav, siis hakkas ta suhtlema üksnes endasugustega ning kasutama vaba aega mõistlikumal ja kultuursemal viisil. Samal hetkel algas ka tema isiklik tragöödia. Kui tööline oli vanem perekonnainimene, tekkisid perekonnas otsekohe probleemid, eeskätt naisega, kes oli harilikult tagurlike vaadetega ja harimatu. Naine ei tarvitsenud mõista mehe vaimseid vajadusi, mitte jagada tema ideaale, ta võis karta ja vihata mehe sõpru ning nuriseda ja teha etteheiteid, et mees raiskab mõttetult raha raamatutele ning muudele kultuurilistele ja revolutsioonilistele eesmärkidele, kõige rohkem kartis naine aga kaotada leivateenijat. Kui tööline oli noor mees, sattus ta paratamatult vastuollu vanemate või teiste sugulastega, kellel oli tema üle nii- või naasugune võim. Seetõttu kujuneski teadlikumatel töölistel välja negatiivne hoiak perekonna, abielu ja koguni naiste vastu.⁶⁸

Üliõpilasringkondades oli naisi vähem ja nende roll polnud nii silmapaistev kui meestel, aga kirjameeste muusadena, vaidlusõhtute kuulajatena, vangla külastajatena, omamoodi märtrite eeskujuna ja n-ö tehniliste töötajatena oli neil revolutsioonilistes kogukondades oma tähtis osa. (Üksnes ainult juudi rahvusest revolutsionääride hulgas oli naiste hulk võrreldav meeste hulgaga, nii et juudi naisi oli revolutsionääride hulgas rohkem kui juudi mehi.) Töölisrevolutsionääride hulgas peaaegu polnudki naisi. Töölised, kes liitusid sotsialistide ringidega ja ootasid lõplikku ärkamist, olid proletaarlased ainsad, kellel polnud kaotada midagi peale ahelate. Neil oli õnn kuuluda väljavalitute hulka, aga neil polnud tõelist eneseteadvust, polnud kultuuri ega perekonda ega muid kokkupuuteid naistega kui piinlikuvõitu ja sageli alandavadki kontaktid juudi soost või intelligentsi naistega. Neil tuli end muuta ja õppida romantilisi suhteid umbes niisamuti nagu nad õppisid, kuidas inimkond lunastada. Esialgu oli neil üksnes usk, nemad ise ja teatud eksistentsiaalne vabadus, mis näis olevat peegelpilt sellest, mida tõotas neile tulevane vabaduse riik. Kui Kanattšikov sai kirja vennalt, kes teatas talle, et nende isa Ivan Jegorõtši hing on läinud jumala juurde, viskus ta koikule, surus näo patja ja lasi pisaratel voolata. „Aga kusagil sügaval hinge põhjas,” kirjutab Kanattšikov, „tõstis pead ja tugevnes üks teine tunne – vabaduse ja täieliku iseseisvuse tunne.”⁶⁹