Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 10

1908–1909

„Hämmastav, milline anne tal on hävitada kõik, mida ta puudutab,” pomises Alla oma õele kõrva.

„Ta pole mitte rästik, vaid koletis!”

„Naabrimehed tulevad külla ju meie pärast, et meile armastust avaldada …”

„Ja sellepärast on ta meid vihkama hakanud.”

„Kui ta saaks, hoiaks ta meid siin elu lõpuni!”

Kaksikud pikutasid rohul ning varjasid end pargi lõpus põldmarjapõõsa juures kättemaksuhimulise ema eest. Nad teadsid, et Maria Nikolajevna istub mõisavalitsejaga arveraamatute taga ega tuleks neid sealt otsima. Teadsid, et Ducky ja Murotška, kellele nende peidupaik oli teada, ei annaks neid välja. Aga ikkagi täielik naeruväärsus! Loota veel nende vanuses oma guvernandi diskreetsusele ja väikeõe abile. Nad olid 20-aastased, aga pidid käituma nagu tited, et pisutki omaette olla. Jajah, muidugi, Rästik võis ju küll öelda, et näeb vaeva perekonna rahaasjade kordaseadmisega, et tütardele kaasavara saada ja nad Peterburis mehele panna, aga nii rumal ei olnud siin ometi keegi. Isegi mitte Murotška, keda Rästik väitis oma vanemate õdede riivatu eeskuju eest kaitsvat, jättes ka tema ees mõisa värava suletuks. Isegi mitte Ducky, kes teadis väga hästi, mida tähendab see demonstratiivne vooruslikkus, millega Tema Ausus end ehtis.

Mura oli tulnud põldmarjapõõsa juurde, kus kaksikud lebasid käsipõsakil, pilgud taevasse suunatud, ning sosistasid ägedalt.

Suurt kasvu nagu õedki, aga väga tõmmu naha, tugevamate lihaste ja sportlikuma olekuga Mura puges okste vahel õdedele nii lähedale kui võimalik. Tol 1908. aasta suvel oli ta saanud 15-aastaseks ning hoolimata oma lapselikust ausameelsusest oli temas kübeke vanemate õdede küpsust. Nende kolm ühesugust valget kleiti torkasid roheluses hästi silma. Oli lausa ime, et neid ei nähtud.

Kaksikute hääletoonist sai Mura aimu, kui intiimsed on nende pihtimused. Anna ja Alla keelasid tal pidevalt vestlustesse sekkuda, öeldes, et ta on liiga noor, et nende saladusi teada saada.

Võib-olla. Aga kuulamast ei saanud nad teda takistada. Berjozovajas oligi Mura lemmikmeelelahutus kuulamine … Üle kõige armastas ta kaasa lüüa oma õdede põgenemisplaanides, unistustes, et nad ära röövitaks, kõigis nende vandenõudes, et Peterburi naasta.

Mitte et Mura ise Ukrainat vihanuks, aga ta tundis puudust tegevusest, inimestest, pidudest.

Köögis räägiti, et Mura Ignatjevna on liiga elujõuline, liiga energiline, et tema on kogu maja neidudest ainuke, kes ei oska kõndida, vaid kes alailma jookseb.

„Aga ikkagi,” mõtiskles teismeline tüdruk Alla sõnu parafraseerides, aga ikkagi: kas tõesti ei ole Berjozovajas mitte midagi muud teha kui kuulata pealt oma õdesid, tormata piki koridore ja elada teiste inimeste elu? Kas tõesti ei ole mitte midagi hullumeelset, mitte midagi tõeliselt keelatut, mida ta saaks ette võtta?

Kaksikud tasandasid veelgi häält.

Mura teadis väga hästi, millest nad räägivad! Nad rääkisid armastusest. Rääkisid nägusast noorest krahvist Vladimir Jonovist, kes oli Anna kätt palunud, aga Mummy oli ei öelnud. Miks? Mõistatus. Mummy ütles, et noormehe tervis ja varandus on liiga viletsad. Ühtlasi väitis Mummy, et tal on Annale keegi teine välja vaadatud.

Tüdrukud rääkisidki sellest sundabielust Peterburis, mida Mummy Annale parasjagu ette valmistas.

„Aga ikkagi,” prahvatas Alla, „ma ei saa aru, miks ta ei lase mul sinu pulma tulla selle jõleda parun von Bülowiga.”

„Selleks, et sulle närvidele käia,” torkas Anna. „Mummy ei taha sind enda kõrvale: sa jätaksid ta Iisaku katedraalis varju … Aga ära muretse, mina ei tule ka sinna kohale!”

Harkovi ja Kiievi pankades kandsid Maria Nikolajevna pingutused päranduse haldamisel ehk isegi vilju, aga ta kibestus sellest tööst kohutavalt. Ettekäändel, et ta ise on pidanud oma seisusliku väärikuse taastamiseks loobuma tualettidest, vastuvõttudest, flirtimisest, väitis ta nüüd, et hoiab tütreid samal teel. Õigel teel.

Ema õnnetuseks olid aga Anna ja Alla maiseid rõõme juba maitsnud ning olid neid lausa sihikindlalt harrastanud. Kuna mõlemad neiud olid sünnipäraselt elegantsed ja ebaharilikult elujõulised, oli nii õukond kui ka linnaelanikud neid nimetanud Peterburi kõige kaunimateks debütantideks. Nende tutvustamine keisrinnale oli olnud triumf.

Emad teadsid rääkida, et nende viie aasta jooksul, mil Zakrevskid Peterburis olid elanud, olid kadettide ja paažide kooli koridorid lausa kajanud luuletustest, mis kiitsid värsivormis nende neiude arvukaid võlusid.

Räägiti, et senaator Zakrevski tütred olid noorte õhtusöökidel ja ballidel alati köitnud sõbrannade kavaleride pilke. Ja et nende pärast oli mitu pulma ära jäänud.

Need kaks suurt kasvu punaste juustega vormikat tüdrukut olid tõeliselt kombekate meeste jaoks liiga varaküpsed. Ja liiga kerglased. Ja liiga haritud. Ja liiga auahned.

Härrad – noorte isad – mõistsid poegade kirge Alla ja Anna Ignatjevna Zakrevskaja vastu. Mõlemal oli nende sõnutsi temperamenti. Vähem varakate ja vähem kõrget päritolu preilide puhul olnuks temperament igatahes puudus. Nemad olid aga kaunid, koolitatud ja peale selle varakad. Mida veel tahta? Öelgu daamid, mida tahavad, aga need tüdrukud on suurepärane partii.

Mitte keegi ei kõhelnud, et nad leiavad endale abikaasa õukonna kõige peenemast seltskonnast. Sosistati isegi kõige kõrgemate tiitlitega meeste nimesid.

Need võidud, need õnnelubadused olid jäänud minevikku. Ja tulevik, vähegi sobiva abikaasa leidmine, näis olevat sajandite kaugusel.

Nüüd oli neil hirm. Kui jumalik ettehooldus asjasse ei sekku, jäävadki nad samasugusteks tühikargajateks, kes ema ümber tiirlevad, nagu koduõpetajannad, naissugulased … Nagu kõik Berjozovaja vanatüdrukud.

Seepärast püüdsid Alla ja Anna hoida sidet oma Peterburi noorte tuttavatega ja ise suunata oma saatust.

•

Põrgu.

Maria Nikolajevna korraldas üha uusi draamasid ja hoidis kõiki hirmuvalitsuse all. Kokkupõrked muutusid lausa katastroofiliseks, kui ta otsis kaksikute asju läbi, muukis lahti nende kirjutuslauasahtleid, luges nende kirjavahetust, viskas minema nipsasjakesi nende varasemast elust, põletas kõiki neid jälgi, mis võinuks Allale ja Annale tuge pakkuda: luuletusi endistelt kavaleridelt, kirju kunagistelt sõbrannadelt Obolenski instituudi päevilt, fotosid, värvilisi paelu … Ema püüdis hävitada kõiki jälgi kaksikute halvast käitumisest.

Tõtt-öelda mõistis Maria Nikolajevna alles nüüd kodumajandust õppides, kui palju ta oli jätnud majapidamise 20 aasta jooksul hooletusse. Nüüd püüdis ta kaotatud aega tagasi teha, tütred olid aga kindlapeale sõlminud ta selja taga kahtlasi suhteid.

„Ta mõistab meie üle kohut oma mõõdupuu järgi,” märkis Anna põlglikult.

„Goremõkin kompromiteeris ikkagi teda. Mitte meid!”

Maria Nikolajevna jäi oma käitumisviisile truuks ning püüdis kaksikute jõude lahutada ja tüdrukuid eraldada, saates kummagi elama mõisa eri tiiba.

Ta oli leidnud viisi, kuidas teha lõpp kaksikute kõigile väikestele saladustele: ta lasi neil iga nädala tagant tuba vahetada. Kolimise käigus kontrollis ta üksipulgi tüdrukute kõiki isiklikke asju.

Selle tulemusena unistasid Alla ja Anna rohkem kui kunagi varem meheleminekust abikaasale, kes vabastaks nad ema türannia alt, mehele, kes neid armastaks ja viiks nad kaugele ära.

Esimene kaksik Alla, kellel oli suuremad kunstikalduvused ja hapram olek, püüdis unustust leida muusikast. Mida enam kasvasid temas mässumeelsus ja mured, seda meisterlikumalt mängis ta klaverit. Tüdruk lootis lausa, et hakkab elukutseliseks, et teenida raha ning pääseda ema viha alt.

Vale suund. Maria Nikolajevna silmis olid väljavaated elukutsele alandavad ning ta seisis vastu mõttele, et tütar võiks mingitki karjääri teha.

„Väikseke, sellest ei piisa, et sa oled kõrget päritolu. Sa pead ka käituma aristokraadina. Sa pead oma positsiooni hoidma, pead jääma aadlikuks.”

„Aadlikuks, aadlikuks, aadlikuks!” torkas Alla. „Muust te ei räägigi. Mis kasu sellest on? Te püüate lämmatada kõike elavat. Te hävitaksite siinses jubedas õhustikus isegi muusika! Küll on hea, et te olete oma põlvkonnast viimane! Küll on hea, et teie maailma ei ole enam olemas!”

Anna oli osavam ja pragmaatilisem, püüdis emast kiirem olla ning valmistus põgenema koos noore krahvi Jonoviga, kes oli äsja saanud saatkonna atašeeks Berliinis.

Ka sellistes oludes pääses Murotška endistviisi Maria Nikolajevna vihast. Tüdrukuga ei kiskunud keegi tüli. Otse vastupidi, öeldi, et teda imetletakse! Tema on ainus, tema on ainus normaalne laps: rõõmus, tundeküllane ja spontaanne tüdruk.

Tüdrukul läks korda oma lähedastele mitte pettumust valmistada. Ta jäigi favoriidiks.

Imekombel ei pannud ei Bobik ega õed seda Murotškale pahaks, et teda ebaõiglaselt ja alailma eelistati teistele. Lastest vanim, Bobik, kes töötas ebamäärasel ametikohal saatkonna sekretärina Jaapanis, ei tõstnud oma kaotatud paradiisi enam jalga. Vanuselt järgmised kaksikud teadsid, et noorem õde on neile lojaalne ning nende armsamate suhtes samavõrd uudishimulik kuivõrd diskreetne. Nad teadsid, et Murotška neid ei reeda.

Alla ja Anna andsid tema kaudu Duckyle teateid edasi, Maria Nikolajevna juures kasutasid nad teda saadikuna ning läkitasid teda üldse kogu aeg tule alla. Diplomaatlik Murotška püüdis teravaid seisukohti pehmendada, kaitses õdede huve ja suutis mõnikord ka harmoonia taastada.

Ta imetles Allat ja Annat liiga palju, tundis neile liiga palju kaasa, mõistis neid liiga hästi, et neid mitte toetada ja kaitsta. Ta armastas neid.

Kuidas aga võis ta armastada samal ajal ka oma ema? Mõistatus.

Kuna aga Mura tundis vastandlikke tundeid ning oli teadlik rõhuvast õhustikust, ei saanud ta üldse rahu. Temagi mõtiskles oma elu üle Berjozovajas, mõtiskles oma tuleviku üle selles maailmas. Isegi usk Jumalasse ei andnud talle enam vastuseid: tüdruku 15. sünnipäeval jäi Issand tema palvetele kurdiks, tummaks ja pimedaks.

Ainsaks pääseteeks olid raamatud.

Üksindus oli teinud Murast apla lugeja. Berjozovaja raamatukogus oli hulganisti originaalväljaandeid, mille Ignati Platonovitš oli oma parimatel aegadel lasknud köita punasesse safianisse. Seal oli kõiki žanre. Kõiki keeli. Corneille, Racine, Zola, muidugi Shakespeare, Tolstoi, Dostojevski. Ja klassikalised kreeka ja ladina autorid: Herodotos, Vergilius, Ovidius.

Ilukirjandus. Ja füüsiline trenn.

Mura ei unustanud sugugi, et õues, väljaspool ametiruume ja Maria Nikolajevna läbiotsimistest laastatud tube, kihab maailma teedel elu.

Et igal pool kihab elu.

•

Juba varavalges tõttas Mura alla parki, rändas teeradadel lumeseinte vahel. Seal sai ta oma olemasolu üle rõõmu tunda. Rõõmu põhjused ei olnudki tähtsad. Tähtis oli jõuda võimalikult kaugele mõisa lõpututest tubadest ja vaidlustest, mis jäid sammastiku ja seinte varju.

Kuuldes karjumist ja paukuvaid uksi, lasi ta saduldada oma tuhkru mära ning jättis mõisa galopisammul selja taha. Külm mattis hinge, õhk pani kurgu tulitama. Lumelt peegelduv päike pimestas. Mura sulges silmad ja surus huuled kokku. Hobuse turjale nõjatudes tundis ta vaid lakka, mis silitas põske, ja soojust, mis pani näo õhetama. Sisimas pani galopp tal vere tukslema. Nüüd tundis ta end taas elusana.

Peale perekondlike melodraamade ei toimunud kodus suurt midagi, nii et viimaks tekkis seal tunne, et sind ei olegi olemas.

Anna valmistus neile kõigile vingerpussi mängima. Ta oli juba ammu mõistnud, et avameelsest vastupanust ei ole mingit tolku. Seepärast oli ta teeselnud, et nõustub ema välja pakutud kosilasega tingimusel, et pulmatseremoonia oleks väga tagasihoidlik – väheste lähedastega – ning peetaks Peterburis. Need nõudmised olid vähemalt sedapuhku kooskõlas ema soovidega.

Kuni pulmalised teda Iisaku katedraalis ootasid, võttis ta kleidisaba pihku, tõstis loori silmilt, haaras pruudikohvri ning tõttas abielu sõlmima linna teise otsa kloostrimüüride taha Orbude kirikusse.

Saanud krahvinna Jonovaks, suundus ta elama vastse abikaasa juurde, kes oli ametis Berliinis.

•

Anna röövimine ja kadumine viisid Alla meeleheitele. Paanikas ja meeltesegaduses lasi ta end ära rääkida ühel baltisaksa parunil, kes parajasti suvitas nende naabri krahvinna Engelhardti juures.

Tegu oli abielumehega … Sündis katastroof. Alla jäi rasedaks.

Järgnes Alla lõputu alandamine ning lakkamatud tülid ema ja tütre vahel. Nüüd raputas Berjozovajat skandaal, tõeline skandaal. Selline, millest Murotška ei pidanud üldse teada saama.

Kelleks teda peeti? Ta ju teadis oma õe suhetest nägusa parun von Bistramiga, teadis ka tagajärgedest. Ja tal tilkus süda Alla pärast verd.

„Jumal hoidku,” ütles ta Allale, püüdes rääkida üldistel teemadel ja mainimata tragöödiat, mida ta õde parasjagu läbi elas, „meid on nii kummaliselt kasvatatud … Me muudkui ootame ja ootame, et elama hakata, ja see ootamine tapab. Me räägime tühje sõnu, käime edasitagasi, et jätta mulje, nagu me ütleksime ja teeksime midagi. Aga me ju tunneme, et see, mis on oluline, toimub kusagil mujal. Siis me vaatame silmapiiri poole ja muudkui ootame. Aga aastad mööduvad. Ja mitte midagi ei juhtu. Rõõmu ei tule. Mitte midagi ei tule. Aina ootame … Ja meie asjatu ootus hakkab meile viimaks ajude peale. Eks ole, sellise tühjusega silmitsi seistes kaotame me mõistuse. Me läheme täiesti hulluks.”

Alla kuulas sõnatult. Lõhestatuna kirest armsama vastu ja hirmust tuleviku ees mängis ta hullumeelse kombel Schubertit. Kui ta vajutas klahvidel viimast akordi, lõi raevukalt sonaadi viimast nooti, rauges leek tema sees. Temast sai taas rase Alla Ignatjevna, kellega juba abielus mees ei naitu. Vähemasti oli Alla armastust tunda saanud … Ta ei kahelnud, et sureb kindlasti sünnitusvaludesse ja varsti saab kõik läbi.

•

Suures valges mõisas, mis traagilisena kõrgus kuivanud paplite vahel, heitis Ducky endale ette oma hoolealuste hädasid. Ta oli läbi kukkunud. Ta polnud suutnud tüdrukuid kasvatada, polnud suutnud neid õpetada elama, end hoidma, vältima karisid ja kuristikku langemist.

Nii nagu temagi olid ta noored hoolealused langenud. Ajalugu kordus.

Neist ei saanud hästi kasvatatud neide … Üks oli end peigmehel röövida lasknud ning Saksamaale pagenud. Teine oli rase.

Samal ajal lasi Maria Nikolajevna Allal abielluda Prantsusmaal – kaugel eemal, et asi oleks diskreetsem – sobilikust seisusest mehega, krahvinna Engelhardti noorima pojaga, kellelt saadi sündivale lapsele nimi ja tiitel saja hektari metsa eest. Abielu ja sünnitus pidid toimuma Nice’is. Lahutus samuti.

Babydear aga joobus kurbusest ja üksindusest ning sõitis avaratel väljadel galoppi, nagu vähegi jaksas. Ta nägu oli endiselt roosa ja ümar, brünetid juuksed lehvisid tuules. Pilk oli samas sünge ja suu morn. Kokkusurutud huultele ei kerkinud enam naeratuse varjugi. Lahkuda, lahkuda, lahkuda, lahkuda!

Ta avas pärani aknad, tõmbas kardinad eest, lükkas aknaluugid lahti ning muudkui vaatas lõputusse kaugusse, kaugemale pargist, suveresidentsist, kasiinost, püramiidist, isegi kaugemale metsast. Lahkuda!