Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 11

1910

Viis kirja, mida Maria Nikolajevna avatuna põlvedel hoidis, jätsid ta jahmatusest sõnatuks.

Ei, mitte rahulolematusest. Vähemalt sedapuhku ei olnud uudised täiesti halvad. Lihtsalt kummalised.

Tõesõnu, Murotška hämmastas teda endiselt.

Ta oli lubanud lapsel ära käia – kui kaua, kaks nädalat? Kui kaua kulub reisile Kiievist Berliini? Nädal? Ja sellel reisil leiabki tüdruk endale abikaasa. Ja veel millise!

Tema Ausus istus sirge seljaga kabineti suurel keskaegsel toolil, kus lõputud nõupidamised Berjozovaja mõisavalitsejaga viisid teda igal hommikul ja pärastlõunal juba ligi neli aastat järjest meeleheitele.

Frustratsioon ja pahameel olid ta vanaks teinud. Rasvapolster kogunes kehale, kattis kaela ja põsed. Liialdamine maiustuste ja alkoholiga jätsid karme jälgi. Ometi võis veel näha, et ta oli olnud kaunis naine. Ta juuksed, mis olid nüüd tuhkblondid, eristusid erksana musta puittooli seljatoe taustal. Krunn, mida ta kandis kõrgel pea peal, nagu nõudis mood, oli endistviisi priske, tihe ja kohev. Naise silmad olid endistviisi rohelised ja lõikavad, pilk sähvis veelgi tungivamalt liiga raskeks muutunud silmalaugude alt.

Praegu hoidis Maria Nikolajevna pilku langetatuna ning silmitses viite paberilehte ja viite ümbrikut, mis olid laotatud ta avarale leseseelikule. Nagu suur porikärbes, kes oli tuppa ära eksinud ning põrkas vastu aknaruute, nii tormasid ka tema mõtted ühelt kirjalt teisele.

Esimene läkitus oli Muralt, kes jutustas talle omase avameelsuse ja spontaansusega oma „elu suurimast kohtumisest”.

Teine oli Bobikult, kes takerdus üksikasjadesse ja ajas kõik sassi, õe reputatsiooni, armastuse, huvid … Kõik.

Kolmas oli Annalt. Pragmaatiline nagu alati, kirjutas Anna eelistest, mida pakuks Murotška soovitud abielu.

Neljanda – range ja ülistava – oli kirjutanud guvernant Wilson, keda üldiselt ei saanud kahtlustada entusiasmis oma tüdrukute kavaleride suhtes. Ta oli pidanud magedaks Vladimir Vladimirovitš Jonovit, kes oli röövinud Anna, nurjatuks parun von Bistrami, kes oli võrgutanud ja häbistanud Alla, et ta siis hüljata, mürgiseks Arthur von Engelhardti, kes oli Allaga abiellunud.

Kõiki neid mehi oli Wilson laitnud ja põlanud, keeldunud neid vastu võtmast, isegi neid tervitamast. Teda oli võimatu kahtlustada armuasjades tüdrukutega kokku mängimises … Juba esimesest päevast peale oli ta meeste suhtes vaenulik olnud.

Ometi oli Wilson osutunud andestamatult nõrgaks ja kergemeelseks. Oli lasknud oma kaitsealustel põgeneda või end häbistada. Olid need alles tulemused! Tema Ausus oli guvernandile tema töö puudusi avalikult ette heitnud.

Maria Nikolajevna mõtiskles.

Wilson oli tõesti olnud liiga leebe. Aga mitte pime. Terve mõistuse ja selge pea poolest usaldas ta guvernanti endiselt. Ja see, mida Wilson nüüd kirjutas, mida ta kavaleri kohta ütles, ennustas võib-olla parimat.

Murotška abielu oli Maria Nikolajevna murede seas kõige tähtsamal kohal. Ta oli valmis seda korraldama tütre jaoks suurejooneliselt. Ja nüüd sai ta seda endale peaaegu isegi lubada. Sest kuigi Arthur von Engelhardti – Allale perekonnanime andnud abikaasa – äraostmine oli tema metsade hulka kahandanud sadakonna hektari võrra, ei olnud see hullumeelsus andnud tema varandusele siiski väga suurt hoopi. Fiktiivne abielu oli lõppude lõpuks ikkagi odavam kui pärisabielu. Kaksikud olid otsustanud armuelu elada ilma ema nõusolekuta. Loe: ilma kaasavarata. Sellega olid tütred vabastanud ta meeletust painest.

Ometi oli ta kohusetundest andnud neile vara, mille nad pidid päranduseks saama oma isa surma järel. Ja teinud seda enne, kui ta ise asja käsile võtab ja rahaasjad taas õitsele löövad.

Kaksikud olid just nii soovinud. Olgu nii.

•

Maria Nikolajevna sai oma tulemuste üle uhkust tunda. Pärast nelja aastat tööd, nelja aastat ränka kokkuhoiupoliitikat, nelja aastat ohvrite toomist oli ta viimaks arvepidamise korda saanud ning viinud tootmise oma valdustes tasakaalu. Jõupingutused kandsid vilja. 1905. aasta verised mässud – „Revolutsioon”, nagu kadunud senaator oli oma tavapärase modernsusearmastusega neid rahutusi kutsunud – näisid nüüdseks olevat kaugel selja taga. Maria Nikolajevna oli oma talunikud korrale kutsunud. Ja häda sellele, kes võinuks tema uue elukorralduse kahtluse alla seada! Viinakoda ja suhkrutehas töötasid täisvõimsusel, salpeetri tootmine andis korralikku sissetulekut.

Ülesanne oli täidetud.

Maria Nikolajevna kavatses taas suunduda tsivilisatsiooni keskele, seada end jälle sisse Peterburis. Vihatud abikaasa oli talle jätnud Fontanka kaldapealsel korteri ja just seda kavatses ta nüüd kasutama hakata. Oli aeg asuda uuesti endise elurütmi juurde, kõrge aristokraatia ridadesse: veeta talved pealinnas pidustuste ja tantsupidudega, käia suvitamas oma maavaldustes. Kuigi tema varandust ei saanud enam pidada mõõtmatuks, võimaldasid leskproua Zakrevskaja sissetulekud tal uuesti elada seisusekohast elu.

Mis aga puutub puhkusesse, mida Murotška temalt valjuhäälselt nõudnud oli …

Ema ohkas. Kas ta oleks pidanud keelduma?

Ta oli lugenud kirju, mida Murotška vahetas Annaga sestpeale, kui Anna oli Saksamaale põgenenud. Kaks aastat kirjavahetust. Ja see, mida Anna kirjutas, kuidas ta kirjeldas oma elu Berliinis, ei olnud Maria Nikolajevnale vastumeelt. „Kui Sa Berliini tuled,” oli Anna oma nooremale õele kirjutanud, „võta kaasa oma kõige elegantsemad tualetid, sest tantsupidusid on siin palju.”

Kirjeldus oli igatahes ahvatlev.

Kuidas võinuks Murotška sellisele kutsele vastu seista? Tantsida keisri õukonnas … Maria Nikolajevna mõistis tütre soove. Nõustus nendega. Ta soovis Murotškale ainult parimat.

Anna oli võtnud endale ülesande saada emalt luba, kaubelda see talt välja. Kirjavahetus Murotška võimaliku reisi üle oli neile mõlemale saanud ettekäändeks, et omavahel ära leppida. Anna kinnitas, et tema ise ja tema abikaasa krahv Jonov võtaksid väiksekese oma kaitse alla. Ühtlasi pidi tema üle valvama nende vend Bobik, kes oli nimetatud Venemaa suursaatkonna sekretäriks Berliinis.

Anna ja Bobiku kaitse all? Või veel.

Aga kuidas sai ta Murotškale vastu olla, kui tütar rääkis temaga oma armsal häälel? „Palun, Mummy, lubage mul neile külla sõita!”

Noorima tütre peale mõeldes tundis Maria Nikolajevna end otse jõuetuna. „Paar nädalat puhkust, palun, Mummy, öelge jah, ma nii väga palun teid … Et ma saaksin saksa keelt harjutada.” Murotška hääl oli pisut kähe … Tõeliselt armas kiisuke.

Ja nüüd siis selline uudis.

Kiri, mida Maria Nikolajevna oma süles hoidis, viies kiri, tuli ohvitserilt, kes oli võtnud nõuks reisi ajal tema kiisukesse ära armuda. Palus tütre kätt.

Mõeldes oma ülejäänud väimeestele, ohkas ema kibedasti.

Nemad olid tühine puru.

Halvim näis olevat selja taga. Ta oli suutnud hoida oma mainet kõrgel. Ja see oligi kõige tähtsam.

Nüüd saab kogu maailm öelda, et senaator Zakrevski lesk on pannud oma tütred mehele iidsete vene aadlisuguvõsade järeltulijatele: Jonovid ja Engelhardtid on tsaari teeninud juba mitu põlvkonda.

Peterburis pidid need abielud muidugi paistma naeruväärsena. Eks räägitud ju omal ajal võimalikust abielust kaksikute ja keisri kahe õukondlase vahel?

Maria Nikolajevna ei jäänud kahetsevaid mõtteid pikalt mõlgutama.

Tõtt-öelda tundis ta pärast kõiki neid raputusi pigem kergendust. Oma energilisusega oli ta vältinud häbistamist ja päästnud pere au: tema kahel tänamatul tütrel oli üpris hästi läinud. Üks neist oli nüüd krahvinna Jonova, teine krahvinna Engelhardt. Nende lapsed saavad vanemate tiitli päranduseks. Kas saakski midagi enamat tahta?

Nii või teisiti oli õnnetus juba toimunud. Anna oli sünnitanud tütre, kes kasvas Berliinis. Nüüd ootas ta teist last. Häbitu Alla oli aga 2. juulil 1909 sünnitanud samuti tütre, kelle Maria Nikolajevna oli lasknud registreerida Nice’is isanimega, mille ta oli Alla lapsele ostnud.

Et sohilaps oleks veelgi rohkem seaduslik, oli Maria Nikolajevna nõudnud, et lapsele antaks ristimisel eesnimi, mida kandis tema eeldatav isapoolne vanaema, krahvinna Kira von Engelhardt, nende naaber Ukrainas.

Nimi ja tiitel. Nooruke krahvinna Kira sai ilma suuremate probleemideta elada teadmatuses oma saladuslikust päritolust: tema kuulub aadlike sekka ega pea hakkama küsimusi esitama. Isanimi oli tal aadellik ja sellega oli kõik öeldud. Kõik muu ei puutu temasse, ei temasse ega kellessegi teisesse.

Pealegi möönis Maria Nikolajevna, et Kira tõeline isa ei olnud sugugi kõige näotumate killast. Parun von Bistram oli osutunud küll lurjuseks, aga oli sarmikas mees. Ilmselt oli ta sama nägus mees kui Anna abikaasa, Vladimir Vladimirovitš Jonov, keda peeti Berliinis kuuldavasti kõige kaunimaks Vene ilu esindajaks.

Ainult selle suhtes, kavaleride välimuse suhtes, jagas ta kaksikute maitset. Ja oli neile selle eest tänulik. Teda rahustas noorukese krahvinna Kira graatsilisus, kui tolle ema, Alla, oli tüdruku Berjozovajasse toonud. Kõik tema lähikondsed ja eriti Murotška olid kiitnud lapsukest, kes oli lausa imeline, üleni armas.

Vähemasti oli lapselapsi meeldiv vaadata!

Loomulikult pidi varem või hiljem langema talle kohustus hakata tüdrukuid toitma ja üles kasvatama. Selle suhtes ei loonud Maria Nikolajevna endale mingeid illusioone.

Kui Anna vähemasti püüdis jätta muljet, et ta kasvatab oma tütart, siis Alla ei tundnud oma tütre vastu üldse huvi. Mida suuremaks Kira sai, seda rohkem näis ema tütre olemasolu eiravat. Ja see oli veel pehmelt öeldud. Alla näis oma tütart lausa kartvat.

Just Murotška võttis selle töö enda kanda, mängis lapsega ja valvas, et ammed tema eest ikka piisavalt hoolitseksid, Murotška tegi seda nii innukalt ja täpselt, et üllatas isegi Duckyt. Kes võinuks aimata, et Babydearil on niisugune emainstinkt? Eluilmas polnud ta nukkudega mänginud, veel vähem nukuserviisidega. Alailma oli ta õues ratsutamas või tennist mängimas ja jäi paigale ainult raamatukogus. Kui sedagi! Isegi seal luges ta püstijalu, kõndides. Oli ta käinud naabermõisate nursery’des hällide juures? Mitte kunagi. Erinevalt teistest tüdrukutest jätsid vastsündinud ta täiesti ükskõikseks.

Ainult pisi-Kira leidis ta silmis armu. Pealegi oli tüdruk temaga sarnane. Brünett nagu temagi, mitte punapäine nagu Alla, ja samasuguste suurte kastanpruunide silmadega … Sama välimusega laps. Polnuks Murotška nii noor, võinuks teda pidada lapse emaks.

Murotška pühendumine õetütrele liigutas Maria Nikolajevnat pisarateni. Ta lapsuke oli tõesti suureks kasvanud.

Pärast kõiki neid aastaid oli ka temal endal, vaesel Maria Nikolajevnal, puhkust tarvis.

Berliini? Euroopa kõige prestiižikamasse suursaatkonda … Miks mitte?

Jah. Mingu Murotška pealegi mõneks nädalaks Berliini Anna juurde. Ema andis tütrele oma nõusoleku.

Aga ainult tingimusel, et Wilson läheb tüdrukule saatjaks. Ja et samas viib Wilson Berjozovajast minema pisi-Kira, kelle karjumist Alla üldse ei talunud, kui just Murotškat juures ei olnud, kes lapse sülle võttis, kiigutas ja temaga mängis.

Nii või teisiti pidi Alla koos „abikaasaga” Prantsusmaale naasma, et alustada lahutusprotsessi, mille jaoks nad olid Nice’i kohtule avalduse esitanud.

Mingu nad kõik ära!

Ja pisi-Kira jäägu Anna juurde. Annal oli juba nagunii perekond: kindlapeale võiks ta üles kasvatada ka õetütre, kellele ta pealegi oli ristiema.

Jah. Berliin.

Tingimusel, et Murotška jõuab novembriks Peterburi tagasi: talvel pidi teda tsaarinnale tutvustatama. Nagu oli tutvustatud ta õdesid. 18-aastasena nagu kombeks.

Nõnda asus tüdruk Ukrainast teele, joobnuna tänulikkusest ja meeste vallutamise unistustest.

Tualetid, tantsupeod …

Ja nüüd, vähem kui kaks nädalat hiljem, jõudsid temani, õnnetu Maria Nikolajevnani, need viis kirja.

•

Mura kirjutas, et tahab abielluda ohvitseriga, kes oli teda saatnud. Vend Bobiku ja õemees Jonovi sõbraga. Tahab abielluda õige ruttu. Nüüd. Kohe. Berliinis! Abielluda ilma ema juuresolekuta, minna mehele ilma kaasavarata.

Mura oli 17-aastane.

Mida teha?

Kirjad Maria Nikolajevna süles vastasid küsimustele, mis tal võinuks tekkida. Ta luges need läbi. Luges veelkord läbi. Luges üksikasjalikult üle.

Kõik need kirjad näisid tema silmis olevat üsna ladusad … Anna ja Bobik lõpetasid oma läkituse samade sõnadega: Murotška kavaler oleks Mummyle „ideaalne väimees”.

Seesama ideaalne väimees ei näidanud oma kirjas üles midagi muud peale korraliku hariduse, kommete tundmise, sügava austuse kadunud senaatori vastu ja veel sügavama austuse Murotška vastu. Ei mingeid sentimentaalseid avaldusi. Ei mingeid suuri sõnu. Sellest oli raske järeldusi teha.

Mida teha? Võis ju teha mitte midagi. Oodata. Jah, aga … „Kui Õnn astub korraliku partii kujul tüdrukule ligi,” mõtiskles Maria Nikolajevna, „peab ema võimalusest kinni haarama.” Ta ise tundis elu liigagi hästi, teadis, et õnn ei koputa uksele kaks korda järjest. Jah, aga … Oli see ikka Õnn?

Maria Nikolajevna uuris Anna kirjaridu.

„Tema baltisaksa päritolu perekonna juured ulatuvad Teutooni ordu rüütliteni, aga ometi on nad kolme põlvkonna jooksul kuulunud vene aadli hulka.”

Hästi.

„Tema Keiserlik Majesteet Nikolai I nimetas ta vanaisa Eestimaa provintsi kuberneriks.”

Väga hea.

„Tema ise võeti 12-aastasena Peterburi keiserlikku lütseumi, mille ta lõpetas parimate seas. Seejärel asus ta tööle välisministeeriumis, hiljem aga nimetati Tema Majesteedi kammerhärraks ja salanõunikuks.”

Suurepärane. Vaimustav karjääri algus.

„25-aastasena kaotas ta vanema venna ning sai päranduseks perekonnamõisa, Revali lähedal asuva tohutu suure maavalduse, mille eest hoolitsevad praegu tema nooremad vennad.”

Anna oli oma kirjas lausa välja arvutanud, et „Mummy ideaalne väimees” sai aastasissetulekuna ligemale kolm tuhat rubla.

Paremat ei saanukski tahta.

Ja sugulased?

„Tema nõbu on õukonna ülemmarssal, keda Te tunnete – Teie sõbra vürstinna Dolgoruki abikaasa. Tema teine nõbu on meie suursaadik Londonis, kellega Daddy olla kohtunud ja kellest Daddy palju head rääkis.

Tema ise saadab Berliinis krahv von der Osten-Sackenit Tema Keiserliku Majesteedi Wilhelm II juures. Krahv von der Osten-Sacken kohtleb teda siin kui oma poega. Ütleb, et just see mees on tema atašeedest kõige säravam, ja soovib igal võimalikul moel kaasa aidata ta diplomaadikarjäärile.”

Venemaa suursaadiku favoriit Saksamaal? Ohvitser ja diplomaat Berliinis, kõige prestiižsemas saatkonnas?

Seegi on suurepärane.

Viimane eelis: ta isa oli äsja surnud, mistõttu ta sai vabalt endale abikaasa valida.

„Järelikult ei ole ta perekonnalt oodata mitte mingit vastuseisu, isa keeldumist ei ole vaja karta.”

Just see viimane Anna argument näitas selgelt, kui soodne oleks see abielu just Zakrevskite jaoks.

Anna käis peale. Mummy ei tohi viivitada … See abielu oleks igas mõttes kiiduväärne.

Maria Nikolajevna ei söandanud isegi järeldada, et tegu on erakordse võimalusega.

Seda enam, et Bobiku sõnutsi oli Murotška juba vaimustanud kõigi diplomaatiliste esinduste atašeesid. Ja et ta näis olevat otsustanud abielluda esimese mehega, kes palub ta kätt. Õnn oli end ilmutanud selliste meeste seast parimana. Murotška oli seda tunnetanud. Oli võimalusest kinni haaranud. Aga kes teab, arutles Bobik. 17-aastasena võib veel meelt muuta.

Maria Nikolajevna pidi maha suruma kannatamatu žesti. Meelt muuta? See noormees muidugi teadis, millest ta räägib! Kui palju abielusid oli tema sõlmimata jätnud? Ta ei suutnud kordagi kurameerimist lõpuni viia. Ta oli 30-aastane! Tüdrukuid oli talle ometi küllaga tutvustatud.

Ahjaa, viimased olulised üksikasjad, sedapuhku Wilsonilt.

Tema sõnutsi oli Murotška kavaler ohvitseridest-sekretäridest parim valik. Võluvamgi kui Anna krahv Jonov. Täpselt nii Wilson kirjutaski: „Minu arvates on ta südame poolest sama kaunis kui väljanägemiselt. See noormees näib mulle olevat väga väärikas, väga mõistlik ja väga tõsine.”

Wilson rõhus veel teiselegi aspektile: „Ta on küll olekult reserveeritud, aga Babydeari näib ta kogu hingest armastavat. Reisi ajal näitas ta end võimelisena väga julgeteks tegudeks, väga suurteks eneseohverdusteks, et Mura südant võita.”

Wilson ei täpsustanud, millistes tegudes need omadused väljendusid, küll aga oli mees tema väitel tüdrukusse „lõputult kiindunud. Meeletult armunud. Lausa kummardab teda”.

See tõik oli tema ülistusliku stiili ainus nõrk koht.

Kummardab omaenda naist? Olge nüüd, see refrään oli Maria Nikolajevnale tuttav. Oli ju teada, milliseks kujunes senaator Zakrevski „kirg”. Temagi oli olnud „võimeline väga julgeteks tegudeks, väga suurteks eneseohverdusteks”, et Maria Nikolajevna südant võita. Käe palumise ajal üks tõotus teise järel! Ja kui ta oli naise endale saanud … Eelistas ta hoopis talunaiste ja kurtisaanide seltskonda. Siis aga pärandas oma varanduse juutidest ja vabamüürlastest inimkõntsale! Ja jättis oma naise Berjozovajasse näguripäevi nägema!

Tema Ausus oli välja mõelnud teooria, mille järgi ei tohi iialgi, mitte iialgi abielluda kellegagi armastusest, ja see reegel kehtis mõlema soo kohta. Nagu kogemus näitas, jäid kestma ainult praktilistel kaalutlustel sõlmitud abielud. Kusjuures need praktilised kaalutlused pidid hõlmama nii üht kui ka teist osapoolt.

Nüüdne ideaalne väimees ei näidanud õnneks üles vähimaidki suuri tundeid.

Mida teha?

Paberil näis kõik korras olevat. Isegi abiellujate vanus. Tasakaal oli korralik: mees oli kõigest 11 aastat Murotškast vanem, 28-aastane. Ta isanimi oli väga ilus. Väga vana. Lausa väga auväärne. Mehe nimi oli Johann von Benckendorff, hüüdnimega John, mida hääldati inglisepäraselt.

Tal ei olnud aga tiitlit.

Too Benckendorff kuulus suguvõsa nooremasse harusse. Teine haru, kuhu kuulusid krahvid Benckendorffid, olnuks hiilgavam.

Seda aga ainult kodanlaste silmis. Maria Nikolajevna teadis väga hästi, et vene aristokraatide seas ei olnud kõige aadellikumatel perekondadel tihtipeale tiitleid.

Mida teha?

Võiks ju veel mujalt infot otsida.

Ja kui see info klapib nende viie kirjaga, mida Maria Nikolajevna nüüd voltis mõtlikult ükshaaval kokku, sidus üheks kirjapakiks ja pistis hoolikalt oma kirjutuslaua sahtlisse … siis, jumala pärast, sündigu nii!