Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 7

1892

Kiindumust, mida tunnevad guvernandid laste vastu, keda nad kasvatavad, võib ehk mõõta nende vajakajäämiste ja õnnetuste mõõdupuuga. Zakrevski perekonna laste iirlannast nanny mõõdupuuks oli tragöödiate jada, millest Venemaal ei olnud kuulnud keegi.

Tema nimi oli proua Margaret Wilson, hüüdnimega Ducky.

Mura võlgnes oma hoidjale kõik: meelerahu, lahkuse ja suurejoonelise oskuse anda järele, mis oli meestele väga meeltmööda.

•

Ducky oli abielus, aga Wilson oli ta neiupõlvenimi. Päritolult ei olnud ta mitte iirlane, vaid inglane. Ta põlvnes väikekodanlikust protestantide perest Liverpoolis, kus ta vanemad pidasid vürtspoodi. Nad tegid oma ainsale lapsele selgeks, kui tähtsad on sirgeselgsus, austus korralike kommete vastu ja kõlblus. Muus osas jäi Margaret Wilsoni haridus väga põgusaks. Mõistagi oskas ta kirjutada ja isegi arvutada. Loomulikult ka lugeda. Ideede ja veel vähem teadmiste vastu tundis ta vähest huvi, mistõttu ta ei sukeldunud sugugi romaanidesse ega luuletustesse, mis täitsid preilidele mõeldud ajakirju. Samas oli tal küllaga intuitsiooni ja vaimustavat arukust. Suurt kasvu, sale ning loomult elegantne Margaret äratas oma linnajaos imetlust. Tema reserveeritus ja väärikus meeldisid inimestele. Kuid mitte miski ei valmistanud teda tütarlapselikes unistustes ette selleks, et ta võib meeletult armuda iirlasest mässajasse, kes pealegi oli katoliiklane, et ta isa seisab sellele vastu, et mehe käitumine ei pruugi olla aus, et nad abielluvad salaja ning asuvad elama keset Dublini viletsust. Selleks oli tal varuks vaid vankumatu elutahe.

Abikaasa alkoholism, ta sagedased käigud kahtlastesse urgastesse ja lapse sünd tegid nende abielule kiire lõpu. Ühel õhtul ei tulnud mees koju ega ilmunud enam üldse välja.

Hüljatuna, rahata, teadmata, kas ta mees on surnud või elus – Margaret ei saanud seda kunagi teada –, võitles noor naine hävingu vastu. Töötades mitmel kohal, hoolitsedes oma väikese poja Seani kasvatuse eest nii hästi, kui suutis, tuli ta oma eluga üksinda toime. Tol ajal oli Margaret 18-aastane.

Tema karm elu vapra emana võinuks jäädagi kestma, kui ta ei oleks kohanud oma elu teist armastust, kolonel Thomas Gonne’i Briti armeest. Too oli varem elanud Indias ja Venemaal, nüüd aga elas Dublinis. Kolonel oli lesk, kahe abiellumiseas tütre isa, rikas ning nagu Margaret oli temagi väga kiindunud riiki, kus ta parasjagu töötas. Just see omadus – kirg Iirimaa vastu – näis olevat ainus asi, mida ta jagas proua Wilsoniga. Üheski muus mõttes ei kuulunud nad samasse maailma.

Ometi kurameeris kolonel Gonne temaga kõigi reeglite järgi, külvas ta üle lillede ja tähelepanuavaldustega ning ootas aupaklikult, kannatlikult, kuni naine järele annab. Proua Wilsoni kaasasündinud väärikus võlus teda. Ja isegi kui ta oli alati kavatsenud võtta Margareti endale vaid armukeseks, suutis ta ometi näha naises sarmikat kaaslast, kellega võis pisut aega eluteed jagada. Ja kes teab, võib-olla lausa lõpuni välja.

Margaret oli siis 22-aastane. Kolonel oli 30 aastat vanem. Vabana oma tunnetes, helde ja peenete kommetega mehena õnnestus tal naises tekitada kindlustunne. Too nägi õnnelootust ning andis viimaks alla.

See oli aga Margareti poolt viga, ränk vääratus, mis heitis ta samale tasemele lõbunaistega. Nende suhe muutus kiiresti keeruliseks: juba pärast esimest armuööd jäi naine lapseootele. Kolonel lubas ema ja lapse eest hoolitseda. Kui aga kolonel Gonne suri äkki tüüfusesse, sai nende seiklusest tragöödia.

Margaret sai oma armsama surmast ja matustest teada alles pärast sünnitust, kui ta vaatas tänavalt, tütar süles, pimedaid aknaid ja tühja maja. Koloneli kodakondsed olid Inglismaale naasnud.

Margaret püüdis taas võitlema asuda. Asjatult. Sedapuhku ta ei taastunud hoobist. Nüüd oli ta alla andmas.

Ta oli kaotanud kõik: töö, au ja väärikuse, armastuse. Viimses hädas leidis ta endas energia sõita laevaga Londonisse. Kolonelil oli seal vend, kellest Gonne oli kunagi rääkinud, vend, kelle ta oli määranud oma tütarde eestkostjaks. Margareti reisi eesmärk oli saada toetusraha, et vastsündinu ellu jääks, kuni ta leiab uue töö.

Häbi, mida Margaret selle käigu tõttu taluma pidi, jäi talle igaveseks hinge. Teda alandasid väited, et ta on kõigest valetaja, seikleja, kellele näidatakse kohe ust, tema peale karjuti, teda ähvardati …

Koloneli tütar preili Maud, kes oli tol ajal 20-aastane, kuulis aga õnnekombel neid solvanguid, millega onu külvas üle elutoas nutva naise. Maud oli oma isasse suhtunud väga aupaklikult. Tema oli posti pannud ümbriku, mille isa oli talle surivoodil andnud: selles oli kiri ja tšekk kellelegi proua Wilsonile. Maud oli kindel, et vastsündinu, kellest nüüd räägiti, on tema poolõde.

Kadunukese mälestus tekitas Maudi ja Margareti vahele omamoodi sümpaatia. Kaks naist, kes olid päris samaealised, kohtusid uuesti. Üks neist oli pärinud varanduse ning tegi ettepaneku, et võtab oma isa surma järel sündinud lapse Eileeni enese hoole alla. Teine aga võitles näljaga ning keeldus kangekaelselt oma tütart ära andmast.

Margaret pidas niimoodi vastu kuus aastat. Ta oli küll vaba, aga elas väga sünges viletsuses.

Kui ta noorel pojal ei olnud muud valikut kui hakata kümneaastasena madruseks ning kui Margareti veendi, et oma uhkuse ja egoismiga rikub ta ära kõik tütre võimalused väärikaks eluks, võttis ta kuulda mõistuse häält. Ta pidi ajutiselt alla andma. Ta võttis vastu tööpakkumise asuda ühe väga varaka vene perekonna teenistusse. Ühe välismaal töötatud aastaga makstaks talle sama palju, nagu ta teeniks Dublinis saja aastaga. Palk võimaldaks tal uuesti jalule saada ning kindlustada kodumaale naastes Eileenile ja Seanile haridus. Võimalik tööandja oli Ukraina aristokraat, kes tundis väga hästi kolonel Gonne’i sellest ajast, kui too oli töötanud Peterburis. Anglofiilina soovis ta, et tema järeltulijad, kes elasid tema maadel Poltava kandis, räägiksid ladusalt Shakespeare’i keelt. Tema vana sõbra tütar Maud, keda ta oli Londonis külastanud, oli võtnud nõuks soovitada talle ühte tuttavat iirlannast leske. Maud oli Margareti kirjeldanud väärika inimesena, kes parasjagu elab viletsuses, aga kes oli Dublinis olnud tema õpetaja ja seltsidaam. Temast saaks ideaalne nanny. Ülejäänud töö tegid ära proua Wilsoni sarmikus ja väärikus. Ta võeti tööle. Lahkuminek tollal kuueaastasest tütrest tähendas Margaretile mõõtmatuid kannatusi ja eneseohverdust.

Margaret Wilsoni saatus võiks näida nii tavaline – romantilisus võistlemas vaid melodraamaga –, kui tema puhul ei oleks tegu inimesega, kes on omal moel suurem, tugevam ja visam kui Elu ise … Nagu kõik Mura lähikondsed.

Näiteks seesama miss Maud, kes täitis proua Wilsoni lapse ema rolli, oli tulevane muusa iiri kõige geniaalsemale poeedile, William Butler Yeatsile … Kuulus Maud Gonne, kellele Yeats pühendas tulevikus mitu teost, võitles temaga käsikäes Iirimaa iseseisvuse eest.

Tema Ekstsellents Ignati Platonovitš Zakrevski, kes tõi muu pagasiga kaasa peaaegu kirjaoskamatu guvernandi, sai aga ühel oma järgmistest Pariisi reisidest sõbraks ja kaasteeliseks Émile Zolale, kes võitles kapten Dreyfusi rehabiliteerimise eest. Senaator Zakrevski, tsaari senati prokurör, asus lausa valjuhäälselt Dreyfusi kaitsma vastasseisus kogu Félix Faure’i valitsusega. Kõigis välismaa ajalehtedes, mis olid nõus Zakrevski artikleid avaldama – iseäranis Londoni Timesis –, hakkas ta ründama Prantsusmaad, kes kohtles seda süütut meest koletislikult.

See žest andis Zakrevski karjäärile otsustava hoobi. See-eest hakkas tema laste õpetaja temasse austavalt suhtuma.

Ukrainasse sõidu eelõhtul 1892. aasta detsembris nuttis proua Wilson sisimas … Reis maailma teise otsa. Aasta aega lahusolekut lastest, aasta aega teisel pool maakera, arvas naine.

Ta eksis. Tema seiklus kestis ligi pool sajandit. Kuni surmani aastal 1939.

•

Lõputult pika reisi vältel rääkis Tema Ekstsellentsi kammerteener rõõmuga proua Wilsonile, millise ajalooga perekonda naine teenima läheb. Tema Ekstsellentsi sugupuu ulatus kasakapealikuni, kes olla olnud Peeter Suure tütre mehe õe poeg. Täpsemini tsaarinna Jelizaveta ja tema seisusevastase abikaasa Razumovski õepoeg. Nõnda sai Tema Ekstsellents olla uhke, et on suguluses Romanovite suguvõsaga ning Tema Keiserliku Majesteedi Nikolai II kauge sugulane.

Et see sugulus oli müüt, polnud üldse tähtis: selleks et tegelikult aadelkonda kuuluda, ei olnud Zakrevskitel sellise legendi järele mingit vajadust. Nende ammused esivanemad olid lausa nii üllast suguvõsast, et neil polnud mõttessegi tulnud lisada oma nimele veel üks tiitel.

Ühesõnaga ei olnud Zakrevskid ei vürstid, krahvid ega parunid erinevalt oma sugulastest ja naabritest vürstidest Narõškinitest, Saltõkovidest ja Kotšubeidest. Seda polnudki tarvis. Zakrevskite sugupuu oli nende endi silmis palju rohkem väärt.

Kuigi need vene aadli üksikasjad jäid Liverpooli vürtspoodniku tütrele täiesti arusaamatuks, sai proua Wilson siiski majaülema rääkimisviisist aimu Ignati Platonovitš Zakrevski perekonna kõrgest päritolust. Selles veendus ta ise peagi. Ja see jäi talle igaveseks meelde.

Ja häda sellele, kes söandas tulevikus kahtluse alla seada Mura ja tema õdede väga kõrget päritolu! Proua Wilson suhtus sellesse oma hoolealustest snooblikumalt, uhkena nende sünnipära ja perekonna ajaloo üle, ning kaitses suguvõsa aristokraatlikkust ja Zakrevskite eesõigusi kuni revolutsiooni kõige traagilisemate aegadeni välja.

Ülemteener, kes oli Tema Ekstsellentsi reisidel Londonisse saatnud 30 aastat, rääkis inglise keelt väga korralikult. Ometi rõhutas majaülem, et Tema Ekstsellents oskab ka prantsuse, saksa ja araabia keelt. Et Tema Ekstsellents on õppinud õigusteadust Peterburis, Berliinis ja Heidelbergi ülikoolis. Et Tema Ekstsellents on kuulus kogu Euroopas oma artiklitega Venemaa õigussüsteemi kohta ja kohtuprotsessidel vandemeeste institutsiooni kehtestamise eest võitlejana. Et Tema Ekstsellents kutsuti pärast Prantsusmaa lüüasaamist 1871. aastal Versailles’sse osalema juristina läbirääkimistel kantsler Bismarcki ja president Thiersi vahel. Et Tema Ekstsellents on otsustanud Peterburi rahukohtuniku ameti vahetada prokuröriameti vastu Ukrainas, et seada end sisse oma maavaldustele lähemal.

Tõepoolest, Ignati Platonovitš Zakrevski oli saanud päranduseks kõik mõisad ja metsad Orlovka, Kazilovka ja Pirjatini külas. Eelkõige oli ta saanud päranduseks Berjozovaja Rudka mõisa. Lisaks oli tal väga tulus viinatehas, mille viina ta müüs kogu impeeriumis. Ta tootis ka suhkrut, tubakat ja veelgi tulusamat salpeetrit, millest valmistas püssirohtu. Ühesõnaga oli ta Ukraina üks võimsamaid maaomanikke. Ja mitte miski peale ta tohutu intellektuaalse huvi ning kire õigusteaduse vastu ei kohustanud teda juristikarjääri tegema.

Nüüd oli Tema Ekstsellents ligi 50-aastane. Ta oli suurt kasvu, kõhn, väikese peaga, mis meenutas linnu oma ning mida tõi veel rohkem esile liiga pikk kael, kummaliselt ümmargune pealuu ja kotka moodi kongus nina. Mustad peenikesed vuntsid, mis laiusid üle ta näo, meenutasid röövlinnu sulgi. Kogu lugupidamise juures oli Ignati Platonovitš kõike muud kui ilus mees.

Ometi oli ta elegantne, väärikas ja kohtles proua Wilsonit viisakalt, aga ka kõrk, põlglik ja kannatamatu nende suhtes, kes ei kuulunud tema majakondsete sekka. Ta oli mees, kelle autoriteeti võis Margaret võib-olla austama hakata. Mees, kes oli harjunud korraldusi jagama, just sellised meeldisid Margaretile. Ei, mitte et nende vahel oleks olnud vähimatki võrgutamist. Sellest küljest, galantsuse ja kergemeelsuse suhtes, oli Margaret eluks ajaks liiga valusalt kõrvetada saanud.

Ignati Platonovitšiga ei olnud asjad samamoodi. Tema oli nõrgema sugupoole suhtes tundlik – oma naise silmis ammugi liiga tundlik –, tal oli kombeks oma maavalduste talutütardele lapsi teha ning kõigis pealinnades armukesi koguda.

Kuigi ta lootis reisiigavust peletada kauni guvernandiga flirtides, mõistis ta kiiresti, et too ei lase tal seda teha. Temasuguse naise vastu ei saanud Zakrevski lubada endale ühtegi vabadust, sõnadeski mitte. Püüda talle kuidagi läheneda … Ei vähimatki võimalust. Seetõttu otsustas Zakrevski aega surnuks lüüa uurides Margareti tunnete, mälestuste, eraelu kohta … Dublini, abikaasa, laste kohta, sidemete kohta Maudiga, suhete kohta kolonel Gonne’iga. Ta tahtis kõike teada.

Margaret Wilson, kes istus tema vastas Ukrainasse viiva rongi luksuslikus kupees kangelt ja ärevust tundes, vastas ühesilbiliselt. Tal oli raske taluda pealetükkivaid küsimusi. Taktitus sundis teda valetama, mida ta aga vihkas. Pealegi oli ta täiesti teadlik sellest, kui suurel pettusel põhineb tema töölevõtt Zakrevskite juures. Mida võiks ta sellise isiksuse järglastele õpetada? Isegi nende arvu oli raske kindlaks teha … Nende hulka kuulus umbes 12-aastane poeg, keda Ignati Platonovitš näis üdini põlgavat, umbes viieaastased kaksikud ja veel üks lemmiklaps, kes oli kõigist teistest vanem. Kas neid oli veel? Sellest Ignati Platonovitš ei rääkinud. Ta ei rääkinud ka laste emast muud midagi, kui et too on rase. Ja mida ootas ta proua Wilsoni õpetustööst? … Mõistatus. Zakrevski kinnitas vaid seda, et kui Wilson paneb kõik majakondsed rääkima inglise keelt niihästi söögilauas kui ka teenijate poolel, saab temast ülemus neljale ammele, neljale lasteteenijale, neljale koduõpetajale, mitmele prantsuse preilile, ühesõnaga kogu ménagerie’le, nagu senaator nimetas oma naise endisi guvernante, kes nursery üle valitsesid.

Tundes õudust, et rumalus ja aktsent võiksid ta madalat päritolu reeta, püüdis Margaret neid vaikimisega varjata. Asjatult. Mees oli uuriva loomuga ega andnud alla, endise kohtunikuna oli prokurör Zakrevski ülekuulamistega harjunud.

Wilson vastas kindlameelse pilgu ja väheste sõnadega, lasi end vaadata ning jälgis Zakrevskit ise ka. Püüdis talle hinnangut anda. Oma uuele peremehele … Isakesele, kes valitses kahe tuhande hinge üle, kes elasid tema mõisates ja maadel. Pika habemega talupojad kutsusid vaksalites teda mõisahärraks, барин’iks. Nad suudlesid ta käsi, nagu oli kombeks endisaegsetel pärisorjadel, kes olid vaevu 30 aasta eest orjusest vabastatud. Mees, kes hoolimata oma pealtnäha peentest kommetest puhus talle näkku sigarisuitsu, kes muudkui tõusis püsti ja istus, kes ei püsinud sugugi paigal, kes oli kogu aeg valvel, kes aina liikus, kelle uudishimu, intelligentsust ja energiat ei saanud teiste omaga võrrelda, kes ei osanud vaikida, kuulata, seisma jääda ega oodata. Just tema kannatamatus ja taktitundetus viib ta viimaks hukatusse. Selline oli Margaret Wilsoni esmamulje, pimestav eelaimus, mida ta püüdis kiiresti unustada.

Zakrevskil oli liiga palju veidrusi.

Mida kaugemale kulges rong valgetesse avarustesse, rajas enesele teed läbi metsade, seda nõrgemaks jäi Margareti ajataju, kuni kadus viimnegi piiride tunnetus.

Liiga palju vaatepilte, liiga palju tundeid, liiga palju uusi hirme.

Kohvrite kuhjad ning hulk teenreid, kes Tema Ekstsellentsi vagunis teenisid, pidanuks Margareti ometi Berjozovaja Rudka mõisa õhustikuks ette valmistama.

•

Kellukeste ja aisakellade helina saatel sahises pikk reevoor kõrguvate puude all.

Otsekui lõputu sirge kanal viis allee külast otse mõisani. Silmapiiril polnud üldse valgust, taevas vähimatki kuma. Tõepoolest, kui troikadel polnuks laternaid, valitsenuks pilkane pimedus. Ja kes ka ei räägiks, et proua Wilson näeb kuusära lumel, päikesekiiri jääl või värsket lund väljadel, mida kuldab punane ehavalgus, oleks alatult valetanud. Vaikusest avaratel väljadel aga … Möirgav tuul lõõtsus paplite ladvus, hinnalistes Itaaliast toodud paplites, mis ääristasid alleed. Oksad mühisesid, otsekui kortsutataks paberit või rebitaks siidi. Võimsad tuuleiilid räsisid ümberkaudseid metsi, raputasid mände ja kaski, mis raksusid ja krigisesid sadade verstade kaugusel, tehes hirmsat lärmi.

Peremehe regi sõitis kõige ees. Ta juhtis seda ise, sööstis kolme hobusega loodusjõududele vastu. Kiiremini, kangemini … Galopisammul ja piitsahoopide saatel võttis Tema Ekstsellents taas võimu oma maade üle.

Karunahk põlvedel, soovis noor välismaalanna, kes tuli härraga kaasa, et see reis ei lõpeks iial. Et sõidul poleks sihti, et see oleks lõputu ega viiks mitte kuhugi.

Jätta mõtted lastest, unustada Dublin. Isegi mitte mõelda tulevikule.

Tunda vaid näkku piitsutavat tuult, külma, elu. Kiiremini, kangemini. Ka Margaret vajas tegevust, raevu, karjumist. Jõud, mis tormlesid ta kohal puudes, tungisid talle ihusse, kisendasid temas ja otsisid väljapääsu.

Nähes tee lõpus äkki võimast valget hoonet, barokset ja rikkalikku Berjozovaja Rudkat, mõistis ta, et nad on jõudmas sihtkohta.

Seal oli kõiki stiile, kõiki materjale, kõiksugu vorme. Ridamisi sambaid ja võlvistikke, verandasid, terrasse, mosaiikidega kaunistatud lodžasid, nikerdatud puidust rõdusid, sepistatud balustraade ja käsipuid. Rääkimata peatrepist ja vapist, mis oli peaukse kohal terve korruse kõrgune.

Rääkimata ka sadakonnast inimesest, kes seisid tõrvikuleekide valgel trepiesisel reas. Peremehe aisakellade selgesti äratuntav kõla oli omastele tulekust märku andnud. Torukübarates, frakkides ja hundinahast keepides kummituslikud mehekujud. Sooblinahkades, mütsides ja turnüürkleitides daamid. Lühikestes valgetes kleitides noored tüdrukud, kõhul laitmatult valged muhvid. Viktoriaanlike peakatete, kasukate, mustade kleitide ning jaspispärlitega kühmus vanad daamid… Vene sõjaväemundrites noormehed, pitspõlledega toateenijad, Ukraina rahvarõivastes talunaised, suurtes saabastes talumehed, sutaanides papid. Seal oli kõiki maailmu, kõiki sugusid, kõiki vanuseid.

Rahvahulga keskel seisis monumentaalse kujuna rase naine, tohutu suure perekonna kergemeelne ja kardetud ema. Mura ema, kellest pidi edaspidi sõltuma Margaret Wilsoni saatus. Tema Ausus Maria Nikolajevna Boreiša, keda need majakondsed, kellele tema soosing osaks ei saanud, kutsusid Rästikuks.