Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 15

1914–1915

Enam ei lehvitatud punalippe, nüüd hoiti kõrgel ikoone ja Nikolai II kujutisega plakateid. Enam ei lauldud „Marseljeesi”, vaid riigihümni „Jumal, keisrit kaitse Sa”.

Venemaal ei olnud sellist patriotismipuhangut nähtud 1812. aastast saadik, kui Napoleoni armee oli riiki tunginud. 1881. aastast saadik, kui suri Aleksander II, ei olnud Romanovite dünastia kordagi paistnud olevat tugevam ja populaarsem kui praegu. Isegi režiimivastased nentisid, et avalik arvamus on üleöö muutnud. Et Saksamaa sõjakuulutus on teinud lõpu kõigile sisetülidele ning nüüd mõtleb igaüks sellest, kuidas võidelda Saksa keisri sõdurite vastu ning kaitsta igavest Venemaad. 1914. aasta suve alguse streigid said läbi. Meeleavaldused said läbi. Kuuldused revolutsioonist olid unustatud. Talupojad, töölised, kodanlased, kõik ühiskonnaklassid ja kõik erakonnad olid nüüd üksmeelselt koondunud valge lipu alla, musta kahepealise kotka pilgu alla.

Kõigile jäi meelde tseremoonia 2. augustil 1914, kui rahvahulk langes Talvepalee väljakul spontaanselt põlvili, nähes kaugel eemal rõdule ilmuva tsaari siluetti.

„Tõotan pühalikult,” lausus ta tookord oma õukonna kõrgetele võimukandjatele, „et ma ei allkirjasta rahulepingut enne, kui viimane vaenlase sõdur on meie maalt lahkunud. Ja just teie vahendusel, teie, kes te esindate mulle nii armsaid vägesid, esindate kaardiväge ja Peterburi ringkonda, just teie vahendusel pöördun ma kogu oma armee poole ja annan oma õnnistuse sellele rängale tööle, mis tal tuleb ära teha.”

Tema sõnadele kostsid vastuseks tormilised hurraa-hõisked.

Ja nüüd põlvitasid tema ees kümned tuhanded mehed, mütsid austuse märgiks käes, vandusid talle truudust ning palvetasid ühehäälselt oma isakese eest.

Kuidas võinuks Nikolai II niisuguse armastusepuhangu, nii palavikuliste tunnete juures kahelda oma rahva poolehoius, kahelda, et kogu Venemaa on tema juhtimise alla koondunud?

•

Tõsi, barrikaade ei olnud enam. Aga ei olnud ka tantsupidusid, peoõhtuid. Hüvasti, luksus, lilled, viiulid! Ühelgi Neeva-äärsel promenaadil ei sõitnud enam landood reas. Kuigi veel nüüdki võis paleehoovides näha seismas kõrgete suguvõsade vappidega viktooriaid, oli nende omanikel nüüd muudki teha kui asetada hõbedast alustassidele oma kortsus nurkadega visiitkaarte või paluda mõnda õuedaami valssi keerutama.

Tsaarinna, suurhertsoginnad, kõik vürstinnad ja Peterburi suurilmadaamid olid rõivastust vahetanud. Nüüd kandsid nad meditsiiniõevormi koos Püha Jüri nunnade lühikese pruuni pearätiga või rahvusvahelise organisatsiooni punase ristiga valge pearätiga ning lasid end igal hommikul viia haiglatesse, mis võisid teenida nende abikaasa, isa või vendade rügementi. Lisaks suurtele haiglaruumidele ja operatsioonisaalidele täitsid need kummalised kujud ka eraresidentside salonge … Ühes daamide ringis valmistati sidemete jaoks haavasidumismaterjali.

Teises valmistati vangidele saatmiseks pakke. Kolmandas kirjutati haavatud sõdurite perekondadele kirju. Eilset maailma ei olnud enam.

Ometi rahmeldasid 1914. aasta augustikuus aadlike lapsed veel omakeskis Suvepalee aedades, sest nende jaoks oli see olnud mitu põlvkonda avalik park. Nende ammed, kraede ümber puidust helmed ja peas traditsiooniline kokošnik, valvasid oma hoolealuseid ikka endise tähelepanelikkuse ja pühendumusega.

•

Ducky istus pingil, kaugel teistest inglise lapsehoidjatest, kes kommenteerisid häälekalt Briti impeeriumi sõtta astumist – päeva suursündmust –, ning vaatas murelikul pilgul Kirat ja väikest Pauli murul jooksmas.

Dickyl oli täna 50. sünnipäev.

Ta oli sama sale, sama elegantne ja sama lihtsa olekuga kui enne. Oma pika kitsa seelikuga, oma noorpõlveaastate seelikuga protestis ta moevoolude vastu … Juuksekrunni kandis ta endiselt peas, üksikud juuksesalgud langesid ümber näo alla. Kergelt parema silma poole kaldus kübaral kandis ta ühte faasanisulge.

Temas ei olnud mitte miski muutunud. Peale hüüdnime.

Marydeari perekonnas oli komme muuta hellitusnime siis, kui saadakse vanemaks. Sellest ei pääsenud ka Zakrevskite teine põlvkond: Kira ja mõlemad Anna lapsed olid otsustanud anda oma hoidjale uue nime.

Tol ajal rääkis kogu nende perekond inglise keelt ning lapsed leidsid nime Ducky olevat ebakohase, sest see meenutavat neile parti … Selline suhtumine ei iseloomustanud aga sugugi nende imetletud guvernandi väärikat hoiakut.

Nooremate jaoks, see tähendab 1915. aasta põlvkonna jaoks, pidi Margaret olema Micky.

Selle nimemuutusega nõustusid ka täiskasvanud. Isegi Marydeari, isegi Tema Aususe jaoks sai Duckyst Micky. Ja Mickyks pidi ta jääma kuni kolmanda põlvkonna uuendusteni.

Skulptuuride ja suurte vaaside taga nägi Micky voolamas Neevat, rõhuvana, tinakarva. Ei ühtegi tuuleiili, ei ühtegi puulehte ta lähedal liikumas. Oli tunda suitsuhõngu, mis kandus kohale Soomet laastavatest metsatulekahjudest. See kõik – palavus, kõrbelõhn, lontis keisrilipp, mis rippus liikumatult Peeter-Pauli katedraali tipus – rõhutas veelgi guvernandi meeleheidet ning jättis mulje, et kohe algab äikesetorm, kärgatab plahvatus.

Ta mõtles oma pojale Seanile, kes oli nüüd mereväeohvitser. Sean pidi olema üks esimesi mobiliseerituid. Micky meenutas ängistavaid sõnu John Benckendorffilt, kes oli samal hommikul suundunud Põhjaarmee staapi sideohvitseriks. John oli öelnud, et sõda Saksamaaga tähendab lõppu neile tuttava Euroopaga ning kaost tulevasteks aastateks.

Ta püüdis rahuneda, mõeldes, et elu läheb ju edasi, et Marydear ootab teist last ja tema ise, Micky, hakkab selle lapse eest hoolitsema. Jah, elu läheb edasi.

Ta tahtis uskuda seda, mida kordas ühtelugu laste vanaema, et sõda tuleb lühike. Tema Ausus Maria Nikolajevna Zakrevskaja ei saa ometi eksida. Micky imetles jätkuvalt tema intelligentsust ja vilumust. Sel naisel oli küll vigu, aga nendest hoolimata austas Micky teda endiselt.

Nüüd, kui perekonna vana sõber Ivan Goremõkin oli taas au sisse tõstetud ning tsaari poolt ministrite nõukogu esimeheks nimetatud, oli proua Zakrevskaja korter Fontanka kaldapealsel majas nr 52 saanud kõige konservatiivsema aristokraatia poliitiliste vestluste meeliskohaks. Vana kooli mehed käisid seal valitsusele kiidulaulu laulmas. Kõik väitsid, et armee on nii suures arvulises ülekaalus, et murrab edasi teerullina. Ja et Briti mereväe abiga on Venemaal võit igatahes käes.

Sõda pidi tulema lühike.

•

Kolm nädalat ebalevat turvatunnet ja siis katastroof … Uudis sellest sündmusest oli 1914. aasta augusti lõpus äsja Peterburi jõudnud.

Ratsaväe sõdurid, eliitratsaväelased, husaarid, Preobraženski rügement, Pavlovski rügement olid Tannenbergi soos Ida-Preisimaal hätta jäänud ja lasknud end lõksu püüda. Enamik noorhärrasid, kellega Mura eelmisel talvel oli tantsinud, sai seal surma. Surma sai ka tema Berliini armsam – hullumeelne Afanassi Gramov. Nad kõik langesid ühekorraga.

John võitles õnnekombel põhjas. Veresaunas langes aga ohvitsere sama palju kui sõdureid. Benckendorffidel ja Zakrevskitel polnud ainsatki sugulast, kelle peres ei oleks langenud isa, abikaasa, poeg või vend.

Tannenbergis hukkus või sai haavata 20 000 meest. Veel 9000 võeti vangi. Kõik püssid, kõik suurtükid, kõik mürsud – kaheksa tonni laskemoona – langesid vaenlase kätte.

„Vene teerull” oli jäänud relvadeta ega saanud kuhugi edasi murda. Tsaari väehulgad olid muundunud võimetuks koletiseks. Ja proua Zakrevskaja sõbrad, kes olid väitnud, et Venemaa olevat võitmatu, pidid nüüd vaikima.

Hüvasti, entusiastlikud meeleavaldajad, fanfaarid ja keisri lipud, mida rongkäikudes lehvitati! Linn oli mattunud vaikusse. Tänavatel kostis vaid vihahüüdeid sakslaste vastu.

Aristokraadid olid oma residentsides veel tigedamad, Saksa keisri sõduritest rääkides kasutasid nad sõna Boches.

Teatrid olid oma repertuaarist Wagneri ooperid juba välja jätnud, rahvahulgad olid maha põletanud Saksa saatkonna, mille uksed olid sisse löödud, lühtrid puruks pekstud, maalid katki kistud, mööbel, klaverid ja skulptuurid akendest välja visatud … Nagu 1905. aasta revolutsiooni kõige süngematel päevadel.

Ka tsaar ise läks kaasa oma alamate germanofoobiaga. Mõistagi ei saanud ta reetmises kahtlustada oma saksa päritolu abikaasat ega ka võimukandjaid, kes kandsid saksapärast perekonnanime nagu krahv Kleinmichel või ülemõuemarssal krahv Paul von Benckendorff, aga ta püüdis oma impeeriumist kaotada kõik, mis kõlas liiga saksapäraselt. Alustuseks käskis ta venestada riigi pealinna nime.

Alates 31. augustist 1914 oli Peterburi nimeks Petrograd.

Kuigi Nikolai II püüdis selle uuendusega heameelt esile kutsuda ja meeli rahustada, oli ta valel teel. Nii paleedes kui ka hurtsikutes nähti selles sammus halba ennet.

•

„See on naeruväärne!” hüüatas Mura. „Linnalt ei saa sedasi minevikku ära lõigata, ajalugu ära võtta. Järjekordne autokraadi kapriis! See muudatus toob meile õnnetust.”

„Missis von Benckendorff, ega te juhtumisi ei ole valitsuse vaenlane ja ebausklik?”

Aktsendist hoolimata, kõige puhtamast iiri aktsendist, mis kõlas Mura kõrvadele otsekui Micky imeline aktsent, oli hääl, mis teda kõnetas, jääkülm.

Khakivärvi vormis, mille ümber oli rihm, lühikesed tumedad vuntsid piibusuitsust punakad, seisis tema ees Inglismaa suursaatkonna kantselei ruumides Inglismaa kaitseatašee kindralmajor Knox. Mura töötas saatkonnas vabatahtlikuna, tema jaoks tähendas see võimalust anda panus sõjalistesse pingutustesse.

Tegelikult oli teda saatkonda kutsunud suursaadiku Sir George Buchanani abikaasa, kes oli võtnud Mura enda tiiva alla, nagu oli Berliinis teinud Inglismaa ühe teise suursaadiku naine.

Hiilgav Lady Georgina, kes valitses Venemaa rahvusvahelise kõrgema seltskonna üle ning töötas haiglas, mille ta ise oli sõjas haavata saanute tarbeks asutanud, leidis, et tema noorest ja võluvast sõbrannast Mura Benckendorffist oleks mis tahes kontoris palju enam kasu kui mõnes operatsioonisaalis. Tänu inglise, saksa ja prantsuse keele oskusele, rääkimata vene keele valdamisest, sobis ta tõlkijaks ja sekretäriks.

Mura tõstis pilgu kirjutusmasinalt ning saatis ohvitserile väga võluva naeratuse.

Kindralmajor polnud viiekümnenegi. Ja temagi oskas vene keelt …

Aga talle ei meeldinud Mura, kes teadis seda ja oli ettevaatlik. Kindralmajor Knoxi naistepõlgus oli üldtuntud: „Women? Damned nuisance!” – „Naised? Neetud nuhtlus!”

Frau von B. puhul, nagu kindralmajorile oli kombeks teda seljataga kutsuda, oli Knoxi antipaatia lausa äärmuslik. Juba esimesest päevast peale püüdis ta naist saatkonnast minema ajada, väites, et sellisel suurilmadaamil, lobisemishimulisel koketeerijal, kes on peale selle vägagi rase, ei ole seal midagi teha.

Saatkonna kantselei oli kanal, mis vahendas kõiki suhteid Petrogradi ja Londoni vahel. Ja kuigi see Frau von B. ei teadnud šifrit, tähendas juba ainuüksi tema kohalolu kokkupuutumist täiesti salajase infoga. Kuidas, kurat küll, võisid kindralmajori kolleegid võtta niisuguse riski, et toovad sellise inimese nende esinduse kõige tähtsama töö juurde? Õpetavad talle sõnumite dešifreerimist ja kodeerimist? Täielik hullumeelsus! Absurd!

Ometi ei olnud kuigi kaua aega möödunud sellest ajast, mil tsaari politsei oli suutnud lasta kinnimakstud teenijal kopeerida kõik üheksa võtit, mille abil pääses kantselei seifi. Nende üheksa võtmega sai avada ka viimase sahtli, kus oli šiffer!

See oli juhtunud aastal 1905.

Mida kõike oleksid sakslased nõus tegema praegu, et saada üheksa uue võtme vahajäljendid!

„Aidata,” ütles too daam. Olge nüüd! Masinakirjutajana oli ta nii vilets, et isegi saatkonna sekretärid, noormehed, kes olid lõpetanud Oxfordi või Cambridge’i, ohvitserid, kes olid koolitatud tegema hoopis keerulisemaid töid, trükkisid temast paremini. Jah, neid oli tõepoolest liiga vähe ja neil ei olnud minutitki hingetõmbeaega. Nii et abi, ükskõik kui hea või halva, võtsid nad meeleldi vastu.

Knoxi põlgusele vastasid Frau von B. poolehoidjad – saatkonna kuus noort elujõulist meest –, et usuvad täiesti naise pühendumust. Ta tegigi edusamme, käis Vassili saarel ülikoolis kursustel, õppis seal rahvusvahelist õigust. Ja just nimelt masinakirjutamist. Mõne kuu pärast pidi temast saama väga pädev kolleeg.

Tühi lora, talle tuleb näidata ust!

Kindralmajor Knoxil ei olnud tegelikult mingit õigust sekkuda diplomaatilise esinduse töökorraldusse. Tal polnud ka üldse põhjust seista isiklikult vastu sellele välismaalasele, kes töötas vabatahtlikult Inglismaa heaks. Kindralmajori protestid kantselei ülemale ei andnud tulemust. Tulemuseta jäi ka tema kaebus suursaadikule.

Nii jäigi tal üle vaid sundida naist ise alla andma.

Knox oli teda üllatanud: kell oli üksteist õhtul ja Mura oli üksinda tööl. Olukord oli Knoxile enam kui soodne.

Mura haistis ohtu. Tunnetas, et selle sõjaväelasega ei tohi otsest vastasseisu alustada. Ei tohi tunnistada, et ta on tööga graafikust maas. Ei tohi hakata midagi selgitama ega end õigustama. Knoxi ei tohi silitada vastukarva.

Nagu tavaliselt valis Mura võlumis- ja naljatamistaktika: „Kas Peterburi nimetamine Petrogradiks ajab mulle hirmu naha vahele? Igatahes, härra kindralmajor! Ma tunnistan, et olen naeruväärselt ebausklik. Ebaõnne toovad nimed, loitsud, kaardid, ennustamine, see kõik on minu ala … Kuidas ma saaksingi sellest eemale jääda? Kas ma siis pole vene naine?”

„Kes on abielus sakslasega.”

Seda vihjet ei saanud märkamata jätta … Sellist solvangut!

Mura muutis hääletooni ja lausus tõsisel häälel: „Kindralmajor Knox, te peaksite oma geograafiateadmised üle vaatama. Minu abikaasa ei ole mitte sakslane, vaid baltlane. Praegugi võitleb ta Boche’ide vastu.”

„Aga ta on Berliinis elanud.”

„Jah, tsaari esindajana.”

„Te saite sealt kindlasti palju sõpru, sest te olete ise ka Berliinis elanud.”

„Jah, kolm aastat olin ma seal tõepoolest suursaatkonna atašee abikaasana, aga spionaažis ei ole mind keegi süüdistanud!” Mura hääl lõi tunnetest värisema. „Nagu praegu on hakatud süüdistama õnnetut krahvinna Kleinmichelit, kellest räägitakse lollusi, nagu oleks ta saatnud kommikarbis Saksa keisrile Vene armee rünnakuplaanid!”

Sisimas Mura värises. Iialgi ei olnud teda sedasi rünnatud. Tema ja spioon! Inglane väitis, et tema, Mura, on Saksamaad teeniv spioon!

Rahuneda. End kokku võtta. Käia välja rahustamiskaart.

Knox jätkas: „Mind lihtsalt paneb imestama, et daam, kes ei ole Tema Majesteedi Inglise kuninga alam, on saanud ligipääsu Inglismaa suursaatkonna dokumentidele.”

„Ma tuletan teile meelde, härra kindralmajor, et meie riigid on liitlased.”

Samm sammu haaval jätkas Mura võitlust. Aga Knox ei andnud järele.

„Sõprus meie kahe riigi vahel ei ole õigustuseks, et venelannast daam, rääkigu ta pealegi kõikvõimalikke keeli ja tulgu ta pealegi parimatest ringkondadest, võiks saada ligipääsu salajastele dokumentidele.”

Mura vaikis hetke ning selgitas siis kannatlikult: „Teie suursaadik Sir George Buchanan palus isiklikult, et tuleksin haiglas õena töötamise asemel talle appi. Nagu te ise näete, on teil kantseleis töötajatest puudus. Siin oli tarvis sekretäri, kes tõlgiks Prantsusmaa ja Saksamaa uudiseid inglise keelde. Ja teateid, mida iga päev Vene ministeeriumitest saadetakse.”

Knox urahtas:„Selle jaoks on meil vandetõlk Tšukovski.”

„Härra Tšukovski teeb suurepärast tööd. Aga ta on ülekoormatud … Sestpeale, kui te andsite talle ülesande kirjutada Inglise armeest propagandabrošüür ja kaubelda kuulsalt kunstnikult Repinilt parim hind suursaadiku portree maalimiseks, on ta töösse ära uppunud.”

Mura rääkis tõtt. Möödunud nädalatel oli ta end näidanud kasulikuna. Lausa asendamatuna.

Lisaks oma intellektuaalsele võimekusele, sarmile ja heale tujule oli ta saatkonnas ainuke inimene, kes kuulus vene oligarhide sekka. Inglased kasutasid teda sillapeana. Teadliku valikuna. Ka see oli Murale teada.

Ei tulnud kõne allagi, et ta laseks end selle kitsarinnalise sõjaväelase paranoia pärast minema peletada. Mura tahtis saatkonda teenida. Tahtis õppida. Tahtis töötada. Mitte mingi hinna eest ei tahtnud ta sellest ametikohast loobuda.

„Inglismaa tänab teid abi eest, missis von Benckendorff, aga on juba hilja. Teie praegust seisundit arvestades peaksite suunduma koduseinte vahele ja sinna jäämagi.”

Sellele juhmardile oli asjatu vastu vaielda, Mura jaoks oli liiga palju kaalul. Ta naeratas kindralimajorile veel teist korda: „Teil on õigus, härra kindralmajor. On hilja. Aga ma palun, ma väga palun, ärge muretsege mu tervise pärast. Jõulude ajal jään kantseleist koju …” Mura heitis pilgu kõhule. „Laps peaks sündima jaanuaris.”

•

Daam oli visa.

Kui kindralmajor Knox arvas, et on pääsenud Mura Benckendorffi kohalolust, ei teadnud ta, kellega tal tegemist on. Kaks kuud pärast tütre sündi naasis Mura valitsema meeste üle, kes veetsid oma elu Inglismaa suursaatkonna ruumides.

Ja kindralmajor Knox oli igatahes ainus, kes selle üle kaebles.

• • •

Tanja sünd 5. jaanuaril 1915 ei raputanud Murat rohkem kui Pauli sünd 1913. aastal. Vähemasti mitte nii palju, nagu oli lootnud John.

Rindel olles kujutles ta Murat kallistamas nende väikest tütart sama õrnalt, nagu oli näinud Murat tegemas õetütre Kiraga Berliinis.

See oli aga silmapete.

Sünnitusjärgne puhkus, nursery keelepeksu sisuvaesus, ammede imetamisjutt, ajaplaneerimine, kindla aja tagant söömine ja magamine – kogu see suletuse periood tekitas Muras lämbumise tunde. Kui ta istus nelja seina vahel hälli ees, hakkas ta üksindusse ja igavusse surema.

Mura oli 22-aastane ning tundis rohkem kui kunagi varem vajadust kodunt välja saada, võtta endale mõni roll, osaleda ilmaelus. Ja jagada oma elu nende inimestega, kes seda kaitsesid.

Emaarmastus pidi tulema hiljem, kui Mura on jälle oma uudishimu rahuldanud ning saanud oma tohutut energiat rakendada.

Alles siis pidi temas maad võtma kannatamatu ootus perekonna järele. Siis pidi ta hakkama õhtuti kiirustama koju laste juurde, kuulama võlutult Micky jutte laste päevastest rumalustest ning neid ööseks õnnistama.

Pealegi ihaldaski Mura ainult ühte asja: töötada Inglismaa suursaatkonnas.

Oma kodust aadressil Špalernaja 8 tuli tal vaid minna väikesel sillal üle kanali ning kõndida Suvepalee aia äärt mööda. Vähem kui veerandtunnine jalutuskäik Neeva kaldal.

Igal hommikul tööle tõtates mõtles Mura Mummyle, kes oli temaga, „oma Murotškaga”, alati olnud väga leebe, aga teistega väga karm. Mõtles Mummyle, keda aeg ei näinud muutvat. Ta oli keeldunud oma suures korteris majutamast Annat koos kahe lapsega, kes olid Berliinist naastes peavarjuta jäänud.

Mura oli kogu Jonovite perekonna enda juurde võtnud. Koos Kiraga. Talle meeldis hirmsasti sugulastega koos elada, tingimusel et ta saab teiste juurest minema lipsata.

Vaene Anna … Mummy ei säästnud teda sarkasmist. Meenutas talle alailma, et erinevalt Johnist ei olnud tema nägus krahv Jonov läinud Venemaad lahingutes päästma. Et ta on hoopis süüfilise küüsis nagu kadunud logard Bobik, et ta on nüüd Benckendorffide juures suremas. Anna aga jääb peagi leseks ja rahatuks, millist tulevikku oli Mummy talle juba ammu ennustanud.

Ema oli halastamatu.

Õnneks ei lasknud Anna end sellest eksitusse viia. Ta oli Petrogradis kohtunud ühe oma ammuse austajaga Ukrainast ja too oli Annat kõvasti õhutanud Berjozovaja Rudkasse tagasi minema: see mõjuks abikaasa tervisele hästi ja kukrule oleks see kergem koorem kui elu pealinnas. Anna valmistuski koos lastega ärasõiduks.

Valmistus tagasi tõmbuma. Nagu oli teinud Mummy kümme aastat varem.

Unetutel öödel kujutas Mura nende kõigi viie elu – enda, Mummy, Anna, Alla, isegi Micky elu – otsekui pikki soomusronge. Eraldatud kupeede rida, mida ei ühenda mitte miski.

Tema kupees olid Jäneda, John, lapsed ja Micky. Mummy kupees oli tema salong ja tema vanad kummardajad, kes klammerdusid oma privileegidesse, pimestatuna obskurantismist. Ühes kupees olid tühjad tänavad ja mahajäetud kaldapealsed – Petrograd sõja ajal. Naised olid meditsiiniõe pearäti vahetanud lesknaise oma vastu. Sünged inimsalgad kogunesid poodide vaateakende ette uurima teateid rindelt.

1915. aasta kevad viivitas tulekuga ega hajutanud inimeste ängistust. Armee oli kõikjal taganemas. Saksamaa tungis aga edasi. Mura oli sellega vaat et kõige rohkem kursis, sest just tema tõlkis ja trükkis masinal ümber ministeeriumist laekuvat infot liitlasriikide jaoks. Venemaal ei olnud enam üldse laskemoonavaru. Rindel jagasid mitu meest üht ja sama püssi, kuue mehe kohta oli üks püss. Püss, mille jaoks ei olnud kuule, millel polnud enam isegi tääki. Nüüdseks teadsid kõik, et sõjast saab lõputu õudusunenägu.

Aga ometi oli olemas Inglismaa suursaatkonna võlumaailm.

Mura oli jõudnud kaldapealse ja Troitski silla nurgale. Seal kõrguski tema paradiis, Neeva-äärne palee, mida Zakrevskite sugulased Saltõkovid andsid üürile Briti diplomaatidele. Hoone oli suur, neoklassitsistlikus stiilis, punaseks võõbatud, ühel pool sild ning Peeter-Pauli katedraali kullatud tornikiiver, teisel pool Suvorovi väljak ja suurhertsog Konstantini marmorpalee. Hoonekompleks moodustas terve kvartali.

Siin tundis ta end nagu kodus. Selleks oli ka põhjust. Ta oli tantsinud kõikidel laste tantsupidudel, mille oli korraldanud majaomanik Anna Sergejevna, Mura onunaine. Saltõkovid elasid palee tagaosas veel praegugi. Ja Mura oli Saksamaalt naasmisest saadik jätkanud külaskäike vanaproua juurde, kelle peenus, vaimukus ja teravmeelsus olid Murale meelepärased. Naine kiitis Mura häid omadusi ja tõi välja halbu külgi, võludes Murat nii, nagu ainult tema oskas.

Ka peakorrus, kus nüüd tegutsesid inglased, oli Murale läbinisti tuttav. Enne sõda oli ta seal kõigi vene aristokraatidega õhtusöökidel käinud. Oli seal õhtust söönud lausa sagedamini kui teised. Tema sidemed Inglismaa endise suursaadikuga Berliinis olid nüüdsele Inglismaa suursaadikule Venemaal Sir George Buchananile eriliseks soovituseks. Mura oli enda tiiva alla võtnud suursaadiku tütre Merieli, kes oli temaga ühevanune, ning tutvustas teda Petrogradi aadliringkondades. Nad mõlemad olid haritud naised, jagasid kirge raamatute vastu, jagasid tõmmet kirjanduse ja uute ideede vastu. Meriel kirjutas novelle ning üks Londoni suur kirjastus oli ühe tema teksti äsja avaldada võtnud.

Noored naised olid sõpradeks saanud.

Nüüd nägid nad teineteist harva. Kui üks parajasti saabus paleesse, oli teine sealt lahkumas. Meriel suundus Inglise haiglasse, mille ta ema oli Nevski prospekti ja Fontanka kaldapealse ristumiskohal avanud. Mura, virn tõlkeid õlakotis, tõttas tulistjalu trepist üles poolkorrusele.

Paremat kätt jäid kantselei ruumid, vasakut kätt Buchanani eraresidents. Vastandusid sametine brokaat ja mustriline mööblikangas, baroksed helkivad kuldkaunistused ning lillekesed ja pitslaudlinad, meeletult suured kristall-lühtrid ning Wedgwoodi lambid ja serviisid. Korraga nii Inglismaa kui ka Venemaa. Mõlemad Murale kallid maailmad, mõlemad maailmad, kuhu Mura kuulus, olid siin vabalt nähtaval. Ja see läbipõimumine võlus teda.

Mademel jagunes peatrepp kaheks, nii et kaks trepiastmestikku viisid esindusruumidesse, tantsusaali ja suursaadiku kabinetti.

Jah, nagu kodus. Tema kuningriik. Ta tundis neid paiku. Tundis peremehi ja teenijaid.

Esiteks tundis ta residentsi kõige tähtsamat tegelast, ülemteener Williamit, kes valvas Sir George’i kaitstuse üle. Too suhtus Murasse nagu teisesse peretütresse. Mura tundis kutsar Ivani. Tundis itaallasest kokka. Tundis ka kolme sekretäri ja kahte saatkonna atašeed, kellega ta töötas samades ruumides.

Üle kõige meeldis talle kantselei suur saal jahitrofeede ja kalakivististega, suurte Chippendale’i stiilis kirjutuslaudadega, mis olid otsakuti kokku seatud pikaks ristkülikuks nagu suur banketilaud.

Just seal, tubaka, piipude ja Inglise sigarettide magusas lõhnas, kuppel-lampide rohekas kumas, askeldasid, naljatasid ja töötasid ohvitserid … See oli meeste maailm.

Nagu Berliinis, nii olid ka siin kõik proua Benckendorffi kohalolust vaimustuses ning kõik olid enda sõnul temasse pisut armunud. Ja nagu Berliinis, nii nautis Mura siingi väga sügavalt kõiki neid tundeid, mida ta teistes äratas: imetlust, vajadust teda paigal hoida, enesele hoida.

See vaimustus oli igati vastastikune. Mura tundis sama suurt austust sealsete noormeeste vastu, kes olid temast vaid õige pisut vanemad, tundis samasugust vajadust võistelda, samasugust vajadust küündida nende tasemeni ja neile meeldida.

Tema silmas olid nad kangelased, jumalad … Nad kõik.

Või peaaegu kõik.