Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 19

Jaanuar–aprill 1918

Jaanuar 1918

Lugupeetud seltsimees Trotski Selle kirja tooja härra Robert Bruce Lockhart on suundumas Venemaale, kirjutas Londonist bolševike ajutine asjur Inglismaal. Härra Lockhart on saanud oma valitsuselt ülesande, mille täpne eesmärk on mulle teadmata.

Ma tunnen teda isiklikult ja minu hinnangul on ta aus. Ta mõistab meie olukorda ning on meie poolehoidja. Seetõttu pean tema tulekut Venemaale meie huvidele kasulikuks ning ma soovitan teda Teile.

Ülesande, millest selle kirja autor Maksim Litvinov väitis end mitte teadlik olevat, võis kokku võtta kahe lausega. Takistada Venemaad kirjutamast alla rahulepingut Saksamaaga. Takistada seda iga hinna eest.

Jah, aga kuidas?

Kuna Inglismaa oli tagasi kutsunud Sir George Buchanani ning keeldunud tunnustamast Lenini valitsust, ei olnud inglastel enam punastega diplomaatilisi suhteid.

Ainus lahendus oli saata Petrogradi mitteametlik agent, kes suhtleks kommunistidega. Kaalul oli väga palju. Kui Lenin allkirjastab vaherahu, tõmbab Saksamaa oma väed Vene rindelt tagasi ning saadab need appi läänerindele. Ja sel juhul ei suudaks neid enam tagasi hoida mitte ükski armee.

Veenda bolševikke sõda jätkama, kuigi nad olid populaarsed just selle pärast, et olid lubanud rahu? Käsk oli selge.

Aga ikkagi, kuidas?

Lockhartile anti carte blanche.

•

Erisaadiku väljavalimine oli Foreign Office’is tekitanud lõputuid arutelusid. See oli väljakutse, kaarditrikk, mis ei olnud poliitikutele sugugi meeltmööda. Aga mida oli neil lõppude lõpuks oma olukorras enam kaotada?

Kõiki asjaolusid arvestades oli Robert Bruce Lockhartil vaatamata noorusele ja seikleja mainele palju häid omadusi. Esiteks oskas ta vene keelt. Ta olevat olnud kirjanduse asjatundja, kes suhtles vasakpoolsete haritlastega. Ta oli kohtunud suure kirjaniku Maksim Gorkiga, kes oli Lenini sõber, ning saatnud H. G. Wellsi 1914. aastal, kui too reisis Venemaal.

Moskvas oli Lockhart olnud üle kuue aasta Inglismaa asekonsul ja hiljem konsul. Suursaadik Buchanan oli enda sõnul temaga väga rahul. Buchanan oli Lockharti ministritele isegi tungivalt soovitanud, öeldes, et too on erakordselt intelligentne, energiline ja nutikas.

Tõtt-öelda võisid Lockharti päritolu (ta põlvnes mitmest kõige sõjakamast šotlaste klannist, kelle hulka kuulusid ka McGregorid), vanus (30 aastat), tervis (suurepärane ragbimängija ja jalgpallur iseäranis tugeva füüsisega), riskijanu ning sarm osutuda kaalukateks trumpideks.

Ta oli abielus, kuid räägiti, et abikaasad on raskustes ning et naisele on elu Moskvas olnud väga raske. Suurepärane! Jumal üksi teab, kuidas asjalood edenevad … Lockhart sõitis Venemaale üksinda.

Esmaspäeval, 14. jaanuaril 1918, nädal aega pärast Buchananite ärasaatmist tammusid Garstin ja Cromie taas vaksaliperroonil külma peletamiseks jalalt jalale. Nad tulid tervitama konsulit, vana sõpra Moskvast, ja tähistama tema tagasitulekut. Kolm meest surusid tervituseks kätt.

Nad olid sama kasvu, sama tugevad. Kõik kolm olid pikad, sportlikud, tumedate juustega, mis olid külje peal seitlisse kammitud. Lockharti juures ei olnud kõige silmatorkavam ta erakordne nägusus nagu Cromiel ega leebus ja väljapeetus nagu Garstinil, vaid ülim nooruslikkus. Lockhart oli nagu poisike, kelle kõrvad hoiavad peast natuke eemale. Sellel poisil olid aga sportlase õlad ja näis, nagu oleks ta harjunud pigem jooksma kui kõndima. Ta kõnnakus oli midagi võbelevat ja rõõmsat.

Ja ta hääl, kõlav šoti tämber, oli eksimatult äratuntav. Ta rääkis ühtaegu kiiresti ja täpselt, ta sõnades võistles ülbus enese pisendamisega, enesekindlus tagasihoidlikkusega. Temas oli korraga uhkust, naljasoont, julgust ja piiritut kujutlusvõimet.

„Garstin reserveeris sulle täna õhtuks oma kõrvaltoa Astoria hotellis. Aga pühapäevast on sinu ja su meeste käsutuses terve korter Dvortsovaja kaldapealsel suursaatkonna lähedal.”

„Selle leidis meile Mura. Kauples hinna üle omanikuga, kellel on ellujäämiseks üüriraha tarvis.”

„Proua Benckendorff,” täpsustas Cromie. „Kas sa tunned teda?”

„Ei.”

„Muidugi tunned! Sa nägid teda saatkonnas.”

„Võib-olla.”

„Tema igatahes tunneb sind küll! Mura tunneb kõiki, isegi bolševikest ministreid, kellega sa kohtuma tulid … Vaata, et sa Garstinile ei ütle, et sa seda naist märganud ei ole, ta läheks selle peale näost kollaseks. Mura on ta suurim kirg,” selgitas Cromie. „Ta ei ütle seda välja, aga orhideesid ostab ta nii palju, et see lausa laostab ta, ja armastus piinab teda meeletult. Mura hoiab vastutasuks tema koera.”

„Kohe näed, et linn on muutunud,” segas Garstin vahele ning viskas kohvri sõjaväeauto istmele.

Cromie istus rooli: „Parimatest hetkedest jäid sa nüüd ilma … Oktoobrirevolutsioonist. Ja suurest joomingust Talvepalees.”

Mõlemad ohvitserid teadsid, miks oli Lockhart pidanud septembris Moskvast ära sõitma. Buchanan oli ta manu militari Londonisse tagasi saatnud, tehes sellega lõpu Lockharti armusuhtele ühe teatrimaailmas tegutseva prantslannaga, keda suursaadik ei pidanud sobivaks. Lockhart oli saadetud tagasi kodumaale sundpuhkusele, et afääri summutada.

Lockhart oli sedasorti skandaalidega harjunud. Kui ta oli töötanud Malaisias kautšukiistanduses, oli ta võtnud vabaduse röövida ühe malailasest pealiku tütar. Ta oli oma printsessiga elanud ligi aasta, kuni malaaria ja diplomaatiline teenistus olid sundinud ta lahkuma.

Petrograd ei olnud tõesti enam endine. Möödas oli aeg, mil läkiläkides valgete mantlitega mehed labidatega lund lükkasid. Nüüd oli lumi must ja jäätunud ning kuhjus siia-sinna. Lumi kattis hobuste korjuseid, mis lebasid laiadel tänavatel. Auto siksakitas kuhjade vahel ning libises Nevski prospektil. Sõit oli seda keerulisem, et jalakäijad kõndisid keset teed, kuna püüdsid vältida jääkamakaid, mis suurte lahmakatena katustelt alla langesid.

„Kõik need inimesed on nälga suremas,” märkis Garstin.

„Ja kõik need inimesed on hirmul,” jätkas Cromie. „Bolševikud on linnas kehtestanud jõhkra korra.”

„Anarhistid,” parandas Garstin.

„Bolševikud! Valitsus, mis koosneb kõrilõikajatest, kes külvavad gangsterite kombel terrorit … Ja sina, Lockhart, kui ma õigesti aru sain, tulid neile abiks?”

„Konsul” põikas vastusest kõrvale: „Kui liitlased ei tunnusta Nõukogude valitsust, kui liitlased ei aita Leninit, kirjutab ta sellele kuradi vaherahule alla. Meie ainus võimalus sõda võita on nõustuda revolutsiooni legitiimsusega.”

Seda kuuldes ei suutnud Cromie hoiduda rooliga jõnksatust tegemast: „Lollus, Lockhart! Sa ei tea, mida sa räägid … Sa ei ole näinud, mida need lurjused teevad.”

• • •

Samal päeval, 14. jaanuaril 1918, seisis Soome vaksali perroonil ka John Benckendorff, lootes minna viimasele Eesti rongile. Temast jäid maha naine ja lapsed koos ema ja ämmaga. Rahutused, mille ohvriks ta naispere oleks möödunud suvel peaaegu langenud, olid hoogu võtnud ning saavutanud Jäneda piirkonnas enneolematu jõu. Mitu naabermõisa oli rüüstatud ja põletatud, nende omanikke piinatud. John kavatses talumeeste seas korra maksma panna ja kutsuda perekonna kohale ülestõusmispühadeks, kui mässajad on maha surutud.

Ta asus teele raske südamega, meel kibe. Lahkhelid Muraga, keda ta ei kutsunud enam Marieks, näisid talle nüüdseks juba ületamatult tõsised. Jah, muidugi oli naine tema vastu endiselt lahke, Mura oli alati osanud lahke olla. Ei mingeid perekonnatülisid, ei mingit karjumist. Kumbki Benckendorffidest ei laskunud nii madalale, et oleks teist solvama hakanud. Tülide puudumine aga tähendas sedagi, et ei olnud tarvis midagi selgitada.

Mura vältis igal juhul vastasseisu. Tema juhtlause oli „wait and see”, „elame, näeme”.

Just nagu ei oleks ta veel piisavalt näinud, milleks need pätid suutelised on! Teda ei saanud panna väljendama antipaatiat, teda ei saanud panna kritiseerima nende käitumist.

Oma hoiakuga, mis ei mõistnud bolševikke hukka ning paistis austavat nende ideid, võitlust õiglasema ühiskonna nimel, viis naine ta viimse piirini.

Kuidas võis Mura omasid nii palju reeta?

John nõudis, et naine jagaks tema pahameelt, ühineks tema vihaga. Aga ei, mitte midagi sellist. Või kui, siis ainult pooleldi. Mura oli nõus, et kaos ei rääkinud sugugi bolševike kasuks, küll aga keeldus ta tunnistamast autust ja häbi, millesse nad olid Venemaa tõuganud.

Jah, mõnikord oli Mura Johni meelest olnud kergemeelne. Liiga noor. Seniajani ei olnud ta aga kaotanud lugupidamist oma naise vastu. Sellest hoolimata, et juba ammu oli Mura Johni meelest kehv ema.

Oli kummaline, et sellest ajast saati, kui Johni austus Mura vastu oli kahanenud, suutis ta naist ihaldada nii tugevasti, isegi jõhkralt, et oli endalegi võõraks muutumas. Kui nad Petrogradis demobilisatsiooni alguses taas kohtusid, oli ta armastus naise vastu olnud puhanguline. Ja Mura oli läinud temaga sama teed, kirepuhangute teed.

Korraks leidsid nad teineteist uuesti … Või õieti kohtusid uuesti. Põgusaks koosolemiseks.

Kui John soovis aga nüüd oma naist võtta, pidi ta Murat anuma või lausa sundima. Vägistamine ei olnud Johni silmis aga sugugi sobilik: anumine ja alandus ei olnud talle meeltmööda. Aga mida võõramaks naine talle jäi, seda enam ta Mura järele janunes.

Mura tüdinud ilme, kannatlik suhtumine mehe vähimatessegi torgetesse punaste aadressil ja ohked, mida John kuulis, kui läks hoogu käimasolevatest õudustest rääkides, ärritasid teda.

Kummas leeris Mura siis ikkagi on? Nõukogude poolel? Tunnistagu siis seda! Mida ta mõtleb? On ta kommunist? Jah? Ei?

Mural oli kombeks küsimusi mitte kuulda, pöörata vastamise asemel pea kõrvale ja see ajas Johni hulluks. Nagu oleks jah ja ei olnud Mura jaoks nii tühised sõnad, et kumbagi polnud mõtet välja öelda.

Tabamatu.

John ei saanud temast enam aru.

„Sa pead rulli tugevasti käes hoidma,” oli vanaema kunagi korranud Johnile, kui ta lapsena tikkimisniiti lahti harutas. „Sa pead seda sirgelt käes hoidma. Sa pead seda hoolega käes hoidma … Muidu läheb kõik sassi.”

Mura pilk ei olnud enam selge. John luges sealt välja vaid kõhklust ja segadust. Mural ei olnud enam suunda, enesedistsipliini … Ei mingit siivsust.

Ometi tunnistas John, et Mura on vapper. Naine nägi kõvasti vaeva, et perekond ellu jääks. Läks väsimatult kümme korda päevas alla hoovi, et tuua ämbrite kaupa lund, ning hankis jumal teab kust varastatud puujuppe.

Selles suhtes ei saanud talle midagi ette heita. Nüüd tegi ta üksinda ära selle töö, mida vanasti olid teinud viis teenijat. Ja kui ta selles töös veel rõõmugi leidis, siis seda parem, selle eest võis ta küll seltsimees Leninile tänulik olla!

Petrogradis veedetud kuu jooksul ei olnud John leidnud lohutust kelleltki teiselt peale Mummy, kes julges kõva häälega välja öelda, et loodab kogu hingest sakslaste tulekule. Ta ütles, et on rõõmus, et sakslased on Ukraina vallutanud ning pannud pukki neile meelepärase diktaatori, ta väimehe Kotšubei kauge sugulase. Berjozovaja kandist olid bolševikud minema pühitud. Selle lohutava teadmise juures tegi muret ainult asjaolu, et ta oli jõudnud loovutada mõisa ja kõik maad Annale, aga sakslased olid pidanud mõisa Venemaa valduseks ning Saksa keisri armee oli selle rekvireerinud.

Igal õhtul palvetas Mummy, et preislased korraldaksid ka Jänedal puhastuse ja paneksid seal korra maksma nagu Ukrainas.

Tema Ausus jäi iseendale truuks.

Füüsiliselt ei näinud ta siiski välja samasugune kui vanasti. Tema kunagise kaitsja Goremõkini mõrv, Fontanka kaldapealsel asuvast korterist ilma jäämine ning Berjozovaja müük tütrele olid temast järele jätnud vaid iseenda varju. Kaebleva olekuga Mummyst oli saanud väike vanaproua, kes värises lakkamatult. Tema nõrkust oli valus vaadata. Mura, kes nägi ema kuhtumist, kartis, et ta on väga haige.

Ka Johni ema tervis ei olnud parem. Maailm muutus päev-päevalt üha süngemaks.

•

Kui Johni jaoks oli abielu raske taluda, siis mida võis öelda Mura kohta? Vaid seda, et abikaasa ärasõit tõi talle kergendust.

Johni meelekibedus ning kalduvus ikka ja jälle minevikku meenutada ilma mõistmata, et see on möödas, igaveseks kadunud, tekitasid Muras sügavat ängistust. Olevik oli nii raske, et vähemalt tulevikku tuli püüda uskuda.

Mura püüdis siiski kindlust säilitada ning leidis, et kui natukenegi kujutlusvõimet kasutada, saaks igaüks aru töölistest ja talupoegadest.

Mis võiks olla veel loomulikum kui see, et tehased kuuluksid nendele, kes seal töötavad, ja maa nendele, kes seda harivad? Mis võiks olla veel mõistlikum? Õudused, mis valduste ülevõtmisega kaasnesid, kujutasid endast võib-olla kõigest pöörist, mis tekib hädavajaliku edasimineku käigus.

John võis väita mida tahes, aga monarhistid ei käitunud tsiviliseeritumalt kui kommunistid. Valgete armee osutus julmuse poolest veel jälestusväärsemaks kui punaste oma. Mõlemas leeris kasutati samu võtteid … Vaesed talupojad, keda John läks korrale kutsuma!

Mura mõtles väga sageli oma isale senaator Zakrevskile. Eks näinud juba tema oma kirjutistes revolutsiooni ette? Mura mäletas, et oli kuulnud isa kordamas, et ebauskliku aristokraatiaga Venemaa – pime ja jäärapäine Venemaa – tormab katastroofi poole. Tema arvates oli tragöödia vältimatu, kui just riigikord ei vahetu.

Mura mäletas, kui tungivalt oli isa õhutanud kehtestama Inglismaa moodi parlamentaarset monarhiat. Või ka vabariiki, kus oleksid sellised institutsioonid nagu Prantsusmaal, kuigi too riik ei meeldinud talle sugugi … Mis tahes lahendus obskurantismi asemel, mis oli omane 20. sajandi alguse Vene autokraatiale.

Nende edumeelsete ideedega oli Mura kaasa läinud juba teismelisena. Ja sõda, mis oli paljastanud tsaari ametnike hoolimatu suhtumise, ministrite korruptsiooni ja kindralite juhmuse, oli Murat veel enam innustanud reforme nõudma.

Mura oli tervitanud 1917. aasta veebruari sotsialistliku revolutsiooni demokraatiat ja nõustunud ilma vastumeelsuseta nagu paljud teisedki noored liberaalid aadlike ja haritud kodanlaste seast tsaari troonist loobumisega ning sellega, et tema asemele tuli advokaat Kerenski.

Kerenski valitsus oli osutunud mõttetuks. See ei suutnud juhtida riiki ega jätkata sõda.

Ah jaa, sõda … Tõsi, Mura küll jagas Cromie ja Garstini vaadet, et neil tuleb sõda võita, Boche’id tuleb peatada ning Preisi imperialismil ei tohi lasta triumfeerida, aga samas jagas ta ka rahule üles kutsuvaid vaateid Jean Jaurèsilt, kelle artikleid ta oli omal ajal üksteise järel innukalt lugenud.

Kes söandakski mitte kõnelda rahust, üleüldisest rahvastevahelisest rahust, mida nõudsid bolševikud?

Lenini kohutavad kommunistid … Mura tundis päris enda sees, milliseid isiklikke tragöödiaid nende võimuletulek põhjustab. Tundis kaotust, leina, kogu valu kõigis oma lähikondsetes, meestes ja naistes.

Omasugused äratasid temas kaastunnet. Ta püüdis neid lohutada, püüdis neid saada Punase Risti ja inglaste kaitse alla.

Mura püüdis endagi jaoks vältida tragöödiat.

Aga ta ei saanud lahti mõttest, et John Benckendorffi väärtused tulenevad egoismist ning lisavad maailma ebaõiglust.

Lenini ideaal äratas vähemasti lootust, suurendas entusiasmi.

Muras ei olnud üldse ruumi ei triumfitundele ega rõõmule. Ega vihale mitte kellegi vastu ega ebatolerantsusele ega põlgusele.

Oli vaid vaja askeldada argieluga toimetulekuks ja aidata Mummyt, kes pidi nüüd juba toetuma Kira õlale, et voodini komberdada.

Olid vaid – olid ikkagi – vestlused brittidest sõpradega. Viimane rõõm, viimane ime.

Aga kui kauaks?

Rahuläbirääkimised Brest-Litovskis tähendasid seda, et peagi lõpetavad liitlased suhted bolševikega. Inglismaa oli võtnud endale vabaduse väita, et Sir George Buchanan kutsuti tagasi halva tervise pärast. Ometi teadsid kõik, et ka prantslased ja itaallased on oma suursaatkonda sulgemas. Kogu diplomaatilise korpuse lahkumine oli vaid päevade küsimus.

See pidi tähendama, et Venemaa lõigatakse ülejäänud maailmast ära.

Materiaalses mõttes suutis Mura kõike taluda. Ta ei kartnud ei puudust ega ebamugavust. Aga kuidas jääda ellu, kui sind on maailmast ära lõigatud?

•

Kuradile kurbus ja hirm! Kuradile viletsus ja nälg! Homme läheb ta ja müüb maha selle lauahõbeda, mis veel alles on, läheb ja teeb rahaks samovari ja kandelaabrid! Täna, 30. jaanuaril 1918, pakub ta aga Cromiele sellise sünnipäevalõuna, mis ei jää alla Jäneda pidudele. Tähistada oli paljutki. Esiteks seda, et Cromie sai 36-aastaseks. Lisaks veel Garstino edutamist, seltsimees Lockharti naasmist … „Ikkagi elu,” nagu oli omal ajal öelnud Anna, kes oli Moskvas matnud oma esimese mehe ning sünnitanud teisele mehele tütre, nüüd aga ootas Berjozovajas neljandat last. Jah, elu pidi võidutsema.

Micky pidi välja otsima viimase tikitud laudlina, viimased jäänõud, viimased veekannud. Ja viimase kalamarjakonservi, ainsa asja, mille Mummy oli suutnud ära peita, kui ta oma korterist põgenes. Ja kolm pudelit viina, mis olid peidetud laste mänguasjakasti.

„Kohtasin esmakordselt Mourat,” kirjutab Lockhart hiljem.

„Ta oli kakskümmend kuus aastat vana, läbi ja läbi venelanna, kes seisis kõrgel üle elu väikluste ja kelle julgus ei tundnud piire. Tema vitaliteet, mille nähtavasti põhjustas ta raudne tervis, oli imestusväärne ja nakatas kõiki, kes temaga juhtusid kokku puutuma. Kui ta armastas, oli armastus talle kõik. Tema suhtumine elusse tegi temast oma saatuse käskijanna. Ta oli aristokraat. Temast oleks võinud saada ka kommunist. Ainult väikekodanliku naisena ei saa teda kujutella. Hiljem mängis ta silmapaistavat osa minu Venemaa-draamas. Meie tutvuse esimesil päevil olin niivõrd seotud oma töö ja isiklike asjadega, et ei osutanud talle mingit tähelepanu. Nägin temas võluvat naist, kellega jutlemine hajutas igapäevase elu halluse.”11

„Mida sa endisest konsulist arvad?” küsis Miriam Artsimovitš, kui ta läks koos Muraga Saltõkovi paleesse, et aidata toimikuid kastidesse panna.

Liitlaste suursaatkonnad lahkusid Petrogradist, et asuda Vologdasse, väiksesse linna Moskvast 450 kilomeetrit ida pool. Sealt pidi saama Saksa okupatsiooni korral Venemaalt põgeneda. Seega ei lahkunud välisesindused riigist täielikult. „Aga ikkagi,” mõtiskles Mura, „on üks ajastu nüüd läbi.”