Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 17

Veebruar–oktoober 1917

Tänavatelt kostvatele karjetele ja segadusele vastas tubade vaikus.

Tol päeval, 1917. aasta veebruarirevolutsiooni teisel päeval, sosistati pimedas, söandamata süüdata lampe, sest kardeti tõmmata ligi mässajate tähelepanu ja tulistajate püssikuule.

Kaeveldi tummalt, sosistati ängistatult. Üksikud suurilmadaamid, kellel oli olnud piisavalt julgust, et minna jalgsi üksteisele külla, näisid olevat kaotanud hääle, et kohale jõudnult kõnelda alandustest, mis nad olid pidanud läbi elama, ja jutustada õudustest, mida nad olid pealt näinud. Ainuüksi kile telefonihelin katkestas nende jutupominat.

Mura juures helises esikuseinale kinnitatud telefoniaparaat lakkamatult.

Kõik küsisid temalt uudiseid ja püüdsid kuulujuttudes selgust saada. Mura kuulus nii paljudesse ringkondadesse: õukonnale lähedaste aristokraatide hulka, duuma liberaalse saadiku, õemees Kotšubei lähikonda, liitlasriikide suursaatkondade töötajate sekka … Mura oli tõeline sõlmpunkt, meeletu infoallikas!

Nagu nooruses, kui mõni vahejuhtum – väiksemat sorti haigus, tüli, mõni kiri, kaksikute armuasjad – oli Berjozovajas elurütmi sassi löönud ning sundinud harjumusi muutma. Sellised raputused koduses rutiinis olid talle väga meeltmööda.

Midagi, üks väline sündmus oli viimaks ometi juhtunud ja Mura soovis sellest kõike teada saada. Soovis seda mõista, omaks võtta, vallata, selle kohta infot jagada. Tema valmisolek vastata küsimustele ja täiendada fakte omapoolsete üksikasjadega oli sama lapselikult hoogne kui ajal, mil Mura oli saadikuks ja sõnumiviijaks Alla, Anna ja Mummy vahel. Ta joobus oma rollist, võttis selle seikluse täienisti omaks.

Ja kuigi Mura teadis paremini kui kõik teised naised ta lähikondsete seas, kui võimsa kataklüsmiga oli tegu, ei tundnud ta vähimatki hirmu. Ta tundis vaid sama tegutsemishimu, millest oli omal ajal kirjutanud John, kui ta oli 1914. aastal üksinda Berliinis olnud ning käinud uudiseid kogumas: „Ma olen sellest omamoodi ärevuses. Ettevalmistused sõjaks, läbirääkimised – see kõik pakub mulle huvi. Mul on lausa häbi olla nii rahul praeguse olukorraga ja uudishimulik tuleviku suhtes. Süüdistan end, et tunnen peaaegu rõõmsat palavikku, millega olen harjunud. Aga ärevus ei kahane sellegipoolest.”

Kakskümmend, kolmkümmend korda päevas haaras ta mustast bakeliidist toru, et kuulata helistajate tuhandeid vastandlikke versioone ja neile reageerida. Mura seisis telefoniaparaadi juures pikki tunde.

Krahv de Chambrun, vana sõber Prantsusmaa saatkonnast, helistas talle selleks, et soovitada teatud teid vältida. Nevski prospekt oli suletud ning seda valgustas üksainus mereväeprožektor Admiraliteedi tornis. Veel eile oli krahv lootnud, et kõik laabub. Täna hommikul oli ta enda sõnutsi aga väga mures.

Helistas Cunard, kes kinnitas Chambruni sõnu, Mura ei tohi mitte mingil juhul kantseleisse minna. Ülestõus levis kõikjale. Mässajate poolele üle läinud sõduritel ei olnud nüüd enam muud valikut kui jätkata alustatut ja tappa ohvitsere. Cunard oli isiklikult näinud, kuidas ülestõusnud kiskusid ühe vana polkovniku õlgadelt pagunid ning sülitasid talle näkku. Ohver oli protesteerinud, mispeale olid sõdurid tulistanud talle kuuli pähe otse tänaval suursaatkonna ees.

Politseinikele peeti jahti. Meriel teatas, et kinnivõetud politseinikud märgistatakse kriidiga, seejärel seotakse köiega kokku ning lastakse kuulipildujaga Marsi väljakul maha.

Helistas Mummy ja rääkis hädadest, mis olid tabanud nende sugulast vürstinna Saltõkovat, kelle palee ruumides tegutses suursaatkond. Kui vürstinna oli eile õhtul lauda istunud, tormasid kokapoisid paanikas kohale, sest teenijate ust löödi parasjagu maha. Vanadaam jõudis vaid trepist alla joosta, üle hoovi tõtata ning otsida varjupaika palee teises tiivas, kus elasid Buchananid. 80-aastane proua oli paljapäi, õhtukingades, jooksnud ja komistanud lumehangedes, kui väljas oli 15 kraadi külma. Suursaadiku kabineti aknast nägi ta, mis tema juures toimub: mässajad rebisid puruks seinavaipu, peksid kildudeks peegleid, moonutasid hulganisti tsaari ja tsaarinna portreesid. Metslased tühjendasid kõik veinikeldri pudelid ja oksendasid vaipadele, olles ise purupurjus. Nendega liitus salk naisi, et koos meestega juua ja hoorata vanaproua voodis. Täna hommikul olid need naised määrinud väljaheidetega alkoovi roosa siidi. Vürstinna oli seda kõike pealt näinud. Mässajatest elajad hoidsid teenijaid hirmuvalitsuse all, sundisid neid põlvili teenima ega paistnud üldse kavatsevat lahkuda. Vürstinna ei julgenud koju minna ega teadnud, kelle poole pöörduda. Inglise suursaadik ei saavat teda enam kuigi kaua võõrustada, sest oli saanud oma valitsuselt käsu mitte sekkuda Venemaa sisekonfliktidesse.

„Ja tead, mida nad tegid mu sõbranna krahvinna Kleinmicheliga?”

„Tean, Mummy. Nad vahistasid ta.”

Kuna ema ja tütar ei saanud linnas liikuda, vestlesid nad tundide viisi telefonitsi. Teineteisest kaugel olemise ajal peetud telefonikõned said neile sama loomulikuks kui salongivestlused.

„Aga sa võib-olla ei näinud, mis loosungi nad panid ta rõdule?”

„Nägin … Kohutav!”

„„Revolutsioonilised jõud on vahistanud ohtliku spiooni, kes oli Saksa keisri teenistuses. Ta jääb vahi alla kuni kohtuprotsessini.” Kindel see, et nad tapavad ta ära!”

„Oh ei, Mummy. Ta on vana proua. Nad lasevad ta lahti.”

Miski Mura hääles ärritas ema: „Tütar, talitse oma keelt! Küll sa näed, kui need julmurid lähevad Jänedat rüüstama! Ma ei taha, et see sinuga juhtuks, aga küll sa näed … Ja mul on sulle veel üks nõuanne: vaheta ka oma nime. Nad juba tapsid krahv Friedrichi ja vaese Stackelbergi, kes oli nende meelest Saksamaa palgal nagu su onupoeg krahv von Benckendorff. Sina oled nende nimekirjas järgmine. Mõelda vaid, mu väikseke, mõelda vaid, et sa veel kaitsed neid kriminaale …”

Mura vältis vastasseisu: „Kuidas me kõik võisime olla nii pimedad? Et me kuidagi ei aimanud, mis on tulemas?”

„Kui tsaar troonist loobub, nagu kõik räägivad, on Venemaaga lõpp.”

•

Koidikul helistas Mummy uuesti.

„Tema Majesteet loobus täna öösel troonist!”

Mummy oli nii suures šokis, et ta hääl oli kahanenud õige hapraks. Mura ei suutnud kaastunnet maha suruda. Ta ema maailm oli kokku varisenud.

Ometi ei saanud ta ema eest varjata kergendustunnet ja rõõmu, mida uudis temas tekitas. Ta oli saanud sellest teada pisut varem, kui Garstin oli helistanud.

„Ma saan aru, et sa oled vapustatud, Mummy. Aga vaata, see oli parim lahendus.”

Tundus, et vanadaam oli pahviks löödud: „Venemaa on surnud!”

„Ära satu paanikasse … Otse vastupidi, Venemaad ootab ees uuestisünd.”

„Meid ei saa enam mitte miski päästa!”

„Võib-olla välja arvatud demokraatia.”

„Me langeme kaosesse!”

„Mummy, Mummy, kaos on meil juba ammu käes!”

„Sa siis ikkagi kiidad selle heaks, mis praegu toimub? Sina! Tütreke, sa oled viimane inimene, kogu maailmas viimane inimene, kes võiks selle üle heameelt tunda. Meiesugused inimesed jäävad kõigest ilma.”

„Jaa, see, mis toimub, on kohutav. Aga meiesugused inimesed oleksid juba ammu pidanud mõistma, et selline ebaõiglus on vastuvõetamatu … Meiesugused inimesed oleksid pidanud aru saama, et nii ei saa ega tohi jätkata.”

„See kõik juhtus nii äkki! Ja ma ei suuda sellega harjuda. Tsaar on mõne tunniga troonist loobunud. Esmaspäeva ja tänase öö vahel ei olnud kolme päevagi!”

„Aga rahvas on olnud näljas kolm sajandit,” võttis Mura jutu kainelt kokku.

Sarnast vestlust oli ta Jänedal Cromie, Cunardi ja Garstiniga sada korda pidanud. Aga teisel toonil. Noormehed mõtlesid samamoodi. Kui pole võrdsust, kui pole vabadust, ei saa olla pääsemist.

Isegi Merieli ja Miriami silmis kehastasid esimesed revolutsioonipäevad just seda unistust … Lootust paremale maailmale.

Isegi Sir George Buchanan, keda ei saanud kahtlustada sotsialistlike meeleolude toetamises, leidis, et riigikord peab tingimata muutuma. Et selleks on ilmselge vajadus. Samas vältis ta hoolikalt sellise arvamuse välja ütlemist. Ta hoidus ka igasugusest ametlikust toetusest äsja moodustatud valitsusele. Ta pidas valitsusjuhist tulihingelist advokaati Kerenskit oportunistiks. Vaevu oli too lasknud tsaari vahi alla võtta, kui seadis end ise sisse Talvepalees. „Lase jalga, ma tulen nüüd ise siia!” urises kindralmajor Knox.

Suursaadik kordas aga kindlameelselt, et too Kerenski vähemasti näib olevat intelligentne. Küllap ta reformib armeed, jätkab võitlust sakslaste vastu ja annab Venemaale mingisugusegi võimaluse võita … Kerenski oli tema silmis igatahes vähem halb valik kui isand Lenin ja tema käsilased, kes olid just Šveitsist saabunud. Nad olid Saksa keisri loal ja tõenäoliselt ka tema kulul sõitnud kinnipitseeritud vagunis läbi terve Saksamaa. Need tegelased näisid olevat äärmuslased, demagoogid. Nad nõudsid, et sõda kohe lõpetataks, kutsusid sõdureid üles vaenlasega vennastuma ning propageerisid rahu, maksku mis maksab – nemad, bolševikud, olid tõepoolest ohtlikud.

•

Igal ööl sõitis akende alt mööda soomusautosid, mille kolin äratas Mura, Micky ja lapsed üles.

Nursery’s keelas Micky liikumise. Aga Mura lipsas magamistoas särgiväel ja paljajalu kardina taha ning vaatas spektaaklit, mis oli Špalernaja tänava elanikele vägagi tuttavaks saanud. Suurt kasvu vormikandja sülgas kuulipildujaga tuld ja leeke. Auto sõitis aeglaselt ning näis, et tulistaja tapab juhuslikke inimesi. Kelle teenistuses ta oli? Tallipoisid ja kutsarid väitsid, et mees, kes ennast sõidukis varjab, on tsaari ohvitser, kes on võtnud nõuks proletaarlasi hukata … Võimalikult palju proletaarlasi. Uksehoidjad, kojamehed ja kõrgemad teenijad väitsid vastupidist, et juhiks on Lenin isiklikult, kes tahab Petrogradi elanike südames hirmu külvata.

•

Piima oli vähe, suhkrut ei olnud, liha ei olnud, isegi mitte rikastele. Ei ühtki juurvilja. Lapsed kõhnusid.

1917. aasta suve alguseks nägid kõik kehvad välja, Micky meeleolu varjutas endiselt lein poja pärast, Mummy tervise oli laostanud sõprade surm ja hirm tuleviku ees – see kõik õhutas tervet perekonda Jänedale suunduma.

Nagu enamik suurmaaomanikke, nii valmistus ka Mura viljakoristuse ajaks oma mõisasse minema. Kuna John ja ta vennad olid ära, tuli korraldada rahaasju ning juhtida mõisa toimetusi. Nõnda jäi Petrograd igal aastal aristokraatidest tühjaks, kuna suurem osa neist sõitis oma maavaldustesse. See rituaal oli kordunud ajast aega.

Keegi ei osanud arvata, et sedapuhku suvitatakse maal viimast korda.

•

Eestimaal valitses suur segadus.

Kommunistidest agitaatorid olid Revali sadamas suutnud õõnestada mereväelaste sakslastevastast võitlusiha, mis oli asendunud vihaga rikaste vastu. Bolševike lubadused – „Rahu, leiba, vabadust!” – leidsid vastukaja isegi Inglise mereväelaste ridades. Cromiel oli suuri raskusi autoriteedi säilitamisega oma meeste üle. Oli olemas tegelik oht, et laevastik võib ilma lahinguta vaenlase poole üle minna. Ja sel juhul pidanuks kapten Cromie ise oma laevad põhja laskma.

Kaugel näis olevat aeg – vaevu kolm kuud tagasi –, mil ta oli oma armukesega Jäneda mõisa salongis tangot tantsinud. Krahvinna Schilling oli pidanud põgenema ja Stockholmis varjupaika otsima koos abikaasaga, kes oli endine tsaari ohvitser.

Cromie silmis oli Jäneda aga puutumatu pelgupaik, rahusadam, kuhu ta soovis uuesti naasta.

Kuidas võinuks ta aimata, et just samal ajal on Mura koos ema, Micky ja lastega Jäneda mõisa küünis peidus? Et nad varjavad end heinapallide taga, käsi Tanja ja Pauli suul, ning kuulavad õudusega, kuidas talupojad majapidamist rüüstavad. Et talumehed varastavad hobuseid ja lehmi. Lõikavad lammastel kõri läbi. Lõiguvad elusaid sigu, et neilt pekki võtta … Et Mura ühes teistega kuuleb, kuidas talumehed mõisateenijaid solvangutega üle külvavad ja ähvardavad neid sama saatusega, mis oli tabanud sigu.

Hirm. Mura oli paigale tardunud ning sai teada, mis on surmahirm. Kohe leitakse nad üles, kohe nad tapetakse, siin ja praegu! Tapetakse Mura ja kõik tema lähedased.

Esimest korda tundis ta kabuhirmu.

Õnnekombel piirdusid talupojad mõisast väiksemate asjade varastamisega. Ei murdnud maha ei küüni ega härrastemaja ust.

Seekord mitte.

Võimetus kaitsta kolme last, kes end tema vastu surusid, mõjus Murale ometi vapustusena. Mummy lause „Küll sa näed, kui need julmurid lähevad Jänedat rüüstama!” tundus talle nüüd prohvetlik.

„Ma ei taha, et see sinuga juhtuks, aga küll sa näed …”