Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 5

VÕITMATU

Kahe maailmasõja vahel Euroopa tormiste ajaloosündmuste ajal suhtlesid selle naisega kõik: Stalin, Churchill, de Gaulle. Ja Maksim Gorki. Ja H. G. Wells. Ja paljud teised, kes olid vähem kaalukad, vähem tuntud.

Ta elas tuhandeid elusid. Ta kandis tuhandeid nimesid. Ühtede jaoks oli ta Maria Ignatjevna Zakrevskaja, teiste jaoks madame Benckendorff, enamiku jaoks aga paruness Budberg. Lähedased külvasid ta üle hellitusnimedega: iirlannast guvernandi jaoks oli ta Marydear, poola päritolu ema jaoks Murotška, kahe baltlasest abikaasa jaoks Marie, britist armukese jaoks Baby, venelasest armukese jaoks Titka ja Tšobunka, sõbrannade jaoks Mura ilma isanimeta, aga alati käis sellega kaasas mõni ase- või omadussõna: minu Mura, minu imeline Mura.

Venemaal, Saksamaal, Eestis, Itaalias, Inglismaal ja Prantsusmaal oli aja jooksul igaühel – või vähemasti igaüks arvas, et on – temaga privilegeeritud suhe, väga intiimne ja väga eriline lähedane suhe.

Ta oli kogu hingest võrgutaja.

Ja kuigi tal oli hulganisti suhteid, ei kattunud mitte kellegi kirjeldus temast kellegi teise omaga. Sõbrannad, abikaasad, armukesed, lapsed – mitte kellelgi ei olnud temast samasuguseid mälestusi nagu teistel, mitte keegi ei jaganud temast teistega sama arusaama, mitte keegi ei kirjeldanud tema loomust nagu teised … Ja mitte keegi ei saanud enda kiituseks öelda, et on olnud tema usaldusalune.

Mura oli mõistatuslik ja saladuslik.

Mura oli sooja südamega ja jutukas.

Ta oli naine, kellel oli tuhat palet, tuhat külge: ühed kiitsid tema õrnust, tundeid ja truudust kas või surmaga silmitsi seistes, teised mõistsid hukka ta pidevat reetlikkust.

Ta kehastas lojaalsust.

Ta kehastas valet.

Teda jumaldasid need, keda ta armastas. Teda vihkasid need, kelle silmis ta oli kahtlane: ühtaegu ohtlik ja tabamatu.

Tema imetlejad ja vastased nõustusid aga üksmeelselt ühes asjas: Mura Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg sümboliseeris elu.

Elu kõigis selle avaldumisvormides. Ikkagi elu!

„She was a survivor.” Seda lauset kuuleme alatasa, kui teda kirjeldatakse või kui temast räägitakse intervjuudes: „Ta oli ellujääja3.” Prantsuse keeles saab vaid poolikult edasi anda lõplikku triumfi, mida ingliskeelne sõna survivor endas kannab.

Ta otsustas ellu jääda bolševike revolutsioonis, mis hävitas tema ühiskonnakihi ja temasarnased. Mura jäi sellele suhtumisele kindlaks kogu eluks. Ta otsustas ellu jääda ja tuli sellega kadunud maailma varemete keskel väga hästi toime.

Aga mitte ainult.

Ma ei ütleks, et ellujäämisinstinkt oli tema ainus erakordne omadus. Teda sai iseloomustada teiste hämaramate ja säravamate omadustega.

Tema kehaline vabadus, vaimne vabadus, hinge ja südame vabadus – täielik vabadus – lubas tal armastada iseennast, armastada oma kaasteelisi ja väga veidral kombel lepitada lepitamatut, saavutades sisemise terviklikkuse.

See vaprus võtta omaks määratu vabadus ja piiritu armastus ärataski minus vajaduse rääkida tema uskumatutest seiklustest.

Seiklustest? Talle pühendatud kirjutistes, mis on avaldatud pärast ta surma 1974. aastal, iseloomustatakse teda ühel häälel kui kardetavat spiooni. Autorite hinnangul oli ta NSVLi, Suurbritannia või ka Saksamaa teenistuses. On neidki, kelle väitel oli ta topeltagent, kes töötas niihästi Venemaa kui ka Inglismaa heaks.

Pean ausalt ütlema, et vastuluurearhiividest nendes kolmes riigis, mida ta väidetavalt reetis või teenis poole sajandi jooksul, ei leidnud ma tema tegevuse kohta ainsatki tõendit. Asjatundjad, keda ma neis asjus küsitlesin, vastasid mulle, et just jälgede puudumine ongi tõend sellest, mida ma otsin, sest suured spioonid ei jäta jälgi.

Olen siiski samal seisukohal 2. büroo4 töötajaga, kes uuris 1930. aastatel Pariisis politseiprefekti informaatorite aruandeid. Nende lehtede serva, mis kajastasid proua Budbergi jälitamist, on ta tõmmanud ülevalt alla pika joone ning kirjutanud toimiku alumisele äärele punase pliiatsiga märkuse: „Lahja!”.

Tõepoolest, Mura toimik on lahjavõitu. Või siis liiga sisutihe ja rikkalik.

Selles on liiga palju selgusetut, liiga palju teatraalsust, liiga palju inimesi. Inglise koolkonna ajaloolased, kes tahtsid, et ta paneks kirja oma mälestused või kes vähemasti küsisid talt ta mineviku kohta, andsid viimaks alla nagu Prantsuse politsei: liiga venelik lugu! Ja põhjusega …

Ta mõtles nii meisterlikult lugusid välja, et viimaks jäigi ta täienisti legendide, müütide, kujutlusvõime valda. Tõsiasjad ja objektiivne reaalsus ei olnud talle sugugi tähtsad. Tõde ei pidanud ta millekski. Või kui, siis ainult enda oma.

Küll aga näitavad arhiividokumendid, et see naine mängis ajaloos suurt rolli.

Otsisin kolm aastat tema kohta infot Venemaa, Eesti, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia ja Ameerika raamatukogudest. Kõigisse neisse riikidesse on Mura jätnud kirjalikke jälgi.

Mu jutustus tuginebki sellele tohutu suurele kirjade, aruannete ja kirjelduste kogumile, mis on mu kujutlusvõimet toitnud.

Tõlkisin nii hästi, nagu oskasin, tema kirjavahetuse H. G. Wellsiga, mida ei ole prantsuse keeles avaldatud. Sama tegin Gorki kirjavahetusega. Loodan kogu südamest, et ma ei teinud nende kahe suure kirjaniku kirjutamisviisile ja vaimulaadile liiga.

On ülimalt irooniline, et pärast pikki akadeemilisi otsinguid olen kasutanud tema loo jutustamiseks romaani vormi, mida ta oleks ka ise vaistlikult eelistanud. See sobib minu arvates kõige paremini selleks, et leida tee tema vastuolulisse hinge ning püüda teda ellu äratada.

Lugeja võib siiski arvestada asjaoluga, et mulle teada olevad tegelased, paigad, kuupäevad ning Mura sõnad ja teod on selles romaanis ära toodud nii täpselt kui võimalik. Huvi korral leiate raamatu lõpust lühibibliograafia Vene revolutsioonist, Muraga eluteed jaganud autorite loomingust ning rahvusvahelisest luuretegevusest kahe sõja vahel.

Samas on ikkagi võimatu käsitleda ammendavalt kõiki neid arvukaid teemasid, mis tema saatust puudutasid.

Oma tugevuste ja nõrkustega kehastas Mura kõiki 20. sajandi kangelaslikke hetki. Ka kannatusi. Ja paradokse.

Oma tugevuste ja nõrkustega kehastas Mura minu meelest ühtaegu traagiliselt ja suurejooneliselt just inimeseks olemist.

3

Pr survivante.

4

Prantsuse sõjaväeluure keskasutus.