Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 8

1893–1897

Ta oli võrdlemisi noor: 34-aastane. Kauni ja lausa väga veetleva naisena, hoolimata priskusest, millest ta enam ei vabanenud, oskas Maria Nikolajevna enese juures hoida neid, kes talle meeldisid.

Ta juuksed olid blondid, nägu kahvatu, silmad sinised, pilk läbitungiv, ja kui vaja, tarduma panev, tal oli küllaga intelligentsi, auahnust, hoogu, haridust ja vaimujõudu. Ta ema oli olnud keisrinna õuedaam ning teda peeti kõrget päritolu parunessiks. Maria Nikolajevna ise oli kasvanud Poolas ning suhtles vaid prantsuse keeles. Peale selle oli tal selline maine, et ta kipub armastama luksust ning maksma kätte abikaasa üleaisalöömiste eest sellega, et tegi sedasama, mida ta mees. Naabrinaiste sõnutsi oli tal kurtisaani hoiak. Meestega, kes teda külastasid, käitus ta ülimalt kergemeelselt. Naisi aga … pidas ta oma rivaalideks, viimset kui ühte.

Ometi ei näidanud ta üldse välja vaenulikkust tolle võluva tegelase vastu, kes talle Iirimaalt toodi. Vastupidi harjumusele ei olnud ta armukade. Ta võttis tulija vastu lausa armulikult.

Kohe hakati sosistama, et Rästik mõõtis uustulnuka kasulikkust oma meelerahu ja rõõmude järgi. Sest kuigi ta vihkas elamist maal ning järeltulijad meenusid talle vaid aeg-ajalt, oli ta siiski teadlik oma huvidest ning oskas neid kaitsta.

Igatahes ei olnud pereema ja guvernandi vahel kunagi vähimatki rivaalitsemist.

•

Esindusruumidest Wilsoni (distantsi hoidmiseks kasutati tema perekonnanime) nursery’ni mõisa vasakus tiivas, Maria Nikolajevna roosades ja sinistes toonides buduaaridest Ducky (nii hakkas teda hüüdma noorem põlvkond) roosades ja valgetes toonides tubadeni valitses kohe algusest peale harmoonia. Hämmastav tasakaal.

Kaks naist olid kõiges ühel meelel, isegi eesnimes, mis pidi lapsele pandama, kui ta sünnib kahe kuu pärast. Tema nimeks pidi saama inglispäraselt Mary, nagu soovis Tema Ekstsellents Ignati Platonovitš.

Järeleandmine peremehe anglofiiliale – see oli ainus järeleandmine, mida abikaasad teineteisele tegid – ei kestnud sugugi kaua. Viimaks ristis isa oma neljanda tütre nagu kombeks Maria Ignatjevnaks ning andis tüdrukule nagu kombeks ka hellitusnime – Mura.

Ema kutsus teda Murotškaks, sest soovis hellitusnime rõhutada ja mitte kasutada nime, mida tarvitas ta abikaasa.

Guvernant Ducky hüüdis last Babydeariks. Ja selles ei mõelnudki keegi talle vastu vaielda. Maria Ignatjevna Zakrevskaja sündis Babydearina Berjozovaja Rudkas 6. märtsil 1893. Ta jäi Babydeariks 18 aastaks kuni abiellumiseni 24. oktoobril 1911 Berliinis.

Alles siis sai Babyst uuesti Mary, kes jäi kogu eluks Marydeariks.

Mura südames kehastas sõna „baby” jäädavalt pühendumust, harmooniat, terve maailma õrnust. Nimi Baby kuulus tema armsamate hellitusnimede panteoni, edaspidi ei saanud see kuuluda mitte kellelegi peale mehe, keda ta armastab üle kõige.

Seni aga pidi Margaret Wilson valvel olema. Keeruline ülesanne!

Kui ta oleks kordagi jäänud mõtlema Tema Aususest Maria Nikolajevnast, sellest, kuidas too käitus oma vanima pojaga, oma mehe lemmiktütrega, kaksikutega, isegi Babydeariga, hakanuks ta Maria Nikolajevnat vihkama. Too kuulus selliste naiste hulka, kes jagavad selleks, et valitseda. Kelle silmis jagunes inimkond kahte kategooriasse: olendid, kes väärisid oma üllaste tegude või iluga tema tundeid, ja kõik ülejäänud, tähtsusetud ja tühised. Õnnelik võis aga olla see, kelle ta oli oma südamesse võtnud: see inimene oli üdini erakordne! Kas seda jätkus nädalaks? Kuuks? Terves aastaks? Tähtis oli ainult see, kes selle positsiooni saavutas, kõik teised jäeti siis kõrvale. Oma favoriidi suhtes ei olnud Maria Nikolajevna kitsi ei komplimentide, hellituste ega isegi mitte eneseohverdusega. Ta imetlus oli piiritu, ta südamlikkus ülevoolav. Nii võitlesidki kõik tema ümber selle pärast, et saada tema eelistatuks, lootes teda köita erakordse elegantsuse, vaimsuse, andekusega.

Oma lastest armastas ta eelkõige poega. Berjozovaja Rudka pärijal oli sama nimi kui vanaisal, Platon. Maria Nikolajevna kutsus teda Bobikuks. Kuni poisi kümneaastaseks saamiseni näis emale, et Bobik väärib kuulumist ta lähikondsete happy few’ sekka. Poiss oli hapra kehaehitusega ja kahvatu, otsekui ingel oma blondide lokkide ja melanhoolse näoilmega. Ühel päeval aga leidis ema, et poiss on kidur, juba ammu oma ea kohta liiga väikest kasvu, liiga lodev, väljapaistmatu ja aeglane. Seda kõike võttis kokku üks sõna: „inetu”. Ja sellest päevast peale lakkas Bobik olemast. Vaeseke ei toibunudki sellest ning muutus iga päevaga üha enam ema kirjelduse moodi.

Pojas pettunud, suunas ema oma tunded tütardele Allale ja Annale, kes olid poisist seitse aastat nooremad. Samas ei võtnud ta kaksikuid oma südamesse võrdsena. Üks neist, Alla, oli tema silmis liigutav: kõige elavama loomuga, kõige kaunim. Just tema oma pikkade kuldpruunide-punaste juustega, mille ümber oli seljal seotud suur valge lehv, näis emale kõige imetlusväärsem. Teine neist, Anna, kellel olid küll samasugused juuksed, aga kes oli samal ajal ka tasakaalukam, oli pisut kõõrdsilmne. See viga ei olnud küll piisavalt silmatorkav, et tõkestada ligipääsu ema paradiisi, aga jättis tüdruku siiski kaugele, suure hulga pretendentide sekka.

Murotška tulek tõukas nad kõik ühekorraga troonilt. Viimati sündinu oli tema lapsukestest kaugelt kõige armsam, kõige kelmikam! Ja Maria Nikolajevna väga iseäralik kirg Babydeari vastu tegi Margaret Wilsoni silmis olematuks kõik tema muud puudujäägid. Guvernant hoidus alati kritiseerimast ema, kes oli oma lapsed tema hoolde usaldanud. Ema. See positsioon tagas Maria Nikolajevnale laste kasvataja lugupidamise. Tingimusteta lugupidamise.

•

See, kui kergesti Wilson Berjozovaja Rudka elurütmi sulandus, ei hämmastanud kedagi. „Teda võlus see suur perekond, see üdini venelik perekond,” kommenteeris prantslasest koduõpetaja … „Teda võlus see perekond, kuigi ta ise ei tunnistanud oma imetlust.”

Jah, Ducky imetles vabadust, mis pereliikmete vahel valitses, imetles selle perekonna heldemeelsust kõige suuremas viletsuses elavate hõimlaste vastu, vallaliste sugulaste vastu, vanade koduõpetajate vastu, vanade lapsehoidjate vastu. Ta mõtiskles, et võib-olla tõesti pakub elu vanades Vene mõisates täiuslikke hetki.

•

Kui aasta oli möödunud, kartsid kõik temalt küsida, kas ta plaanib Iirimaale naasta, nagu lepingus kirjas. Maria Nikolajevna ei vaevunud seda küsimagi. Tema jaoks oli iseenesestmõistetav, et Wilson kuulub tema majakondsete hulka.

Ducky veetis aga unetuid öid. Igatses oma laste järele.

Kas minna või jääda? Mida otsustada?

Raha eest, mida ta lähetas Iirimaale, sai ta poeg Sean minna õppima sõjakooli. Temast pidi saama mereväeohvitser, nagu noormees ise soovis. Eileen aga kasvas villas, mille ta poolõde oli Pariisis Bois’ avenüül ostnud. Nende kirjadest võis välja lugeda omamoodi rahulolu.

Kui nende ema naaseks Dublinisse, asuksid nad kõik kolmekesi elama äärelinna slummi. Aastapalk, mille nad oleksid juba pansionikuludeks maksnud, ei võimaldaks neil kaua vastu pidada.

Kuidas minna teadlikult tagasi viletsusse, tundmata, et sa eksid ja et tulevik ei too midagi?

Ducky hakkas kartma. Väljavaade, et ta peab taas kord end lahti rebima – lahkuma Babydearist, lahkuma Allast ja Annast, isegi Bobikust –, viis ta kuristiku äärele.

Ühel hommikul nägi ta oma olukorda selgesti: tal pole valikut, ta maksab edasi Seani õpingute eest, teenib Venemaal tütrele kaasavara. Ja alles siis läheb koju tagasi.

Langetanud otsuse, sai Ducky veidi hingerahu tagasi.

•

Ta nautis kõrvetavaid suvepäevi, aega, mil kõik majakondsed lõunauinakut tegid, kui ükski askeldus vaikust ei häirinud. Ta tundis mõnu neist hetkedest, kui sai üksinda kontrollimas käia, et kõik kardinad oleks korralikult ette tõmmatud. Ta astus läbi esindusruumidest, ballisaalist, läbi pikast ruumide rivist, mis viis teise trepi ja mõisa laste-tiivani. Tema teele jäid vaasid liiliate ja roosidega, mis täitsid ruume joovastava aroomiga, mis saatis teda veel teiselgi korrusel. Seal jagasid kaksikud valgusküllast ja avarat tuba, mille seinad kiirgasid säravvalgelt, sama säravvalged olid ka suured fajanssahjud ning musliinkardinad, mida ei liigutanud vähimgi tuuleõhk. Hiljem teejoomiseks kaetud laud nursery’s, mis oli samuti säravvalge, meenutas talle hõberiistade ja kuldse samovariga Dublini kiriku altarit ja armulauakarikaid. Ducky võttis seal istet kerge rahuloluohkega ning ootas kannatlikult, kuni teed serveeritakse. Alla kööki polnud mingit tarvidust minna: terve teenrite armee tõi guvernandi hoolealuste maiustused kohale. Ei, mitte et Ducky tegutsemistahe oleks raugenud. Ta toimetas innukalt. Kontrollis voodipesu, luges taskurätte, sättis raamatuid ritta, koristas mänguasju. Teades, et käelistes töödes ei ole ta kuigi andekas, valvas ta korra üle viimses kui üksikasjas. Tema väsimatu energia ka kõige kuumematel tundidel andis õhtul ainest naljatlusteks: Wilson on igatahes ainuke, keda Berjozovaja kuumus kannatama ei pane!

Ometi oli tal äärmiselt keeruline taluda tülisid, mis tekkisid suvel järjepanu lõuna- ja õhtusöögilauas.

Neil puhkudel muutusid ta sammud põrandaplaatidel plaksuvamaks, hääl tuhmimaks, toon kannatamatuks. Ja ta jutus oli kuulda kokni murrakut. Jõulisus, millega ta lükkas oma tooli laua äärest eemale, kui ta jättis salvräti kokku voltimata või viskas selle laudlinale, näitas ilmselgelt tema arvamust: ta ei kiida üldse heaks seda, kuidas pererahvas käitub.

Oli kombeks, et kõik majalised söövad koos. Laua ühes otsas istus Tema Ekstsellentsi mõjupiirkonnas härrasrahvas, Zakrevskite sugulased ja naabrid. Keskel istusid Tema Aususe juhtimisel daamid, koduõpetajannad ja tema usaldusalused. Laua teises otsas istusid lapsed koos ammede, õpetajate ja suur hulga teenijatega, kes kõik olid Ducky hoole all. Kolm maailma rangelt eraldatud jututeemadega.

Ja Ducky vihkas seda, kui Maria Nikolajevna pöördus korraga noorema põlvkonna poole ning katkestas kõik nende vestlused, et asuda tema hoolealuse Darja Mirvoda kallale, et kritiseerida tema väljanägemist ja teda alandada. Kõik muidugi teadsid, et see võluv 15-aastane neiu oli Ignati Platonovitši vallaslaps. Teadsid, et tegu on tütrega, kelle mees oli saanud ühe naaberküla talunaisega. Teadsid, et mees õrritab temaga iga päev oma abikaasat. Teadsid, et mees käib tüdruku emaga endiselt läbi … Sundida aga seda vaest lapsukest pisarate saatel saalist välja jooksma oli häbiväärne! Ja Tema Ekstsellents ei astunud vahele!

Ducky pidi paratamatult mõtlema oma tütre saatusele. Kes teab, võib-olla alandab kolonel Gonne’i perekond Inglismaal Eileeni samamoodi, kuigi väidab, et koolitab ja kasvatab teda? Kes teab, kas tedagi ei sunnita nuttes minema jooksma?

Ühtlasi vihkas Ducky just õhtuid, kui kurku niisutati liiga palju, mille peale Maria Nikolajevna saatis ta nursery’sse Babydeari järele, lasi tal tüdruku keset ööd üles äratada, panna talle selga kõige kaunima kleidi, tuua ta söögituppa ning tõsta ta lauale … Maria Nikolajevna näitas oma last nagu tarka sülekoera keset likööriklaase ja pudeleid. Digestiivina, külalistele meelelahutuseks. Tüdruk oli armas nagu nukk oma suurte mustade silmade ning pruunide lokkidega, väga peen oma valgete pükste ja kellukesekujulise pitskleidiga. Otse looduse ime. Maria Nikolajevna palus, et Murotška esitaks armastusluuletusi, mille suur kunstnik Tarass Ševtšenko oli kirjutanud tüdruku vanaemale.

Kui vaid kohtuda veel saaksime …

Ševtšenko – rahva vabaduse laulik, kes oli Ukrainas kuulsamgi kui Puškin – oli eelmise põlvkonna ajal olnud armunud Tema Ekstsellentsi emasse. Armunud poeet oli temast isegi portree maalinud. Ja Anna Zakrevskaja nägu, mida raamistasid ta säravmustad juuksed, kaunistas nüüd saali seina. Uskumatu, hämmastasid külalised, suguvõsa noorim laps sarnaneb juba praegu oma vanaemaga.

Tüdruk tundis end kui kala vees. Häbelikkust polnud temas grammigi. Ta polnud veel nelja-aastanegi, aga juba näis ta mõistvat värsse, mida esitas. Imepärane mälu. Täiuslik etlemisoskus. Ta võttis enesele rolli, mida jäi eluajaks kandma. Ühtaegu kirglikult, loomutruult ja võluvalt.

Nukk oskas publikut köita. Talle meeldis võluda. Tõtt-öelda ta lausa jumaldas valgust, jumaldas tähelepanu, jumaldas kiiduavaldusi.

Võib-olla just seda Ducky kartiski. Babydeari vajadus meeldida liigutas teda ning pani teda muretsema.

Et hoida oma inglikest kõrkuse eest, pealiskaudsuse ja koketsuse eest, kõigi nende nõrkuste eest, mis ohustasid sealseid lapsi, kes sündisid, hõbelusikas suus, et kaitsta oma õrna väikest tüdrukut ülbuse, lodevuse, egoismi ja üldse kõigi ohtude eest, mis varitsesid liiga suures külluses kasvavaid lapsi, pidi Margaret Wilson olema valvel nagu lõukoer.

• • •

1895. aasta augustikuus ei tulnud taevasse ainsatki vihmapilve puhastama õhku, mida täitis õietolm ja liiv. Õhk lämmatas. Lapsed ei saanud isegi õhtu eel minna murule kroketit või tennist mängima … Tolm ei hajunud ning tõi neile aina kriidimaitse suhu.

Ducky otsustas seetõttu, et täna ei serveerita teed mitte nursery’s ega kõlakoja kupli all ega ka hiinapärase paviljoni võlvide varjus. Teejoomiseks minnakse hoopis koos Tema Aususe Maria Nikolajevnaga jõeäärsesse metsasalusse. Tehakse väljasõit ja piknik nii, nagu need Margaret Wilsoni meelest käivad.

Mähituna pikkadesse linastesse jakkidesse, mille kapuutse katsid täielikult õlgkübarad, näo ees kaitseks paks valge rätt, istusid daamid esimeses rakendis. Nende suur tõld sõitis kõige ees, et pääseda teiste järel tekkivast tolmupilvest. Üksteise kõrval istusid seal proua perenaine, tema auväärne ema, tema auväärne õde, tema auväärne nadu, nõbu Vera, nõbu Katja ning senaator Ivan Logginovitš Goremõkin … ainsa mehena esimeses tõllas. Majakondsete armas külaline, Tema Ekstsellentsi kolleeg kohtusüsteemis, advokaat, kes juba kolmandat aastat oli Berjozovajas suvitamas. Maria Nikolajevna oli võtnud ta istuma enese kõrvale, sest Ivan Logginovitš oli Tema Keiserliku Majesteedi Nikolai II valitsuses väga mõjuvõimas.

Nende järel sõitsid faetonites Tema Ekstsellentsi kadunud isa mitu vallalist sugulast ja kaks naabrinaist koos teiste härrastega. Nende järel sõitis kaarik krahvinna Engelhardti ja vürstinna Kotšubei poegade ja tütardega, kuue umbes 15-aastase noorega, kelle kõrval istusid nende guvernandid ja õpetajad. Nende järel sõitsid lapsed, Bobik ja tema õed, kes olid liiga noored, et suured võtaksid neid enda kõrvale. Kuigi vaene Bobik, nagu täiskasvanud teda kutsusid, oli juba lausa 14-aastanetuli tal istuda kõrvuti Ducky, kaksikute ja Babydeariga, kes pidi oma mänguasjadega pandama suurte puude varju. Teenijad istusid korvide ja külmakastide keskel killavoori lõpus kolmes pinkvankris.

Ainus, kelle puudumine oli ilmselge, oli peremees, kes väideti olevat raamatukogus, kus ta töötab oma suurteose kallal Vene kohtusüsteemi ajaloost.

Tegelikult oli kõigile teada, et uurimistöö asemel sõidutas Tema Ekstsellents oma landooga ühte talupreilit. Aga et tõestada selle suhtlemise sündsust, oli ta järelevaatajaks kaasa võtnud oma hoolealuse Darja Mirvoda. Nende tütre.

See provokatsioon pidi solvama seda, mis oli Rästiku jaoks kõige hinnalisem – uhkus oma päritolu üle.

Ettekäändega, et kunagine ori on naine nagu iga teinegi – ja palju enam lugupidamist väärt kui mõni tuttav suurilmadaam –, sõidutas Zakrevski oma armukese koju, aitas ta landoost viisakalt välja, pakkus talle kätt, et astuda paar sammu naise hütini, ning võttis siis naise ukse ees õhtuse hüvastijätu märgiks kübara peast, olles enne seda naisel demonstratiivselt kätt suudelnud.

Selline käitumine oli mõistetamatu nii mõisarahvale kui ka külaelanikele, kes ei teadnud, kuidas seda austusavalduste tulevärki tõlgendada.

Ei siin ega seal ei julgenud keegi protestida. Mõlemal pool aga kommenteeriti Ignati Platonovitši suhtumist ühtemoodi. Asjatult võis ta väita, et on reformimeelne kohtunik, kes saadab mässajaid Siberisse üksnes põhjaliku kaalumise järel, et on üdini humaanne härrasmees – liberaalne aristokraat, nagu tol ajal Berjozovajas öeldi –, aga ta kasutas ikkagi oma esimese öö õigust nagu ta esivanemad.

Samal ajal püüdis ta abikaasa jõe kaldal oma närve taltsutada, kõndides haalamisteel oma favoriidi, kõikvõimsa Ivan Logginovitš Goremõkini käevangus. Nende väljasõit metsa pidi teenima just seda eesmärki: pakkuma võimalust kaevata abielu puuduste üle sõbrale, kelle kohta räägiti, et temast saab peagi siseminister.

„Teie kannatuste rada ei kesta kaua,” rahustas Ivan Logginovitš Maria Nikolajevnat.

Eraldatud kohas suvitades oli tulevane minister vahetanud oma univormi linasest riidest ülikonna vastu. Tuul, tolm ja kõik muud maaelu hädad sundisid teda pidevalt siluma põskhabet, mis kujutas endast kahte kolmnurkset moodustist, mis täitsid täishabeme aset.

Vargsi patsutas ta oma kaaslanna kätt, mille naine oli talle usaldanud.

„Uskuge mind, kullake, ei möödu nädalatki, kuni meie uus tsaar teie õnnetust leevendab. Tema Majesteet on noor. Tema Majesteedil on tarvis enda kõrvale kõiki säravaid vene hingi, keda ta suudab õukonda kokku kutsuda. Mul on teile väike üllatus varuks.”

Pisut eemalt kostis kaldanõlvalt kära ja saginat, sest metsas sõitis üks ratsanik galoppi. Juba kaugelt nägi Maria Nikolajevna, et mees vehkis väljasirutatud käes paberiga.

„Püha taevas, telegramm! Midagi on juhtunud … Issand jumal, ma loodan, et keegi ei ole ära surnud!”

Veidi kaugemal olid kõik kohalolijad püsti tõusnud, jättes üheskoos tee ja võileivad piknikulinadele. Maria Nikolajevna tõttas koos kaaslasega nõlvakust üles teiste juurde lagendikule.

Vürstinna Kotšubei ja krahvinna Engelhardt lõid juba risti ette. Mõlemad kujutlesid, et nende mõisad põlevad. Nad mõtlesid oma vanimatele poegadele ja vendadele: kas keegi on pidanud duelli?

Tänu taevale ei olnud sõnum aga neile, vaid majaperemehele.

Maria Nikolajevna kõhkles. Otsis pilguga senaatorit. Too noogutas julgustavalt: „Tema puudumisel, Maria Nikolajevna, langeb vastutus teile.”

Värisevi sõrmi avas Maria Nikolajevna pitseri. Isegi Bobik, isegi Alla ja Anna jäid tasa. Valitses vaikus.

Maria Nikolajevna luges. Telegramm oli pikk.

Kaksikud olid Duckyl käest kinni võtnud ning vaatasid ema poole. Üksinda puude alla jäetud Babydear oli püsti tõusnud. Oma suurte mustade silmadega vaatas ta täiskasvanuid, kuid ei püüdnud nende tähelepanu enesele tõmmata.

Viimaks tõstis Maria Nikolajevna pilgu ning pöördus juuresolijate poole imestunud näol, madonnaliku ilmega, ta nägu säras nii kaunilt, et Ducky polnud teda varem sellisena näinud.

Otsekui pimestatuna lausus Maria Nikolajevna lihtsalt: „Tema Keiserlik Majesteet annab mu abikaasale Püha Vladimiri ordeni. Tema Keiserlik Majesteet nimetab mu abikaasa senati prokuröriks. Tema Keiserlik Majesteet nimetab ta senati täieõiguslikuks liikmeks.

Tema Keiserlik Majesteet kutsub meid õukonda. Me peame lahkuma Ukrainast ja minema elama Peterburi.”

Läbisegi kostsid õnnitlused. Kõikide käed sirutusid Maria Nikolajevna poole, et teda emmata, ja igaüks konkureeris häälekalt teistega, et pääseda teda õnnitlema. Kõikidest valjemini kostis Bobiku kile hääl.

„Me peame siit ära minema?” hüüatas ta.

Teda näis uudis jahmatavat. Berjozovaja oli talle armsam kui kõik muu.

„Me peame praegu ära minema? Igaveseks?”

„No mis sa ise arvad, vaene poiss?”

Pojaga rääkis Tema Ausus samal toonil kui ammustel aegadel.

Murotškaga rääkides, kes üleüldise juubeldamise käigus oli unustatud ning kes klammerdus ema kleidi külge, muutus ta väga õrnameelseks.

„Siin sa oledki, mu imearmsake,” vidistas ta tüdrukut sülle võttes, „meie kõigi imearmsake, kelle me paneme kiiresti-kiiresti mehele mõnele suurhertsogile!”

Maria Nikolajevna pöördus senaatori poole, näitas talle tüdrukut ja ütles juuresolijaid jahmatava lause: „Ta sarnaneb nii palju teiega, Ivan Logginovitš … Sama elujõuline, sama intelligentne. Juba praegu on ta kõik teilt saanud! Ja mu väike kavalpea teab seda! Vaadake, kuidas ta tahaks teid kallistada. Kas teie ei arva, armas Ivan Logginovitš, et ta sarnaneb teiega?”

Mees kummardas ning suudles taas galantselt naise kätt: „Annaks jumal, armas sõber, et see võluv lapsuke oleks minult.”

Isegi Ducky, kes hoidus lobale tähelepanu pööramast, rehmas heitunult käega.

Mis oli see side, mis ühendas Maria Nikolajevnat ja senaator Goremõkinit? Mõte, et nad võisid olla juba aastaid armukesed, ei olnud Duckyle seni pähe tulnud. Siiski oli ta tunde ajel Babydeariga kaasa läinud ka ta ema buduaari, kui seal oli olnud Goremõkin või mõni teine senaator. Seda ei olnud samas lihtne teha, sest vastupidi igasugustele ootustele nõudsid härrased lapse juuresolekut ning näisid tema seltskonda nautivat.

Ducky haaras tüdruku Maria Nikolajevna käte vahelt, kes andis nagu tavaliselt tütre vähimagi vastupanuta tema hoolde. Tulevase ministri käevangus ronis Tema Ausus tõlda. Ühtlasi lasi ta sinna istuda Duckyl ja oma kolmel tütrel: „Sõidame tõelist elu elama, armsad kullakesed!”