Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 18

Oktoober 1917 – jaanuar 1918

Kuna John ja ta vennad ei olnud neid kaitsmas, ei saanud nad enam hetkekski üksinda maale jääda.

Tagasi Petrogradi.

Mura võttis kaasa ka oma ämma koos tolle foksterjeritega, et nad tuleksid tema juurde elama.

1917. aasta 7. novembri õhtul – Vene kalendri järgi 25. oktoobril – oli ta Mummyga kontserdil. Selles ei olnud midagi imelikku ega ebaharilikku. Pealinna teatrid olid rahvast täis.

Elu pidi edasi minema.

Küll aga näis kaugel seljataga olevat see aeg, mil naised lõid end ooperisse minekuks üles. Keisri loožis askeldasid sõdurid. Parteris istusid töölised, mereväelased, üliõpilased ja prostituudid. Mummy ei suutnud end tagasi hoida, vaid muudkui sosistas Murale kõrva ja kaebles, kui nägi enda ees Kerenski ja tema ajutise valitsuse veidrikke.

Aga Mummy ei olnud veel midagi näinud.

Samal ajal, kui ta kuulas Šaljapinit kõmiseva bassihäälega „Boriss Godunovi” suurt aariat ette kandmas, nägid nõukogud vaeva, et Kerenski ja tema valitsuse veidrikud maamunalt minema pühkida.

•

Kui ema ja tütar hommikul ärkasid, kuulsid nad esiotsa üksnes vaikust. Enam ei kostnud esikust telefonihelinat. Toru tõstnud, sai Mura asjast aru. Liin oli tumm.

Kogu toimunu ulatus sai talle selgeks alles hiljem. Sest sedapuhku ei olnud võimalik kellegagi uudistest rääkida. Kõik jäid sisetunde ajel koju. Mura tegi nii nagu teisedki.

•

Öösel olid punakaartlased vallutanud postkontori ja telegraafi, haaranud enda kätte vaksalid ning võtnud ajalehed enda kontrolli alla. Bolševikud olid linnas võimu haaranud.

Vastu pidas veel vaid Talvepalee, kus oli ministrite peakorter, mida kaitsesid viimased ustavad inimesed: väga noored ja kogenematud ohvitserid ning naissõdurite pataljon, mille Kerenski oli äsja loonud. Ta ise oli põgenenud.

Keskpäeval kostis järjest mitu plahvatust. Palee oli ümber piiratud. Väljakul seisis paarkümmend automaatkuulipildujat. Morskaja tänava võlvkäigu all seisis kaks suurtükki, millest tulistati otse keisri residentsi seinte pihta, punasele krohvile jäid sügavad valged praod. Neeval pööras ristleja Aurora oma kahuritorni aegamisi palee akende poole.

Sissepiiratud olid varjunud peatrepi ülemises otsas liivakottide ja haluvirnade taha. Nad vastasid tulele granaatide heitmisega.

Pommitamine kestis terve päeva ning jätkus üle kesköö. Tõtt-öelda ei olnud kaitsjatel vähimatki võiduvõimalust. Neid langes palju. Mujal räägiti juba, et tapetud on 300 naissõdurit.

Naisi, kes olid järgmisel hommikul veel elus, ei oodanud põrmugi parem saatus. Kui tohutu suur loss vallutati, viisid punased nad oma barakkidesse, et neid vägistada ja neil siis kõri läbi lõigata.

Ministrid olid varjunud palee kõige kaugematesse ruumidesse, aga nemadki vahistati ja viidi kongidesse, mis olid juba puupüsti täis. Ja hiljem jõudis kätte nende hukkamise järg.

Hommikul oli Petrogradis tunda kummalist lehka. See ei olnud tulekahjust ega püssirohust … Linn haises veini järele.

Rahvamass oli Ermitaaži rüüstanud. Pärast kunstiteoste laastamist rünnati keldreid.

Kui avastati, et seal on kümneid tuhandeid pudeleid – ajaloo kõige hinnalisemad aastakäigud –, hakkasid kraanid voolama. Algas meeletu jooming.

Alkoholi hõngu oli tunda isegi Nevski prospekti lõpus.

Rahvast jooksis kohale kõigist linnajagudest. Igaüks tahtis orgias kaasa lüüa ning röövsaagist oma osa saada. Võis näha naisi, kes tõttasid kohale korvidega, ja lapsi, keda poolteiseliitriste pudelite raskus pani kõikuma. Võis näha autode kaupa saabuvaid sõdureid, kes sõitsid suure kolina saatel ära, kaasas tervete kastitäite kaupa pudeleid.

Keskpäeva paiku saatsid kommunistid kohale punakaartlased. Neist ei olnud abi. Isegi bolševike jaoks oli rahvamass muutunud ohjeldamatuks. Nüüd oli juba lihtsam lasta meestel purjuspäi rentslisse vajuda.

Õhtul võis klaasikildude ja puruks löödud pudelite vahel näha sadu alkoholiuimas magama jäänud inimesi. Lumi oli värvunud Burgundia veinidest punaseks, Champagne’i veinidest kuldseks.

Karksete kommete poolest tuntud Lenini ja Trotski ajajärk algas meeletu pohmelusega.

•

„Suurvalduste riigistamine, kahtlusaluste vahistamine, kodanlaste hukkamine – vestlesime proua Benckendorffiga pikalt praegusest olukorrast”, kirjutab oma päevikus krahv de Chambrun, Prantsusmaa suursaatkonna esimene atašee. „See väike naine lahutab mul meelt. Ta on kõigega kursis. Kindralmajor Knox rääkis mulle, et proua Benckendorff laenab mõnikord oma teenija viletsaid nartse, rõivastub tavalise rahva seast pärit naiseks ja käib Smolnõi palees kuulamas Trotski jampsimist. Mõnel muul ajal meenutaks ta Marivaux’ teoste kangelannasid. Kuuldavasti on ta saanud sõbraks teatud товарищ’itega, kes peavad tribüünil kõnesid. Knox on maruvihane. Minu meelest on proua Benckendorffi uudishimu pigem lõbus. Ta ei anna hinnanguid. Ta kuulab. Ilmaasjata püüan ma talle selgeks teha seda, mida me kõik arvame – et bolševikud on pätid ja röövlid –, aga tema ei lase end nendest väidetest kaasa haarata. Ta selgitas mulle, et sõna bourgeois on nende kõnepruugis moondunud pursuiks – буржуй –, mis ei tähenda vene keeles päris sedasama, mida prantsuse keeles. Siin peetakse seda sõna olemuselt halvustavaks. Ja seda ei kasutata mitte ühe ühiskonnakihi kohta, vaid see tähistab igasugust eliiti. Aristokraate, intelligentsi, kaupmehi, juute, sakslasi, isegi jõukaid revolutsionääre. Proua Benckendorffi kuulates jääb mulje, et pursui kehastab vaenlast. Teisisõnu revolutsiooni vaenlast. Lühidalt öeldes on igaüks, kes käib vannis, kannab valget särki ja loeb, prillid ninal, seltsimees Lenini arvates parasiit, kellest tuleb lahti saada. Nad kavatsetakse massiliselt hävitada. Ühe erandiga, kelleks on … Lenin ise. Sest temagi on pärit väikeaadlike ridadest.

Rääkisin proua Benckendorffiga veel sellest uskumatust uudisest, et kolm Vene armee saadikut olla Saksamaaga allkirjastanud vaherahu eelleppe. Kuidas julgeb Lenin praegu teha sakslastele rahu sõlmimise ettepaneku, kui nad okupeerivad nii suurt osa Venemaa territooriumist? Kui venelased kirjutavad relvarahule alla, rikuvad nad Antanti põhimõtteid. Prantsusmaa ja Inglismaa suursaatkond satuvad Petrogradis siis väga keerulisse olukorda.

Proua Benckendorff teatas mulle, et Sir George Buchanan on tagasi Inglismaale kutsutud. See lahkumine on proua Benckendorffi jaoks valus. Välja ei näita ta seda kuidagi, aga minu arvates on ta sisimas väga rusutud. Ja ma saan temast aru. Kui Inglismaa ja liitlasriigid jätavad Venemaa maha, siis mis saab kõigist meie sõpradest?

Eile käis saatkonnas abi palumas paarikümne ohvitseri abikaasa delegatsioon. Oli raske näha, kuidas need õnnetud on sunnitud kerjama. Praegu kannavad nad veel korralikke mantleid ja kleite, viimaseid jäänukeid minevikust. Nende abikaasad on vangistatud kasarmutesse, kus neil tuleb teha sunnitööd, ja nad saavad reasõduriga samasugust palka. Neist alamad mehed ei lase neil leiva teenimiseks mujal töötada. Üks daam rääkis, et tema mehel, kaardiväe leitnandil, oli õnnestunud põgeneda ja ta oli veetnud öö vaksalis söekotte laadides. Товарищ’id said aga asjast aru ning konfiskeerisid need paar rubla, mille ta oli suure vaevaga välja teeninud. Teiste venelaste, keskklassi venelaste saatus ei ole sugugi etem. Professorid on sunnitud tegema igasugust füüsilist tööd.

Tekib küsimus, kuidas need pursuid peaksid ellu jääma. Kõik eravaldused on konfiskeeritud, pangakontod arestitud, hüvitiste ja pensionide maksmine tühistatud. Valitseb viletsus. Käisin proua Narõškini juures vaatamas ühte Marie-Antoinette’i büsti, mida ta soovib Louvre’ile müüa. See eksemplar on ainus omalaadne, kuna kõik teised hävisid meie revolutsioonis. Igatahes oleks parem, kui see kuju ei läheks ühel heal päeval ehtima mõne Atlandi-taguse seakaupmehe elutuba. Palju aristokraatide perekondi on Peterburist lahkumas. Mõni neist tapetakse põgenemise ajal. Tsaari minister, vana Goremõkin, kellest räägitakse, et ta olla olnud proua Benckendorffi ema armuke, tapeti äsja tema Sotši villas koos naise, tütre ja väimehega.

Proua Benckendorff rääkis, et ta ema korter Fontanka kaldapealsel on rekvireeritud. Ema elutoas magavad relvastatud sõdurid ja mitukümmend naist, talle endale jäeti vaid väike uberik, mida ta jagas oma teenijaga.

Proua Benckendorff võttis praegu ema enda juurde elama … Kuniks temagi korter konfiskeeritakse. Selle suhtes ei ole tal mingeid illusioone. Juba kolm korda on tema juures öösel läbiotsimisi korraldatud.

Paar päeva tagasi nägin, kuidas üks kindral ja üks papp – endisaegse Venemaa hiilgus – rookisid Talvepalee ees lund. See on ka ainus ränk töö, mida neil lubatakse teha, et nad ei sureks nälga. Kamp noori sõdureid vaatas neid ja irvitas.

Kui Sir George Buchanan viib endaga kaasa oma kantselei töötajad, saame võib-olla proua Benckendorffi tööle võtta.

Ta päritolust oleks meile kasu läbirääkimistes Ukrainaga. Sõda ja revolutsioon on seal soodustanud separatistlikke meeleolusid. Ukrainlased ei looda enam edumeelsesse ja vabasse riigikorda Vene ülemvõimu all, olgu ta siis monarhistlik või bolševistlik. Nad nõuavad rahvaste enesemääramise õigust, mida Trotski meile ühtelugu korrutab.

Eile käis nende esindaja suursaadiku juures kinnitamas ukrainlaste tulist soovi autonoomia järele, kuni saavutatakse täiemääraline iseseisvus. Just Prantsusmaalt soovivad nad abi oma sõjaväe, rahanduse ja hariduse korraldamiseks. Ukraina on Venemaa viljasalv. Sealsed maad on muinasjutuliselt viljakad. Meie majandusliku ja intellektuaalse mõjuvõimu suurendamise huvides on Ukraina ümberkujundamine nii oluline, et seda ei saa ignoreerida. Proua Benckendorff saaks meie sidemeks noore vabariigiga.

Ka tema abielust baltisaksa aristokraadiga oleks meile suhetes Eesti patriootidega mõnevõrra kasu. Nad võitlevad tuliselt kahe ohu – saksastamise ja bolševismi – vastu. Meie suursaadik on neile tõotanud, et Prantsusmaa valitsus toetab väikeste rahvusriikide püüdlusi, kui Antant on sõja võitnud ja oma rahutingimused kehtestanud.

Ma ei ole söandanud proua Benckendorffile liigselt läheneda. Esialgu arutan temaga lihtsalt kuulujutte.”

• • •

Meriel Buchanani ja ta vanemate ärasõidu eelõhtul korraldas Inglismaa suursaadik 25. detsembril 1917 vastuvõtu oma personalile, kantselei töötajatele, sõjaväe- ja mereväemissioonide liikmetele, kõigile kohalikele brittidele. Ja saatkonna lähedastele sõpradele vene aristokraatide seas. Saltõkovide palees peeti hüvastijätupidu, viimast vastuvõttu.

Õnnekombel ei olnud tol õhtul elektrikatkestust ning lühtrite kristall säras peakorruse esindusruumides kogu oma hiilguses. Nagu vanasti. Nagu enne sõda. Nagu enne kaht revolutsiooni.

Ebakõlast andsid märku vaid liivakotid, millega olid vooderdatud kõik aknad maast laeni. Ja kleeppaberi ribad, millega olid kaetud tantsusaali aknad ning mis pidid takistama Saksa gaasi sisseimbumist. Gaas oli sattunud monarhistidest valgete armee kätte, mis võitles nüüd bolševike Punaarmee vastu ja kasutas keemiarelva.

Oli veel üks eripära: kõik vastuvõtul osalejad kandsid revolvrit. Smokingus või frakis meeste taskud olid brauningutest punnis. Naistel olid väikestes ridikülides laetud trumliga väikesed püstolid. Kardinate taga võis näha seismas kasutusvalmis püsse. Ja konservipurke, et piiramist üle elada.

Klaasid käes, püüdsid ohvitserid varjata oma kurbust tavapäraste seltskondlike kommete täitmisega.

Kõige suuremas meeleheites olid aga omaette hoidvad mehed, kes puhvetilaua ääres klaase kummutasid: kapten Francis Cromie ja kapten John Benckendorff.

Revali sadam oli langenud. Cromie oli pidanud oma laevad põhja laskma, et Inglise allveelaevad ei langeks sakslaste kätte. Meeskonnad olid koju saadetud. Ja nendest sammudest ei suutnud ta toibuda.

Pealegi oli ta väga vastumeelselt andnud järele Sir George’i palvetele. Cunard oli Petrogradist lahkumas, ka Garstin pidi varsti ära sõitma, temal kui mereväeatašeel tuli aga jääda saatkonda.

Johni rügement oli sarnaselt kõigi teiste põhjarindel olnud Vene armee üksustega laiali saadetud. Bolševike separaatrahu sakslastega tähendas üleüldist relvarahu.

Tol jõuluõhtul kandis John kaardiväe valget vormi. Ilmtingimata tahtis ta mööda linnatänavaid käia ohvitserimütsis ja hallis sõjaväemantlis, millele olid õmmeldud punakuldsed õlakud. Selle uhkeldamise pärast oleks talle võidud iga hetk kuul pähe lasta.

Kolm aastat sõdimist oli Johni vanaks teinud, ta hoiak oli kangem ja hääl rabedam.

Keisri perekonna tulevik oli saanud talle kinnismõtteks. Ta oli monarhiale üdini truu. John korrutas mõttes muudkui Mummy reaktsionääridest sõprade sõnu.

Kuuldes Johni kaeblemas Venemaa saatuse üle ning taga igatsemas endist maailma, ei saanud Mura hoiduda mõttest, et selline nostalgia on ebaterve.

Kogu nende lahusoleku ajal oli Mura talle kirjutanud kaks korda nädalas, nagu korralikule abielunaisele kohane. Kuigi ta ei kirjutanud kõikidest üksikasjadest oma elust saatkonnas ja Jänedal, hoidis ta meest ometi oma käikudega kursis ning saatis talle pühendunult teateid nende lastest, Johni emast, proua Benckendorffist, Johni kolmest vennast ning elust mõisavaldustes. John oli talle vastanud viisakate kirjadega, milles ta end sugugi ei avanud … Elust rindel ei kirjutanud ta mitte midagi isiklikku. Nende kirjavahetuse korrapärasus jättis mõlemale näiliku mulje tõelisest lähedusest. Johni kinnine olek ei olnud seda muljet kahandanud. Kaugelt ja kirja teel näisid Mura ja John tõepoolest hästi läbi saavat.

Saatuse tahtel aga muutusid nende erimeelsused alates taaskohtumisest teravamaks kui kunagi varem.

Mura mõtles sageli Berliinis krahvinna de Méricourtiga peetud vestlusele, kui too oli küsinud, kuidas ta baltisaksa päritolu abikaasa suudab taluda lõhestatust tsaari ja Saksa keisri vahel.

Nüüd oli John tõesti lõhestatud. Saksamaa oli peagi vallutamas Eestit, seesama Saksamaa, mida ta vihkas ja mille vastu ta oli sõdinud. Saksamaa, mille vastu ta tahtis edasi võidelda … Mis aga pidi tema sõnutsi võitma, et Venemaad bolševikest vabastada.

John vaevles vastandlike tunnete ja võimatute valikute võrgus.

Ühelt poolt oli ta truu Romanovitele ja halastamatule sõjale vallutaja vastu. Teiselt poolt vihkas ta punaseid ja tajus, kui väga on vaja loota sakslaste võitu.

Vastuvõtt, mida oli kujutletud kui viimast säravat ilutulestikku, kippus venima. Kuidas küll naerda? Kuidas isegi tantsida?

Mura näis oma pikas hallis satäänkleidis lausa hõljuvat. Pihikul kandis ta nõelaga kinnitatud orhideeprossi, mille oli saanud kingituseks Garstinolt. Mura sammus ühtede juurest teiste juurde, vaevu aimatav naeratus huulil. Nagu John, nagu Cromie ja Cunard, nii kummutas Muragi klaasi klaasi järel. Jänedal oli see komme talle külaliste seltsis külge jäänud. Ja alkoholi kandis ta hästi.

Vastupidi oma harjumustele ei võtnud ta aga osa vestlustest. Ta vaikis, kuulas vastastikuseid tõotusi, noogutas pealtnäha huvitatult kavatsustele, et küllap nähakse teineteist Inglismaal, saadakse pärast sõda Londonis kokku, minnakse Ritzi õhtust sööma. Miski ta melanhoolses olekus ja ainitises pilgus jättis aga mulje, et ta ei kuule neid sõnu … Et ta püüab lihtsalt mällu talletada oma vestluspartnerite näojooni ja hääli.

Keskööl istus Miriam Artsimovitši kasakast kihlatu Bobby Steinway taha ning tõi klahvidel kuuldavale esimesed noodid riigi endisest hümnist, mis oli saatnud paljusid suurhetki Venemaa ajaloos. „Jumal, keisrit kaitse Sa”.

Jutt katkes. Kohalolijad tardusid paigale. Kõik püüdsid ju unustada minevikku, mida muusika meenutas.

Valu Johni pilgus ning kannatav nägu näitasid aga meeleheidet, mis vaevas neid kõiki.

• • •

Meriel kirjutab: „Vähem kui kahe nädala pärast kohtusime esmaspäeva koidikul, 7. jaanuaril 1918, Soome vaksali perroonil.

Seekord ei olnud seal enam punast vaipa. Ei olnud enam ametlikku eskorti, ei olnud enam ühtegi lillekimpu! Oli vaid väike seltskond sõpru, kes olid tulnud meiega hüvasti jätma.

Nad olid kõik kohal, tammusid jalalt jalale, et mitte külmast kangeks jääda, nägudel valus ilme, palged gaasilaternate valguses kahvatud. Miriam ja Bobby … Mura, kelle silmis helkisid pisarad ja kes võitles tunnetega. Teda emmates tundsin, kuidas tal veerevad pisarad mööda põski alla.

Kurbus oli haaranud mindki lausa sedavõrd, et ma ei suutnud enam sõnagi suust saada. Läksin vagunisse. Kõlas vile, tundsime jõnksatust. Rong hakkas liikuma.

Akna äärde kummardudes nägin khakivärvi vormis Garstinit üha kaugemale jäävat, nägin Cromie teravaid näojooni … Ja Mura pikka siluetti ta viimases kasukas.

Petrogradi seljataha jättes ning sõpru silmist lastes oli mul tunne, nagu jätaksin nad kindlat surma ootama.”