Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 9

1899–1906

Hiilgav.

19. sajandi viimastel aastatel andis senaator Zakrevski oma lastele hariduse, mis oli just nimelt hiilgav. Kuigi Bobik oli kõva peaga, oli ta poisi pannud õppima Peterburi keiserlikku lütseumisse. Kaksikud aga aadlipreilide instituuti, kuni neil oli aeg ellu astuda. Noorimat tütart aga lahutas õdedest-vendadest suur vanusevahe – Bobik oli temast kolmteist aastat vanem, õed seitse aastat vanemad –, mistõttu jättis isa ta esialgu guvernandi hoole alla.

Kuueaastasena rääkis Babydear ladusalt kolme keelt. Ta mõistis vene, prantsuse ja inglise keelt. Õppis saksa ja ladina keelt. Ja vastupidi tavadele, vastupidi kõikidele reeglitele lasi isa tal sukelduda kõigi rahvaste klassikalistesse teostesse, mida tüdruk raamatukogust leidis. Vanemad olid jõudnud jahmatavale üksmeelele: tüdruk võis kõike näha, kõike kuulda, kõigest osa saada. Aga ta pidi kõigest sellest ise aru saama! Küsimused olid keelatud.

Ignati Platonovitš võis küll senatis reforme nõuda, aga ometi oli ta vana kooli mees, kelle lastel oli vaid kaks õigust: kuulekalt käituda ja vaikida. Ja häda igaühele, kes peaks tema sõnavõttu katkestama, et paluda selgitusi või esitada vastuväiteid mõne ta teooria kohta! Teooriaid oli tal õigusteaduse ja seaduste kohta palju, ehkki töökabinetist võis teda harva leida. Ta oli täiesti hõivatud esinemistega Genfi kriminoloogiakongressidel ja arvukate lõunasöökidega Pariisis Émile Zola juures, mis jättis perekonnale vähe aega.

Küll aga tundis Zakrevski uhkust selle üle, et sai oma järeltulijatele pakkuda Peterburis kõike kõige paremat. Marionetietendused ja jalutuskäigud Suvepalee aedades. Uisutamistunnid Fontanka kanalitel ja Tauria palee suurel tiigil. Rõivaproovid tüdrukuterätsepate juures, kes olid saanud väljaõppe Pariisis Worthi juures. Poseerimisseansid Nadari kunagise õpilase Hélène de Mrozovskaja fotostuudiotes.

Kogu seda askeldamist juhatas Ducky, kes korraldas kõike ülitäpselt. Reed, kalessid, trammid: juba varavalges kavandas ta minutipealt preilide lugematuid tegevusi.

Õhin, millega Babydear kõigisse seltskonnategevustesse suhtus, oli Ducky jaoks jahmatav ja kurnav. Tüdruk tahtis teha kõike, mida õedki. Hirm selle ees, et ta võib mõnest väljaskäimisest ilma jääda, oli ainus, mis teda üldse endast välja viis. Teda ei olnud võimalik veenda loobuma ainsastki ettevõtmisest. Mõte sellest, et ta võib näida liiga noor, liiga väsinud või liiga haige, et ühes või teises meelelahutuses kaasa lüüa, tegi ta kurdiks oma sisehääle suhtes, sundis teda kasvama väga kiiresti ja ennast ületama. Tänu sellele hirmule oli tal suurepärane tervis.

Tantsutunnid masurka, poloneesi, kadrilli ja valsi harjutamiseks kuulsa meistri Troitski käe all, kes õpetas tantsima kõiki tulevasi debütante. Klaveritunnid – Glinka, Schubert, Chopin – Maria teatri klaverisaatja madame Prabonneau juures. Laulutunnid Fräulein von Kischkeliga Salzburgi ooperiteatrist. Rühi hoidmise tunnid mademoiselle Violette’i juures Saint-Cyris asuvast Saint-Louis’ kuninglikust tütarlastekoolist.

Rääkimata meelelahutustest, mida korraldasid Nende Ekstsellentsid. Külaskäigud Mummy sõbrannade juurde, kaksteist külastust päevas kella kahe ja viie vahel, üks visiit kestis kümme minutit. Sõjaväeparaadid keiserlike ministrite tribüünil Daddy kolleegide ees. Lasteeined Talvepalees rahvarõivastes. Noorteballid suurhertsoginnade sünnipäevade puhul.

Kuidas küll kirjeldada seda, kui maagilist elu elasid noored Neeva jõe kaldapealsel rikaste villades?

• • •

Nüüd olid aga jalutuskäigud ja vaatemängud Murotška jaoks läbi. 1899. aasta septembrikuus langesid Zakrevskid keiserliku viha alla. Ja minister Goremõkini sajatused panid lühtrid värisema.

„Kuidas võis Ignati Platonovitš, Vene keisririigi senaator, Tema Majesteedi esindaja välismaal, lasta end haarata kirest inimkõntsa, juutide ja vabamüürlaste vastu, jättes täiesti tähelepanuta selle võimalikud tagajärjed?”

Maria Nikolajevna kössitas toolil, nina taskurätis, vangutas uskmatusest pead ja tihkus nutta.

Ducky suureks meelepahaks osales selles stseenis ka Babydear. Ema oli nõudnud tema kohalolekut. Tahtnud, et tüdruk oleks raskel hetkel tema kõrval, tahtnud teda enda juurde, enda ligi: ainult Murotška, kes oli alati nii rõõmus, nii tundeküllane, suutis ema rahustada ja abikaasa eksimuste eest kaitsta. Isegi tema armas foksterjer Petit Chéri ei tulnud sellega enam toime.

See ei meeldinud Duckyle. Nii ta jäi ise asjal silma peal hoidma.

Väga hoogu läinud Goremõkin vehkis Timesi artikliga, mis oli ta raevuhoo põhjustanud. Selleks ajaks oli artikkel talle juba pähe jäänud ja ta tsiteeris peast kõige skandaalsemaid lõike.

„„Prantsusmaa (kes väidab end kõrgel hoidvat tsivilisatsiooni tuleleeki) on õige madalale laskunud!” Kuulete, mida teie abikaasa väidab? „Venemaa mahitusel on Prantsusmaal muidugi tekkinud juudivastasus, valitsuse omavolitsemine, ühesõnaga kogu Dreyfusi afääri jõledus …” Kui ma saan Ignati Platonovitši sõnadest õigesti aru, mõtleb ta seda, et Venemaa on Prantsusmaad nakatanud ja et just meilt on pärit kõik Prantsusmaa hädad. Selliste ideede eest pannakse teid vangi! Kui ta jätkab samamoodi, läheb teie abikaasa oma sõbrakeste juurde Siberisse!”

Goremõkin vaikis ja vaatas naist süüdistava pilguga: „Kas tahate, ma ütlen teile, Maria Nikolajevna, miks ta selle kõntsa Londonis avaldas? Sest ainult Inglise ajaleht võib Prantsusmaad sedasi rünnata! Ja tema liitlast, Venemaad! Teate, mis? Teie abikaasa on agitaator! Reetur välisriigi palgal, provokaatorist agent Inglismaa teenistuses!”

Minister raevutses. Isegi Maria Nikolajevna üritas protestida. Jah, ta teadis, et ta abikaasa on taktitundetu. Muidugi ülbe. Ja kindlapeale ei anna ta endale oma tegudest aru. Aga agitaator? Olge nüüd!

Ta jalge ees istuv Murotška ei liigutanud. Ta oli pannud pea ema põlvedele, vaadates kindlalt ühte kohta. Ei ühtki pisarat. Ei mingit häält. Tüdruk tahtis, et ta kohalolu unustataks. Ometi tundis Ducky, et Murotška on pinges ja kargab kohe varsti ministrile kõrri.

Siis pani Maria Nikolajevna käe tütre pea peale.

Ducky ei saanud last ära viia.

„Aga ikkagi,” haukus minister, „ma ei saa aru, ma ei saa aru, ma ei saa aru, mis huvid Ignati Platonovitši selles afääris mängus on! Ei ole võimalik, et ta ei olnud kursis kaubandusleppega, mille üle me peame Prantsusmaaga läbirääkimisi. Ja just nüüd, kui Prantsusmaa oli valmis alla kirjutama, põhjustab senaator Zakrevski sellise diplomaatilise intsidendi, mis ajab kõik luhta … Selle artikliga kahjustab ta rängalt oma riigi huve, ta laimab Venemaad teadlikult! Teate, mis ma ütlen? Tema karjäär on läbi!”

Maria Nikolajevna puhkes veel valjemini nutma. Murotška tõusis püsti ja vaatas vihasel pilgul ministrile silma. Tüdruk seisis ema ees. Nüüd arvas Ducky, et on õige aeg vahele astuda. Ta hakkas isegi tüdrukule lähenema.

Goremõkinil oli aga ükskõik kõigi kohalolijate reaktsioonidest ning ta luges oma hauatagusel häälel kiiresti ette artikli pärle: „„Aga jätame õige selle armsa Prantsusmaa, jätame ta suurtele armeejuhtidele, vaimulikele, kes puhuvad lõkkele pärtliöö leeke, jäledale ajakirjandusele, mis puistab pilgates valede ja solvangute voogusid! Ütleme sellele šovinistlikule ja Dreyfusi-vastasele Prantsusmaale, et kõik, mis seal toimub, tekitab välismaal ainult iiveldust! Ja ennekõike, ennekõike ärgem kiirustagem tema järgmise aasta maailmanäitusele, sest me võiksime seal sattuda väga delikaatsesse olukorda. Me kuuleksime seal nagu tavaliselt õõnsaid lauseid Progressist, Vabadusest ja Õiglusest. Mida me siis teeksime? Me puhkeksime naerma!” Teie abikaasa ei puhke naerma, vaid nutma! Ja mina, kes ma toetasin sellise idioodi nimetamist senatisse, kaotan oma koha koos temaga. Zakrevskitega on kõik läbi! Ja sama hoobiga on kõik läbi ka minu ministeeriumiga!”

Minister tabas naelapea pihta. Vaenlased olid juba nõudnud tema tagasiastumist.

Maria Nikolajevna jaoks tähendas aga Goremõkini põlu alla sattumine lõppu tema sidemetele võimu-, äri- ja poliitikaringkondadega. Kõige sellega, millesse ta suhtus elus kirglikult.

Sedagi mõistis Maria Nikolajevna kohe. Veidral kombel mõistis seda ka Murotška.

Aga vastupidi Ducky murele – ta oli aina kartnud, et laps läheb agressiivseks – valitses tüdruk end hästi. Kaugel sellest, et ta tormanuks isa ründajale kallale, nagu ta varasemast ilmest võis välja lugeda! Ta haaras hoopis ministri käe ja silitas sellega oma põske otsekui väike kass. Murotška hellitas Goremõkinit.

Ducky tundis oma noort hoolealust piisavalt, et teada, et selle liigutuse eesmärk on kõigest suunata Ivan Logginovitši raev mujale, suunata see emalt tema, Murotška, peale. Ja teha nii, et raev muutuks teisteks tunneteks: usalduseks, õrnuseks, armastuseks, mida ta ise mehe vastu tundis. Muuta ministri meelt ja põigata mööda raskustest, et saavutada taas rahu, mida ta ise igatses.

Nii oli see ikka olnud.

Mura oli alati vältinud otseseid lahinguid endast vanematega, vältinud vaidlusi, mossitamist, igasugust konflikti. Ta suutis selleks kasutada hämmastavat energiat, et harmooniat säilitada. Ta püüdis vaid armastada ja olla armastatud. Et seda saavutada, ei lubanud ta enesele ei tigedust ega kättemaksu, kui ta mõne lahingu kaotas. Ja võib-olla just see, mõtiskles Ducky, see tüdruku tõmme õnne poole tegigi temast nii köitva ja muretu lapse.

Hoolimata arvukatest muudest puudujääkidest.

„Ärge muretsege, Ivan Logginovitš,” lausus laps ta kätt silitades, „sest meie imetleme teid, mina ja Mummy. Ja minu isa imetleb teid ka. Te olete meie kõigi kaitsja, nii tubli ja nii hea. Ja meie Issand, Tema teab ka, et te olete tubli ja hea. Ja Tema aitab meid kõiki sellest hullust asjast välja.”

Selle asemel, et tüdruk kuradile saata, patsutas minister tal pead ja ohkas: „Vaene väikseke, sa ei tunne elu! Kui sa vaid teaksid …”

Ime oli sündinud – Ivan Logginovitš rääkis rahulikul häälel. Vahejuhtum oli läbi.

Ometi olid minister Goremõkin ja senaator Zakrevski sunnitud koos ametist tagasi astuma.

Häbi üle elatud, ei muutnud see üpriski talutav saatuselöök laste jaoks pea seitsme aasta jooksul midagi. Talved veetsid nad Peterburis, suved Berjozovajas. Ignati Platonovitši isiklik varandus võimaldas neil endiselt luksuslikku elu elada. Sõidud Šveitsi, reisid Inglismaale, puhkused Roomas … See oli kõigile hingetõmbeajaks.

Tõeline tragöödia sündis hiljem, mõni päev enne Murotška 13-aastaseks saamist.

•

Nad said katastroofist teada järjekordsest telegrammist. Ignati Platonovitš oli surnud. Ta oli saanud Egiptuses infarkti. Ta oli siitilmast lahkunud Kairos 9. mail 1906, kui ta oli parasjagu koos Alla ja Annaga Lähis-Ida maid külastanud. Ignati Platonovitš oli kaksikute jaoks korraldanud täisealiseks saamise puhul reisi Niiluse jõe orgu, mida ta ise väga armastas. Tema jaoks oli see omamoodi võimalus tähistada tütarde 18-aastaseks saamist kaugel õukonnast ja kodukoldest.

Huvireis vaaraode maale pöördus aga tragöödiaks.

•

Senaator Zakrevski kirst laskus aegamisi püramiidikambrisse, mille ta oli veidi aja eest lasknud Berjozovaja Rudkasse püstitada. Otsekui Cheops oli ta endale ette valmistanud igavese puhkepaiga.

Madala häälega papid lugesid palveid ning viibutasid viirukipanne. Küla nutunaised, vanad lapsehoidjad ja endised teenijad halasid häälekalt nagu kombeks.

Puude alla kogunenud talupoegade trobikond ei väljendanud end kuidagi. Seda ei teinud ka kodakondsed, sugulased ja sõbrad, kes olid hauakambri ukse ette kogunenud. Isegi Tema Ekstsellentsi hoolealune, kelle ta oli ühele prantslasele mehele pannud ning kes oli matuste puhuks kohale sõitnud, seisis kuivade silmadega. Ainult noorim tütar väljendas kaotusvalu nuuksete ja pisaratega.

Mura oli oma isa armastanud. Sellest päevast peale, kui ta oli kuulnud ministri suust solvanguid, oli ta imetlenud oma isa lausa piiritult. Ta oli juba tuttav Ignati Platonovitši töödega Vene õigussüsteemi saladustest ning edumeelsest kreedost. Ta teadis isa artikleid peast … 13-aastasenaunistas Mura, et saaks isa ideid kaitsta ja hoida alal ta mälestust.

Mõistagi oli isa figureerinud ta elus vaid kaugel. Ometi oli ta Murat teistele oma lastele eelistanud. Mura teadis seda. Ta tundis seda. Isa küll ei väljendanud eriti tundeid, aga oma sümpaatiat tütre vastu ei olnud ta kunagi varjanud.

Bobikuga oli isa olnud karm ja põlglik, too vihkas isa.

Kaksikute vastu oli ta olnud ükskõikne … Kuni viimaste jõuludeni, mil ta oli korraga märganud nende ilu, aga see avastus ei jäänud kauaks püsima. Selle asemel, et Niilusel pidu pidada, olid õnnetud tüdrukud pidanud isa põrmu Venemaale toimetama. Kairost Ukrainasse, enam kui kaks tuhat kilomeetrit kohutavalt rasket sõitu.

Maria Nikolajevna näis olevat pigem hämmingus kui liigutatud ega võtnud vaevaks oma hingevalu ilmaasjata välja näidata.

•

Kuigi 67-aastase Ignati Platonovitši surm oli abikaasat üllatanud, ei olnud ta ometi veel kõige hullemat näinud. Testamendi ettelugemine põhjustas talle elu suurima šoki.

Mees jättis kogu varanduse vabamüürlastele ja eraldi pärandiosa loožile, mille ta oli Šotimaal esimese omataolisena asutanud.

Perekonnale pärandas ta võlad ja suure korteri Peterburis. Ja Berjozovaja Rudka, mida kurnasid arvukad hüpoteegid. See surmajärgne reeturlik hoop sundis Tema Ausust loobuma linnaelu rõõmudest ning tõmbuma taas maaelu rüppe, mida ta vihkas.

Reisid ja suurilmaelu olid nüüdseks läbi. Peterburi tõid teda vaid müügitehingud, kui õnnestus midagi müüa.

•

Asjata küsis Maria Nikolajevna lähikondsetelt nõu, mõtiskles probleemi üle üht- ja teistpidi, vastus oli alati üks ja seesama: talle ei jäänud muud valikut kui piirata oma teenijate hulka ning piirduda vähem kuluka eluga.

Ikka veel võitles ta selle mõttega: Ukrainasse? Kas on ikka mõistlik sinna naasta? Kas ta mitte ei kuulnud, et talupoegade hordid oli põletanud möödunud aastal maha mitu maavaldust Kiievi lähedal? Ja tapnud nende omanikud? Räägiti isegi revolutsioonist! Kes teab, äkki tulevad need bandiidid tagasi?

Ka nüüd oli vastus üksmeelne: sõjavägi oli piirkonnas rahu taastanud. Rahutused olid lõplikult maha surutud ning mässujuhid küüditatud.

Kuna Maria Nikolajevna soovis oma rahanduslikku olukorda parandada, oli ta lausa sunnitud Berjozovajasse naasma. Ja ta pidi selleks oma tütreidki sundima. Nende eksiil ei kestaks kaua. Nad jääksid sinna vaid seniks, kuni mõis on taas kindlalt ohjesse saadud, kuna vahepeal olid nad oma valduse liiga kauaks hooletusse jätnud.

Ja pealegi, kes teab, võib-olla tõstab Bobik perekonna vapi taas au sisse, kui võtab naiseks mõne jõuka pärija?

Häda selle Bobikuga! Ta oli 26-aastane, aga karjäär ei edenenud tal kuidagi. Temast peaks saama perekonnapea? Tal tuleb oma lodevus maha raputada ja pingutusi teha, et õed mehele panna.

Iseasi, kuidas leida sealtkandist mehed, kes oleksid nõus võtma naise ilma kaasavarata …