Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 12

1911

1911. aasta 24. oktoobri hommikul seisis keisririigi kadunud senaatori Ignati Platonovitš Zakrevski nelja lapse guvernant Berliinis Venemaa suursaatkonna väikeses õigeusu kabelis ning esindas noorima tütre pulmas oma perenaist.

Ema puudumine ei tähendanud sedapuhku sugugi vastuseisu tütre valikule. Või kaasavara kohta kokkuleppe puudumist väimehe perekonnaga. Otse vastupidi. Proua Zakrevskaja oli pruudile-peigmehele andnud oma õnnistuse, teinud seda väga meeleldi ja väga sooja südamega. Aga asjatoimetused tema enda naasmiseks Peterburi võtsid kogu ta aja, taas leitud naudingute tuhinas ei olnud ta saanud endale lubada kõigi askelduste sinnapaika jätmist, et võtta ette pikk reis Saksamaale.

See oleks teda asjatult kurnanud. Ta kohalolu ei olnud vajalik.

Bobik pidi õele tunnistajaks minema. Anna pidi talle pulmaööks nõuandeid jagama. Wilson pidi kõige muu eest hoolitsema. Ei, armsal Murotškal ei olnud enam Mummyt tarvis.

Tüdruk oli märtsikuus tähistanud oma 18. sünnipäeva ning ihkas seda abielu Berliini saabumisest saadik, nüüdseks juba ligemale kuus kuud. Tal oli olnud küllaga aega valmistuda sakramendi saamiseks.

Maria Nikolajevna ei olnud siiski nii rumal, et poleks taibanud, et tema armsal Murotškal on tänu pulmale, välismaal kiiresti sõlmitud abielule olemas nüüd põhjus, et Ukrainasse mitte naasta. Võib-olla lausa selleks, et oma ema eest pageda?

Kõike muud, aga mitte naasta Berjozovaja Rudkasse.

Ka Alla ei olnud Nice’ist tagasi tulnud. Tema väitis, et peab lahutuse tõttu Prantsusmaal olema ja et sellel protsessil ei näi lõppu tulevat.

Bobik ja Anna olid endiselt Saksamaal.

Maria Nikolajevna püüdis jätta muljet, et mõistab neid kõiki: nüüdisaegsete noorte jaoks, selliste kosmopoliitide jaoks, nagu on tema lapsed, nagu oli nende isa, oli Euroopa ilmselt moodsam, innustavam kui igavene Venemaa. Nende vana ema maa, Venemaa.

Elagu siis pealegi Euroopas!

Sõbrannadele ei hakanud ta otsesõnu ütlema: „Jumal nendega, sain neist lahti!” Aga seda ta ometi mõtles.

Murotškasse suhtus ta teisiti. Kallistas teda mõttes tugevasti, õnnistas teda kogu hingest, palvetas ööd ja päevad tema õnne eest: „Toogu Jumal talle õnne ja küllust. Hoidku Taevaste Kuninganna teda oma püha kaitse all!”

Mis aga kaasavarasse puutus, siis kuna lahke Johann von Benckendorff oli nõus tema tütrega abielluma ilma tavapäraste läbirääkimisteta, siis milleks olla kuningast kuninglikum? Küll jõuab ka varast rääkida, kui noorpaar on Peterburi naasnud.

•

Tseremoonial osalesid kõik Berliini diplomaatilised esindused. Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, mõistagi ka Venemaa. Pulm peeti silmatorkavalt kõrges seltskonnas. Kabel oli rahvast pilgeni täis.

Ohvitserid nööpidega kedrides või säärsaabastes, helkivate pagunite, poleeritud vööga, paremas käevangus vormimüts, kahenurkne müts või Pickelhaube. Markiisid, krahvinnad, parunessid kitsastes korsettides, pikkade hõlmadega jakkides, liibuvates seelikutes, päikesevarjudega, kuigi oli talv, suurte lillede ja linnukujudega kaunistatud kübaratega. Pikkade habemete ja kuldtikanditega papid.

Viirukisuits ja kantorite kõnelaulud ei suutnud ometi varjata kohalolijate ärevust ja vaiksel häälel peetud vestlusi. Daamid sosistasid, et Ukrainas olid Zakrevskite noored tütred suuresti kompromiteeritud. Naised mõtisklesid, milline maine on neist noorimal, kes näis pisut liiga hästi teadvat, mida ta elult ootab. Sosistasid, et vastus peitub ühesainsas sõnas: kõike. Tema tahab kõike näha, kõike teha, kõike läbi elada.

Ilus ja tark Benckendorff oli langenud tema püünisesse.

Alles siis, kui sisenes Tema Ekstsellents Venemaa suursaadik valges paraadvormis, rinnal impeeriumi kõrgeimad aumärgid, jäid kohalolijad pisut vaiksemaks. Saadik astus lühikesel sammul, nägu moonutatud, jalg paindumatu: aastataguses rünnakus oli tal vasak kehapool jäänud halvatuks. Kõrge vanus ja vigastused ei olnud aga põhjuseks, et teda teenistusest tagasi kutsuda, mis tekitas suurt meelehärmi kurjadele keeltele, kes teadsid rääkida, et Venemaa ja Saksamaa ulatuslikud kriisid, mis olid alanud pärast Jaapani sõda, nõuavad peenemat intelligentsi, kui on sellel vanal paksunahalisel mürakal.

Ta ise ei pannud aga kuulujutte millekski. Krahv Nikolai von der Osten-Sacken oli keisri ja tsaari kõrgkihi suhteid juhtinud ligi 16 aastat. Ja nii Vene kui ka Saksa impeerium olid sellega rahul.

Ülima austuse avaldusena juhatas just tema pruudi altari ette: selle žestiga tõi ta noore naise Berliini ja Peterburi kõrgema seltskonna ette ning võttis ta kõigist hoolimata selle liikmeks.

„Kui noor! Kui graatsiline! Kui kaunis!” Kui ta astus altari poole, kostis üha uusi märkusi. „Imeline kleit! Ülikaunid pitsid!”

Pitsiribade ja tüllkangaste järel tuli, pruutkleidi saba peos, krahvinna Jonova, kes oli ka väga kaunis oma laia servaga kübara all enneolematu säraga kiirgavate punaste juustega.

„Kaks õde on väga erinevad … Aga mõlemad on ühtviisi ilusad.”

Ducky pilk oli suunatud oma tüdrukutele ning oli tulvil armastust.

Babydear oli nõudnud, et Ducky seisaks esimeses reas, samal kohal, kus pidanuks olema ema. Suurt kasvu, saleda ja oma tagasihoidlikkuses elegantsemana kui enamik aadliprouasid oli guvernant võtnud suurilmadaami hoiaku, märkisid pruudi tunnistajad Jonov ja Bobik, kes seisid guvernandi taga. 47-aastane proua Wilson näis olevat sinna seltskonda lausa sündinud, ta tõesti kuulus sinna.

Wilson ei pööranud Babydearilt pilku.

Silmitsedes tüdruku profiili, mida ta võis vaevu loori taga aimata, vaadates, kuidas neiu hoiab oma pead kõrgel, näitamata üles ei alandlikkust ega hardust, nähes tüdruku kindlat ja jõulist pilku, mille kohta ta ise ei osanuks öelda, kas see säras rõõmust või helkisid seal pisarad, tundis ta kurgus pitsitust.

Kui lapsuke temast möödunud oli, keskendus Ducky mehele, kes ootas pruuti taamal ikonostaasi uste ees seistes. Johann von Benckendorff oli just selline, millisena Ducky oli teda Tema Aususele kirjeldanud: tõsine ja väärikas, suurt kasvu, korraliku rühiga, vuntsid ülespoole pööratud otstega, nagu tol ajal moes. Mees oli äärmiselt liigutatud, hoolimata sellest, et ta ilme oli läbitungimatu ja pilk jahe.

Polnud vähimatki kahtlust, et Babydear ei saanuks leida paremat abikaasat. Samas oli tüdruk veel väga noor – 18-aastane –, et hakata abielunaise elu elama.

Ducky tundis, et muutub murelikuks. Kas ta oleks pidanud nõudma, et pulm lükataks edasi, kuni nad on Venemaale naasnud?

Või tuli äkiline kurbus kõigest nostalgiast Babydeari – keda nüüd hüüti Marydeariks või ka Marieks – lapsepõlve järele, igatsusest selle nüüdseks igaveseks kadunud aja järele, kui väike tüdruk kuulus veel täienisti temale?

•

„Kuidas siis on?” küsis Anna, tõstes õe juustelt ettevaatlikult loori ning apelsiniõitest krooni.

Ducky ja oma toateenija abiga võttis Anna lahti juuksekrunni, mille soenguseadja oli kinnitanud sadade nõeltega. Viimaks langes pats lahti ning juuksed vajusid lainetena ööks valmistuva pruudi õlgadele.

Anna kõhkles. Kuidas teha pulmaööst juttu?

Kas sellest tuleks üldse juttu teha? Hoiatada Murotška selle eest, mida mees temalt ootab? Öelda, et ta kuuletuks, nagu nõudis Mummy, õhutada teda kannatlikkusele ja allaheitlikkusele?

Anna tundis oma noort õde piisavalt hästi ja teadis, et häbelikkus Murotškat ei kammitse. Ta oli näinud, kuidas Murotška Ukrainas ja Saksamaal flirtis ja koketeeris. Murotška püüdis lausa vaistlikult mehi võluda. Märkamatult ja ise sellele mõtlemata hullutas ta mehi, köitis neid, ahvatles neid. Talle meeldis hirmsasti lugeda nende silmist kirge. Ta mängis tulega. Talle meeldis meeldida. Ja mitte üksnes härrasmeestele. Meeldida kõigele, mis liigutab. Murotška ei edvistanud, ei, ta ei maneeritsenud. Ei mingit teesklust. Ei mingit peenutsemist, ei mingit eputamist. Aga ta janunes meeste järele ja püüdis endale saada nende tähelepanu.

Tal oli väga omapärane viis vestlejaid köita ja hoida nendega samal ajal distantsi. Ta oskas hoolega kuulata, tal oli ainuomane keskendumisvõime. Kui tema poole pöörduti, vastas ta heasoovliku tähelepanelikkusega. Need vähesed Berjozovaja Rudka naabritest ohvitserid, kes olid Berliinis Jonovitel külas, käisid kõik oma muresid temaga jagamas ning olid võlutud ta abivalmidusest ja peenusest. Lõpuks sattusid nad vaimustusse. „Nii imeline noor neiu!”

Võib-olla. Seda aga ei tohtinud ülemäära usaldada. Murotškat ei saanud pidada ullikeseks. Alla armusuhe ja äpardused olid ta juba ammu armastuse üksikasjadega kurssi viinud. Ta teadis väga hästi, kuidas lapsi tehakse. Ja – meeldigu see Mummyle või mitte – teadis väga hästi sedagi, mida ta abikaasa hakkab öösel temaga voodis tegema.

Anna mees, nägus Jonov, kordas ühtelugu, et „sellel tüdrukul on kuum veri”. Ja neis asjus teadis Jonov väga hästi, mida ta räägib! Tema enda kõrvalehüppeid ei saanud enam kokku lugedagi.

Annaks jumal, mõtles Anna, et John oskaks oma tarkusega ohjeldada Murotška raevukat elutahet. Annaks jumal, et Murotška leiaks temaga hingerahu. Rahu, jah, just nimelt rahu … Vastupidi sellele, mida Anna ise koges Jonoviga, kes teda alailma pettis. Ja vastupidi sellele, kuidas elas Anna kaksikõde.

Alla oli Nice’is kohtunud ühe oma kunagise kavaleriga ning alustanud temaga tormilist armusuhet. Mees oli ajakirjanik ja Zakrevskid olid Daddy ajal tundnud tema isa, Prantsusmaa Peterburi suursaatkonna kaitseatašeed, kadunud kolonel Louis-Étienne Moulini. Kirjades rääkis Alla, et abiellub René Mouliniga niipea, kui on Engelhardtist lahutanud, ja läheb mehega Pariisi elama.

Hull! Sellel poisil ei olnud ei nime ega varandust.

Abielu, õieti küll emadus, oli krahvinna Jonovale õpetanud, kui tähtsad on tavad, kombed ja alalhoidlikkus.

Ei, selgitusi pole tarvis. Võib vaikida, mõtiskles Anna oma nooremat õde vaadates, Mural ei ole mingeid õpetussõnu vaja. Kui arvestada ta vanuse ja sotsiaalse taustaga, teadis ta niigi liiga palju.

Peeglist paistis pruudi nägu. Tema tavapäraselt särav ja elav ilme oli kustunud. Küllap oli ta väsinud. Kurnatud pärast niisugust pikka päeva.

Mura vaatas end, vaatas oma ovaalset nägu, teravat juuksepiiri ja tõrksat salku otsaesisel.

Mura juuste kohta oli John – tema abikaasa John – öelnud, et tema meelest on need kui samet ja siid. Et talle meeldib ta juuste sära, tume sära, oli John täpsustanud.

Miks ta mõtles täna õhtul Johni peale, nagu oleks ta olnud olemas minevikus? Mõistatus.

Ühtlasi ütles John, et tüdruk, Marie, kehastab tema silmis Ukraina ilu etaloni … Toeka kehaga. Harmooniline. Laiade puusadega. Peente randmete ja pahkluudega. Jalad ja käed hästi väikesed, aga sõrmed tugevad ja peopesad ütlemata pehmed.

Selle kirjelduse omadussõnad olid ainsad ülivõrdes sõnad, mida John oli üldse kunagi endal lubanud kasutada. Lüürikahoos. Tavaliselt kõneles ta vähe, väljendus asju pisendades ning kasutas sageli understatement’i. Kirehoogudest … Oma sõnutsi austas ta pruudi au liialt, et lasta oma ihal võimust võtta.

Mura oli olnud valmis mehele üdini anduma, ihu ja hingega. Kas mitte just see ei ole armastus? Andumine ilma piiranguteta, ilma end kammitsemata? Mees oli aga tüdruku tagasi tõrjunud. Vastupidi tavaloogikale! Ei mingit hellitamist, nõudis mees, ja veel vähem suudlusi ja kallistusi enne abiellumist.

Mura meelest oli Johni rahulikkus võimas. Ta oli nii korralik, nii täiuslik. Mura imetles meest, austas teda kogu hingest. Teadis, et abikaasa on tulvil headust, tulvil sisemist heldust, mida tal endal jäi vajaka. Mura võttis nõuks tõusta tema tasemele, saada temasarnaseks.

Võib-olla oli mees natuke liiga konservatiivne? Mõttejäik?

Krahv von Osten-Sacken oli Murale rääkinud, et Eestis oli John astunud rügementi, millele tsaar oli teinud ülesandeks karistada 1905. aasta mässajaid. Et John oli suutnud tärkava revolutsioonialge karmilt maha suruda ja väga oskuslikult uuesti korra kehtestada. Et oma Jäneda mõisa talunikke juhib ta väga kindla käega.

Mura oli selle peale kulmu kortsutanud. Suursaadik eksis, arvates, et peab Johni häid külgi ülistades lisama veel selle kaunistuse. Tööliste ja talupoegade verine mahasurumine ei olnud Mura vaadetega kooskõlas. Tema pidas end liberaalseks ja edumeelseks. Nagu ta isagi.

Senaator Zakrevski oli oma kirjutistes suutnud ette näha neidsamu ülestõuse, millele suursaadik vihjas. Ta oli nende vältimiseks isegi välja pakkunud reforme.

Mura oli Johnile ette lugenud Daddy viimase pamfleti, omamoodi moraalse testamendi pealkirjaga „Elagu terve mõistus!”. John oli aupaklikult kuulanud. Tegelikult kuulmata. Ta lasi oma kihlatul arvata, mida iganes too soovis, aga keeldus seda teemat arutamast.

John … Ei, Johnile ei ole tarvis mõelda. Mitte praegu. Pigem juba tulla tagasi selle juurde, mida ta peeglist näeb.

Juuksed, mida Ducky ühe käega hoidis ja teise käega jõuliselt kammis, sikutades neid harja pikkade tõmmetega tahapoole, needsamad juuksed meeldisid talle endalegi. Aga kergelt lame nina, mille ta oli mõne aja eest hobuselt kukkudes katki löönud? Ei. Ta vihkas oma nina! Kulmud näisid ulatuvat otse meelekohtadeni, silmad olid väga piklikud ja nende välisnurgad näitasid natuke allapoole, suu olid lopsakas ja kirsikarva, aga suunurgad vajusid ka allapoole. Kokkuvõttes nägi ta välja pisut kassi moodi, nagu Mummy oli omal ajal öelnud.

Praegu oligi ta nagu kass, kes on kõrvetada saanud. Turris. Isegi väga kurb.

Ometi hoidis ta end tagasi ja manas näole sunnitud naeratusevarju.

Anna lausus saladuslikul häälel ja familiaarselt, nagu kutsudes õde üles pihtima: „Kuidas siis on, kullake? … Kas kõik läks nii, nagu sa soovisid?”

Mura noogutas: „Täpselt nii.”

Ta hääl, mis tavapäraselt oli pisut kähe, kõlas kummaliselt. Ta enda kõrvus oli see pisut summutatud. Peaaegu moonutatud.

Kas see tuli tundest, et ta saab veel viimast korda olla oma guvernandi nii kaitsvate ja koduste käte vahel? Kas see tuli vanema õe hoolitsusest?

Või hoopis ärevusest, meeleliigutusest, kui ta mõtles sellele, mis täna öösel viimaks juhtub Johni käte vahel?

„Pulm oli fantastiline!” hüüatas Anna ja võrdles mõttes tänase tseremoonia hiilgust oma pulmaga Orbude kirikus.

„Jah.”

„Berliini kõrgkiht oli kohal. Nägid? Isegi hertsoginna Trachtenberg tuli!”

„Jah.”

„Vürstinna Hartzfeldt kiidab sind taevani. Ta on Johnile kaugelt sugulane ja ma kuulsin teda ütlemas, et ta võtab su oma tiiva alla.”

„Ta ütles seda mulle ka. Imetore vanaproua.”

„Oled sa õnnelik, kullake?”

Mura mõtles, kehitas õlgu, ohkas ning lausus kergelt ja fatalistlikult: „Kui juba, siis juba, mis tehtud, see tehtud!”

Anna vakatas jahmatusest. Ta oli lähedalt näinud, kui väga oli Mura tahtnud Johniga abielluda. „Kui juba, siis juba, mis tehtud, see tehtud!” Imelik kokkuvõte nii armunud tüdruku suust.

Kas Mura tundis vaistlikult nüüd, kui suur armumishoog oli möödas, et on eksinud? Tundis hooti, et oli astunud vale sammu? Et nad mõlemad Johniga on valel teel? Seni ei olnud Mura midagi sellist välja näidanud. Ei vähimatki hirmu. Otse vastupidi, temas oli meeletut tahet edasi liikuda.

Oli ta otsustanud, et taganemiseks on liiga hilja?

Aga nüüd … „Kui juba, siis juba, mis tehtud, see tehtud!”

Ükskõikne, muretu, et mitte öelda alistunud ja täiesti hoolimatu vastus üllatas isegi Duckyt. Too protestis: „But Mary, dear …”

Tundes mõlema jahmatust, tõusis Mura püsti, et toast lahkuda.

Ta ei püüdnudki midagi selgitada. Isegi kui ta seda tahtnuks, ei oleks ta seda suutnud. Talle endalegi jäid oma tunded mõistatuseks, millele ta ei kavatsenud valgust heita.

Juhuks aga, kui Ducky või Anna püüab asja edasi uurida, kordas ta neile valjul häälel otsekui lõpliku kokkuvõttena oma pulma kohta: „Nii heas kui halvas, mis tehtud, see tehtud, saagu mis saab ja evviva!”