Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 13

1911–1913

Kõik algas järsku. Kõikjal triumfiga.

Mura nautis kogu hingest oma esimest hooaega abielunaisena Saksamaal. Mura nautis kogu hingest oma esimest hooaega abielunaisena Venemaal. Mura nautis kogu hingest oma esimest hooaega abielunaisena Eestimaal.

Suviti oldi perekonnamõisas Jänedal Läänemerest vähem kui saja kilomeetri kaugusel. Jõulud veedeti Peterburis Mummy juures või siis suures korteris, mille John oli ostnud Špalernaja tänaval majas nr 8 selleks, kui ta puhkusele lubati. Kevaded ja sügised veetsid nad aga Venemaa suursaatkonnas Berliinis Frankenstrassel. Murale näis, et nüüd algab viimaks ometi tõeline elu: ta sai kohtuda kõige väärikamatega ja tema ise oli keskpunkt, mille ümber keerles kogu ülejäänud maailm … Kogu suurilmaelu keiserlikes õukondades.

Anna ei olnud liialdanud, kui oli kirjutanud, et Mura peaks Berliini kaasa võtma „oma kõige elegantsemad tualetid, sest tantsupidusid on siin palju”.

Berliini üdini kosmopoliitses seltskonnas, mille aristokraadid olid lähedaste veresidemete kaudu üksteisega seotud – nagu ka kolm sugulasest valitsejat: tsaar Nikolai II, keiser Wilhelm II ja kuningas George V –, oli Mura täiesti hõivatud kuulujuttude ja pidutsemisega.

Ringid, klubid, klannid – Marie von Benckendorff elas kogu hingest ning vestlused sõbrannadega kestsid kogu päeva.

Erinevalt oma põlvkonna noortest naistest otsis Mura seltsilisi eeskätt väga kõrges eas prouade seast, lahkete ja filosoofialembeste hõimlaste hulgast, kelle lood varasemast elust köitsid teda väga. Need naised olid omal ajal Pariisis printsess de Croÿ juures senaator Zakrevskiga valssi tantsinud, mänginud temaga Londonis Bedfordi hertsoginna juures bridži ning tundsid uhkust, et nende tutvusringkond hõlmab tervet maailma.

„Kohtuda välismaal kellegagi, kes on tundnud su vanemaid,” selgitas Mura Johnile, keda üllatas naise kannatlikkus teatavate kuulujuttude suhtes, „kuulda, kuidas räägitakse su kadunud isast, paneb paratamatult heldima.”

Ja just heldimus väljendaski parimal moel Mura tundeid Berliini omaaegsete tippude vastu.

Teistega, saatkonna atašeede naistega, rääkis ta kergematel teemadel, kuulujuttudest ja skandaalidest, isiklikematest asjadest. Tulevastest tantsupidudest või viimatistest tülidest lobises ta kirglikult enda kolleegiga Inglismaa saatkonnast Lady Russelliga, kes oli samuti äsja abiellunud. Russelli abikaasa kadunud isa oli olnud Inglismaa suursaadik, kantsler Bismarcki favoriit 1870ndatel. Mura armastus möödaniku vastu avas talle Russellide juures kõik uksed. Ja koos sellega ka nende lähikondsete juures Saksamaal.

Mural oli veel kolmandat sorti lähisuhteid suurilmadaamidega, keda Berliinis ei olnud kuigi palju: ta käis läbi pariislannadega, kes olid rikkamad, kõrgemate tiitlitega, temast paarkümmend aastat vanemad ning kes tundsid elu ja andsid enda sõnul elulisi õpetusi talle edasi. Näiteks madame de Méricourt, pankur Davidoffi intelligentne ja hingestatud naine, kelle kohta kurjad keeled teadsid öelda, et ta ei ole niivõrd Méricourt, vaid pigem päritolult Merteuil6: nime, vara ja kommete poolest kuulus ta „vägagi 18. sajandisse”. Ühtlasi oli ta Mary lähikondsete seas ainus isik, kelle mõju Ducky raevukalt hukka mõistis.

Peale selle … Püssidega jahikäigud Johni preislastest vanemate juures, pärastlõunased hobuste võiduajamised Potsdamis, galaõhtud ooperiteatris, vastuvõtud Hohenzollernite ja Habsburgide perekonnalossides – lõbustustel ei olnud lõppu.

Ja kuigi Ducky oli omal ajal leidnud, et Babydeari kiindumus õhtusöökide ja laste tantsupidude vastu, tantsu-, uisutamis- ja ratsutamistundide vastu oli kurnav, ei olnud tal aimugi, kui hoogsalt suhtub neiu külaskäikudesse ja külaliste võõrustamisse.

Isegi John, keda kammitsesid ranged tavad ja austus traditsioonide vastu, isegi tema, kes nõudis, et järgitaks kõiki Vene ja Saksa kombeid, tundis aeg-ajalt roidumust. „Tule taevas appi! Marie, sa oled väsimatu!” hüüatas ta naeratades. Entusiasm, millega naine täitis oma seltskondlikke kohustusi, äratas temas lugupidamist.

Ta teadis, et abikaasa teeb tagasi Berjozovaja üksinduses veedetud aastaid. Ja et see paigaloleku ja suletuse aeg oli jätnud naisesse nii valusa mälestuse, et Mura kutsus seda lausa enfer’iks7. Nüüd tähendanuks kahekesi koju jäämine, et naine on kaotanud uudishimu ega taha midagi näha, elu elada.

Aga tantsida, lobiseda, kuulujutte rääkida …

Tegelikult ei võlunud arvukates saatkondades Murat mitte kotiljonid ja valsid, vaid mõttevahetused.

Diplomaatide õhtusöögid? Õhtud olid ilmselgelt seda põnevamad, mida suletumas seltskonnas neid veedeti! Abikaasa jaoks oli see aga tõeline ristiretk … Sest kuigi sellised ohvitserid ja diplomaadid nagu John von Benckendorff võisid ametiresidentsides poleeritud parketil jalga keerutada, oli neil keeruline saada kutseid väiksemas seltskonnas peetavatele õhtusöökidele enne, kui nad pälvivad kindrali aukraadi.

Aga just see meeldis Murale üle kõige. Tipp-poliitika.

Kuulata, kuidas laua ääres arutatakse Maroko kriisi üle, vesteldakse Agadiri vahejuhtumist, kõneldakse Kameruni piiride õgvendamisest, Balkani Liidust, Kolmikliidust ja Antantist … Ja kaalutakse, kui suur risk on ulatusliku sõja puhkemiseks.

Õppida tundma nii detaile kui ka üldpilti. Riike ärevile ajavaid kuulujutte ja kõmu, riikide esindajate mõtteid.

Et mitte jälgida maailma kitsast perspektiivist. Ja saada osa kõigest.

„Kes iganes tahab Berliinis või Peterburis maailma kohta midagi teada saada, olgu siis kõrgest või madalast, keskmisest või põrandaalusest maailmast,” naljatas krahvinna Jonova, „peab igal juhul seda uurima mu õe käest.”

Aastatel 1911–1913 oli proua von Benckendorff tänu inglise, prantsuse, vene ja nüüd ka saksa keele oskusele, teadmistele kirjandusest ja muusikast tõepoolest silmatorkav seltsiline. Tema hääle südantliigutav kõla oli suurepäraselt kooskõlas õukondade keelega, mida kõnelesid täievolilised ministrid, ajutised asjurid, konsulid, legaadid, kaitseatašeed … ühesõnaga kõigi pealinnade diplomaatilised korpused.

Krahv de Chambrun, Prantsusmaa suursaatkonna esimene atašee, väitis end olevat tema suurim imetleja. Ja Venemaa saatkonna sekretärid olid temast vaimustuses. Inglismaa suursaadiku ameeriklannast abikaasa – vana Lady Goschen – oli oma „noorde vene sõbrannasse” nii kiindunud, et hoidis teda enda juures lausa paraadtrepi kõige ülemisel astmel ja väitis, et võtab tema seltsis vastu kuningas George V külalisi. Tema Ekstsellents Sir Edward Goschen tõstis järelroa kõrvale alati isiklikult klaasi: „Tema Majesteedi, meie liitlase tsaar Nikolai terviseks … Ja proua Benckendorffi, tema kõige hiilgavama saadiku särasilmade auks!”

Joovastav uhkus, nauding elusolemisest.

Ainus ebaselge küsimus: kas John kiidab ta edusammud heaks? Toetab oma naist? Üldse märkab teda? Mehe arvates oli Mura edu kõrgemas seltskonnas täiesti loomulik. Ei ainsatki komplimenti. Ei vähimatki vihjet imetlusele, ei ühtegi märki tähelepanust, mida naine nii väga vajas. Johni suhtumine oligi selline.

Nähes naist olemuslikult osana iseenesest, ei pidanud John vajalikuks teda õnnitleda, veel vähem sellest joovastusse sattuda. Sellega, mis niigi sinu oma on, ei uhkeldata, selle eest ei tarvitse end õnnitleda, sellega ei eputata. Taktitundest, sündsusest, heast maitsest hoopis vaikitakse. John oleks pidanud oma ülistussõnu ebakohaseks.

Manades näole ükskõikse ilme, jättis mees ta salongide lävel sinnapaika ning suundus ise teiste vormikandjate sekka. Nõnda jättis ta mulje, et annab naisele vaba voli ühe juurest teise juurde käia ja imetlust äratada, nagu oleks teinud kõik hästikasvatatud mehed.

John jäi sedavõrd kaugeks, sedavõrd külmaks, et Mura ei osanudki ette kujutada, kui väga Johnile meeldis see hetk, mil kõigi pilgud pöördusid ta naise poole. John ise varjus toataimede taha, kuulas tähelepanelikult ega suutnud pilku ära pöörata.

Marie kirg Worthi kleitide ja Fabergé ehete vastu oli temast teinud ühe kõige moodsama naise Berliinis. Johnil endal ei olnud mingit tõmmet ei moodsate naiste ega ülemääraste kulutuste vastu. Seevastu Marie … Suurt kasvu, sale, pariisliku šiki tipp. Väga lihtne elegants.

Jah, Marie oli imeline. Ja tema ilu oli Johni silmis kõigest üks osa imest.

Naisel oli imetlusväärne taktitunne. Protokolli keerdradadel ei eksinud ta iialgi, mitte ainsalgi korral. Väga selge arusaam tähtsuse järjekorrast. John oli temas leidnud võõrustaja, kellele ei olnud võrdset, ja pealegi veel erakordse koduperenaise, kes oskas teenijaid ohjes hoida.

Samuti oli ta imelahke südamega. Õhtuti langes ta alati mehele kaela, tõi talle portsigari, hoolitses, et tal oleks hea olla. Viis, kuidas naine pingutas, et olla hea abikaasa, liigutas Johni. Marie oli lausa vaistlikult hea abikaasa, alati oma ülesannete kõrgusel.

John oli näinud, kuidas ta naine Jonovite perekonna nursery’s Kirat hellitab, võtab last sülle, mängib temaga, ajab teda naerma, kiigutab teda. John hindas naise käitumist õetütre vastu, kellele ta oli eestkostjaks. Mariest saaks suurepärane ema!

Ühel õhtul vaatas John, kuidas ta naine astub Inglismaa suursaatkonna laepaneelide all järjepanu ühe seltskonna juurest teise juurde oma orhideehallis musliintualetis, ja imestas, kust küll on Marie nii noorena saanud säärase vankumatu enesekindluse, etiketitaju, armastusväärsuse, mis võlus kõigi rahvaste kõrgemat seltskonda.

Ometi ei lasknud John sugugi välja paista sellel, kui pimestatud ta oli. Ei ainsatki sõna.

Ja kuigi ta tundis rõõmu, et tema sugulane, kardetav vürstinna Nathalie de Hartzfeldt kordas ühtelugu, kui väga ta Johni naisest vaimustuses on, hoidus mees siiski selle üle rõõmu tundmast. Ülistusi laekus igalt poolt: isegi keiser isiklikult, kellele vürstinna Nathalie oli Potsdami õukonnas Maried tutvustanud, isegi Wilhelm II isiklikult oli temast võlutud. Ja see võlu oli kahepoolne: ka Tema Majesteet oli suutnud proua von Benckendorffi naerma ajada. See oli märkimisväärne sündmus.

•

„Kas teil, ilusal noorel naisel, ei ole kunagi igav kõigi nende vanakeste seltskonnas?” narris teda laua ääres Inglismaa suursaadik, kes oli pannud Marie istuma endast vasakule.

„Otse vastupidi, Sir Edward, ma imetlen neid.”

„Tõesti?”

„Tõesti. Kuulata vanu inimesi juttu vestmas on haruldane õnn: neil on nii palju öelda ja mul on nii palju neilt õppida!”

„Kõige hullem, kullake, on see, et te paistate olevat seda öeldes siiras. Kas te tõesti tunnete nii? Sel juhul, väikseke, olete te küll ainus inimene kogu Euroopas, kes tõtt räägib.” Suursaadik vaatas talle pilkava näoga otsa. „Siiras?” kordas suursaadik. „Teie? Uskumatu … Aga see nägus ohvitser seal laua teises otsas, mida te tema kohta ütleksite?”

Saadik osutas keisrinna Aleksandra Fjodorovna rügemendi säravale husaarile, kelle pilk oli Mariele tuttav, kuna see oli olnud ainiti temale suunatud kõikidel krahvinna von der Osten-Sackeni vastuvõttudel.

Sel hetkel õgis husaar teda silmadega. Sir Edward oli seda märganud.

Nende vahel oli aga olnud ka teisi vahejuhtumeid, kohatuid seiku, millest Sir Edward ei saanud teadlik olla.

Viimasel peol, kui Marie oli parasjagu puhvetilaua ääres teenijalt šampanjapokaali võtnud, oli ta lasknud oma tantsukaardil maha kukkuda. Husaar oli tormanud seda üles korjama, seda tehes riivas aga Marie jalga. Ja nagu juhuslikult ka pahkluud. Ja säärt … kuni põlveni.

Väita, et see liigutus tabas naist torkena südamesse, oleks veel vähe öelda. Mitte kunagi ei olnud ta kogenud sellist tunnet. See pani ta nii tugevasti värisema, et ta jättis tantsukaardi sinnapaika ning põgenes.

Ta ei lahkunud aga mitte ainult puhvetist: ta tõttas fuajeesse, tormas mööda treppi alla ning teatamata oma lahkumisest isegi Johnile, ettekäänet leiutamata, kutsus voorimehe. Rabatult.

Püüdes end väraval koguda, nägi ta husaari kohale jooksmas.

„Proua, teie tantsukaart, te unustasite oma tantsukaardi!”

Saabus tellitud troska ning Marie astus kiiruga sisse. Ka husaar hüppas peale. Jooksupoiss sulges nende järel ukse.

„Minge ära! Te olete pea kaotanud! Minge ära!”

„Jah, ma olen pea kaotanud ja hinge ka!”

„Kuidas te julgete?”

„Ma armastan teid hullumeelselt, ma võiksin surra armastusest teie vastu!”

Mees püüdis teda emmata. Marie hakkas rabelema ja hüüdis vastu aknaruutu lüües: „Pidage kinni!”

Troska jäi seisma.

„Kaduge siit või ma lasen kutsaril teid välja visata!”

„Jah, ma lähen. Aga kõigepealt kuulake mind ära …”

Kuna Marie rehmas kannatamatult käega, haaras mees tal randmetest: „Te teate, et ma olen teisse armunud sellest saadik, kui ma Berliini saabusin? Te teate, teate ju, et ma armastan teid nii väga, et võiksin selle nimel surra?”

Marie rebis end hooga lahti.

„Ma ei tunne teid, härra,” lausus ta jäisel toonil. „Ja ma palun teil lahkuda.”

„Kuulake mind ära! Mul ei ole küllalt aega, et teha teile selgeks, mida ma teie vastu tunnen. Paari kuu, paari nädala, paari päeva pärast mind enam ei ole … Mul ei ole jäänud kaua elada.”

Mees oli tõepoolest kahvatu ning tal näis olevat palavik.

Nagu ikoonil kujutatud pea. Bütsantsi Kristuse ovaalne nägu. Silmad hallid, peaaegu pilukujulised, nende ümber pikad ripsmed, nii pikad ja mustad, et võinuks arvata, et neid on värvitud. Põsesarnad esilekerkivad. Ümmargune suu paksude huultega.

„Kas teie ei võiks mind ka natukenegi armastada?”

„Minge ära!”

Seekord mees kuuletus. Ometi hüüdis ta veel aknast sisse: „Ma jätan teist mälestuseks selle tantsukaardi … Nende õnnelike meeste nimedega, kes on saanud teid oma käte vahel hoida … Aga teie, proua, tuletage siis mind veel te lahkelt meelde, kui ma surnud olen!”

Mariele avaldas see suurt muljet. See hullumeelne teadis peast ukraina poeedi värsse, mida ta oli ise väiksena Berjozovajas isa külalistele esitanud! Või oli see lihtsalt kokkusattumus?

Jõudnud koju, sulgus Marie oma tuppa, heitis voodisse kõhuli ning jäi riietes lebama, nägu patja surutud.

Viha, hirm ja südametunnistus piinasid teda kogu öö.

Aga see käsi, mälestus sellest käest kleidi all … Johni silitused ei olnud temas mitte kunagi selliseid tundeid tekitanud!

Teotusest, mida ta oli pidanud kannatama, ei rääkinud ta abikaasale sõnagi. John oleks selle vahejuhtumi lahendanud relvaga. Kui üldse oli midagi, mida üks saatkonna atašee naine ei saanud endale Berliinis lubada, siis oli selleks skandaal.

Tuli vaikida. Unustada.

Nüüdsest peale ristusid tema teed husaariga pidevalt.

Marie sattus temaga silmitsi isegi siin, Sir Edward Goscheni väga valitud seltskonnas, tema lauas. Mees oli suutnud lasta end tutvustada: kapten Afanassi Ivanovitš Gramov. Moraali poolest sama ohjeldamatu kui väljanägemiselt üliilus. Marie oli samuti järelepärimisi teinud: Afanassi Ivanovitš Gramovi ekstravagantne käitumine oli kõigile teada.

Ta oli Berliini saadetud Venemaa suursaatkonnast Londonis, kus ta oli hoolega elu põletanud: hasartmängud, alkohol, naised. Tema ametissemääramine Berliini oli äratanud suurt vastuseisu. Aga mida saanukski teha? Noormees oli keisrinna isikliku kaitse all. Oli neidki, kes väitsid, et noormees kuulus Grigori Rasputini partisanide hulka ja et see seltskond avas talle õukonnas kõik uksed. Mida saanukski teha? Ta oli võidelnud Mandžuurias, oli endale kogunud kuulsust sõjas Jaapani vastu ja teda peeti julgeks meheks.

Peale selle räägiti, et tal on süda haige. Ja et ta on ühe jalaga hauas. Kuuldavasti ei olnud tal enam kahte aastatki elada. Vaeseke. Just see viimane asjaolu tõi talle aupaklikke ja haletsevaid pilke.

Marie heitis kiire pilgu mehele, kellele suursaadik osutas.

„Ma ütleksin, Sir Edward, et teie nägus ohvitser ei ole tõsiseltvõetav ja kaua ta vastu ei pea.”

See märkus näis nii julma, nii teravana, et suursaadik teeskles naermist.

„Teie juba ei keeruta, olete hinnangutes väga otsekohene!”

Teema näis olevat lõpetatud.

Suursaadik lisas siiski:„Proua von Benckendorffi särasilmades ei ole piisavalt läbinägelikkust.” Ta jätkas vaiksel toonil. „Ma arvasin, et tegu on intelligentse naisega, aga tema laseb end mingil lurjusel lihtlabaselt kompromiteerida.”

See hoiatus pani Marie punastama. Ta lausa tardus.

„Tema Ekstsellents eksib,” suutis ta välja öelda.

„Vähemasti on Tema Ekstsellents siiras,” lõpetas suursaadik naeratades.

•

„Tunda end elavana sellisel päeval nagu täna,” ohkas Marie, istudes madame de Méricourti avatud katusega Mercedese faetonisse. „Nii imehea tunne!”

Nägu taeva ja pilk Berliini kahvatu päikese poole pööratud, lasid kaks naist end sõidutada Tiergartenisse, parki, kus nad kavatsesid oma pärastlõunast väljaskäiku jalgsi jätkata.

Üks oli brünett, väga noor ja silmipimestavalt sensuaalne, teine väikest kasvu, blond, väga peen ja vestluses teravmeelitsedes üdini küüniline, mis muutis ta väga ligitõmbavaks, aga omavahel ei sarnanenud nad üldse.

Ometi tundsid nad inimesi piisavalt hästi, et teada, et nende kaks vastandlikku ilutüüpi tõstavad neid mõlemaid esile.

Laia kübara loori alt silmitsesid nad tänavat. Kevade saabumisel olid jalutajad pähe pannud õlgkübarad, pitsrättidega pereemad lükkasid enda ees lapsevankreid.

„Karjaelu,” ohkas krahvinna. „Nagu teenijatel … Küche, Kinder, Kirche – köök, lapsed, kirik –, Saksamaal on nii igav elada!”

„Arvate? Minule küll Berliin meeldib! Kõik need autod, trammid, jalgratturid … Räägitakse lausa, et Alexander Platzi alla ehitatakse metrood … Kui poleks Pickelhaube’sid ja väeüksuste liikumist, meeldiks see linn mulle kohe hirmsasti.”

„Minu meelest, kullake, olete teie mu tutvusringkonnas küll ainuke inimene, kes ütleb, et on alati, alati, alati eluga rahul.”

„Ma lihtsalt olen endiselt, endiselt, endiselt oma abikaasasse armunud!”

„Wishful thinking, my dear! Teie abikaasa on tõepoolest äärmiselt korrektne, parim, mida naine, ka minusugune väga vana naine, võiks loota.”

„Teie ja vana naine? Olge nüüd, mehed jumaldavad teid ja kurameerivad teiega meeleheitlikult, isegi John!”

„Vana, jah. Ma olen teist kaks korda vanem … peaaegu neljakümnene.”

„Te olete imeline, kõige võluvam inimene, keda ma olen eales kohanud!”

„Ja teie abikaasa on samuti kõige imelisem, kõige võluvam, ma tean, te kordate mulle seda päevade kaupa … Aumees. Hindab korda ja distsipliini. Omavahel öeldes on ta ju kohutavalt preisilik, eks ole?”

„Preisilik? John on pealaest jalatallani venelane!”

„Lora! Ta on baltisakslane oma täies hiilguses, kes annab korraldusi tõesti vene keeles, jah, aga mõtleb saksa keeles … Ja kes nagu kõik teised baltisakslased muretseb, kuna näeb oma kahe isamaa vahele lõhet tekkimas. Huvitav, kuidas suudab teie abikaasa taluda sellist lõhestatud elu, kui teda tõmbab ühelt poolt Venemaa, teiselt aga Saksamaa.”

„John ei ole lõhestatud. Ta on Romanovitele truudust vandunud. Ta kummardab tsaari. Benckendorffid on mitu põlvkonda venelased olnud.” Marie lisas veel: „John on õukonna kammerhärra, keisri salanõunik. Ta on venelane.”

„Aga saksa kultuuri ja saksa tavadega. Ärge tehke nägu, nagu te vaidleksite mulle vastu, kullake. Ma lihtsalt ütlen välja selle, mis on ilmselge: Peeter Suure armee vallutas Baltimaad ja allutas need sellega, et lõimis sealse aristokraatia vene aadliga … Ütlen, et sellest ajast saati … Kui kaua? Kakssada aastat? … Et sellest ajast saati on kunagised Mõõgavendade ordu rüütlid näinud Venemaas oma väljavalitud maad. Aga Saksamaa on ikkagi nende esivanemate maa. Lihtsalt seda ma tahangi öelda, muud midagi! Et teie abikaasa ei ole slaavlane … Et temas ei ole teie sarmi, teie kirge … Ja tõenäoliselt – arvake nüüd sellest, mida tahate, rumaluke nagu te olete – ei ole temas ka teie intelligentsust. Et ta võib näida – mõnele, kes teda kehvasti tunneb – mõnevõrra igav … Et mitte öelda täiesti lame. Ja küll alles aeg lendab! Ja kui lühike on elu! Nautige elu, kullake, nautige oma noorust, kuniks seda on! Nautige igat hetke! Ja jätke need hetked hoolega meelde. Mälestused ongi kõik, mis meile, kombekatele naistele, alles jäävad, kui me vanaks jääme … Mälestused õnnest. Mälestused armastusest. Mälestused kirest, mis kestis tunni, kõigest tunni … On teil mõni selline mälestus, üksainuski mälestus oma abikaasast, mida te võiksite surmatunnini kalliks pidada? Ma kahtlen selles! Te muudkui õhkate päevad otsa, kui imeline kõik on, aga ma ei usu üldse, et te tunnete ennast tema seltsis elavana. Teate, mis? Lõpuks vaatate te ikkagi kõige olulisemast mööda. Aga seesama kõige olulisem on ometi siinsamas, teie kõrval! Ärge mängige süütukest! Te teate sama hästi kui mina, et üks teatav kapten, keda me mõlemad tunneme, armastab teid hullumeelselt ja on valmis mis tahes julgustükiks, et te teda vastu armastaksite. Tühja sellest, et ta toob sedasi oma surmatundi ainult ligemale! Aga teie, mu lapsuke, võite surra, ilma et oleksite üldse elanudki!”

Mida selle peale kosta?

„Mälestus kirest Johniga?”

Too rõõmus ja söakas ohvitser, kes oli teda Peterburi ja Berliini vahel saatnud, mees nende esimeselt kohtumiselt oli juba ammu lakanud olemast. Marie lausa küsis endalt, kas too mees oli üldse kunagi olemas olnud. Jaa, muidugi oli, sest tema ise võis öelda, mis hetkel mees muutus. See hetk oli päeval, mil tema, Marie, oli andnud oma jah-sõna. Kaugel sellest, et mees oleks teda katnud suudlustega, nagu tema oleks naisena seda soovinud: noormees oli vaid aupaklikult ja tõsiselt kummardanud, kannad kokku löönud ja tänanud Murat selle au eest, et too on nõus tema naiseks saama.

Sellest päevast peale, nende kihlumise päevast peale oli Johni kireleek otsekui kustunud … Kadunud. Enam ei olnud mingit hoogu.

Isegi nende pulmaöö oli olnud fiasko. Ja sealtpeale olid asjad veel hullemad. Tundus, et mees ei ihalda teda sugugi, või kui üldse, siis õige pisut.

Kui nad mõnelt tantsupeolt tagasi tulnult ööseks teineteisest lahkusid, viis mees ta toa ukseni, soovis hellalt head ööd ning suundus oma toa ukse poole. John ei teinud ainsatki liigutust, mis näidanuks, et soovib naise tuppa tulla. Alati pidi Marie ise minema, koputama ta uksele ja ta embusse pugema. John ei tõrjunud teda tagasi, võttis teda lausa soojalt vastu. Aga lähenemiskatsed, milleks ta naist sundis, muutusid viimaks alandavaks.

Ja valmistasid pettumust.

Anna väitis, et on abikaasasid, kes võivad ihaldada ükskõik milliseid naisi – iseäranis kõige viletsamaid ja põlgust väärivamaid –, ükskõik milliseid naisi … Välja arvatud seda, kes on nendega abielus.

Johni sõnadest võis välja lugeda, et ta imetleb oma naist liiga palju, austab teda liiga palju, armastab teda liiga palju.

Aga mis tähtsust oli Marie jaoks sellel naeruväärsel austusel ja jäisel armastusel? Ta tahtis, et teda armastataks kirglikult. Ja iseäranis ei tahtnud ta „surra, ilma et oleks üldse elanudki”, nagu ütles madame de Méricourt.

Marie pilk oli suunatud otse enda ette. Ta ei vaielnud vastu. Ta vaikis.

Jõudnud Mercedesega pargi väravani, kohtunud seal kapten Afanassi Ivanovitš Gramoviga, kui too oli madame de Méricourti familiaarselt käevangu võtnud ning eiranud üleolevalt proua von Benckendorffi kohalolu, kortsutas Marie kulmu.

Kapten ja krahvinna astusid teeradade rägastikus edasi aegamisi, vestlesid ja naersid … Aga tema? Tema oli kui tühi koht. Ta oli unustatud, teda ei pandud tähelegi. Ta oli nähtamatu.

Pärast kõike seda, mida ta oli pidanud läbi elama! Pärast kõiki neid sündsusetuid käike … Liigutusi, pilke, kohtumisi. Armuavaldustest rääkimata.

Ja nüüd? Ei ainsatki sõna, ei ainsatki pilku. Ei ühelt ega teiselt. Ta peaaegu segas neid. Ta oleks võinud samahästi mitte olemas olla.

Kõrgema seltskonna reeglid keelasid naisel viibida avalikus kohas üksinda ühegi teise mehega kui ta abikaasa. Ühesõnaga oli Marie neile järelevaataja.

See ärritas teda, peagi ajas meeleheitele. Armukadeduski ei olnud kaugel.

• • •

Proua von Benckendorffi teine Berliini-hooaeg oli igas mõttes samasugune kui esimene. Hiilgav. Tema abikaasa seevastu …

Tema abikaasa oli täiesti muutunud. Tujutsemine, võimutsemine, karm hääletoon. John, keda varem teati väga sarmika ja hästi kasvatatud mehena, ei suutnud enam oma närve talitseda ning näitas oma tõelist palet.

Ta justkui ei olnudki enam tema ise. Ta muutus teiste silmis ebameeldivaks, lausa vihatuks! Selle üle imestati.

Mõni selgitas seda muutumist tema eestkostja, krahv von der Osten-Sackeni surmaga südameataki tagajärjel 1912. aasta suvel Monte-Carlos. Johni puudutas see väga sügavalt ja ta karjäär sattus ohtu.

Uus suursaadik Sverbejev oli Berliini saabunud koos oma favoriitidega. Konkureeriva iseloomu tõttu seadis ta kahtluse alla oma eelkäija algatusi. Ja tal oli, mida kritiseerida: Osten-Sacken oli Berliinis ametis olnud 16 aastat. Sverbejevi hinnangud Osten-Sackeni tegevusele Saksamaal ei olnud sugugi sellised, et oleks tekkinud pingevaba õhustik.

Teised omakorda arvasid, et Johni sünguse põhjustas ta sõbra ja näälu Platon Ignatjevitš Zakrevski ehk Bobiku surm samuti 1912. aasta suvel.8 Ta suri häbiväärsesse haigusse, mille nime ei öeldud Berliinis välja. Bobik lahkus 32-aastasena. Saatkonnas teda enam ei mäletatudki, aga tugevalt perekondlik John näis temast puudust tundvat.

Oli neidki, kelle arvates tuli Johni ärevus rahvusvahelistest pingetest: Saksamaa tahtis alustada sõda, Saksamaa valmistus selleks, Venemaa ei olnud aga selleks valmis. See oli Berliinis kõigile teada. Iseäranis John von Benckendorffile.

Viimaks toodi välja vastasseis Johni ning keisrinna rügemendi husaari, traagilise ja nägusa Afanassi Ivanovitš Gramovi vahel. Kuulujuttude järgi oli tegu au kaitsmisega, millega oli seotud ka Johni naine. Räägiti lausa duellist, mille sõjaväearstid olid in extremis ära hoidnud sellega, et saatsid noore tuulepea end Šveitsi ravima.

Ei julgetud väita, nagu oleks armuline proua von Benckendorff end kompromiteerinud. Ei julgetud öelda teisi veel rängemaid sõnu. Kas naine oli süüdi või teelt eksinud või tuli lausa kasutada saatuslikku sõna abielurikkuja? Midagi sellist ei öeldud.

Ometi kardeti, et ta võis oma nooruse, kogenematuse, suure spontaansuse tõttu olla astunud mõne ettevaatamatu sammu.

Sellest, mis oli omal ajal riivanud ta õdede mainet, räägiti kuulujutte. Eks räägitud ju seltskonnas, et Zakrevski tütardel on temperamenti? Ilmselt lausa ülemääragi.

Kuidas ka ei olnud, lõplikku tõde ei teadnud keegi.

Benckendorffide teise abieluaasta traagikast ega stseenidest ei jõudnud midagi avalikkuse ette. Mõlemad abikaasad olid sama diskreetsed ega usaldanud oma saladusi kellelegi. Marie paljud sõbrannad pidid piirduma vaid oletustega.

Kindel oli vaid üks: paar, keda oli varem nimetatud maagiliseks, paar, keda oli arvatud nii hästi kokku sobivat, oli raskustes.

Aasta hiljem näisid asjad olevat settinud ja elu tundus olevat jälle kindlatel rööbastel: proua von Benckendorff ootas last. Sünnitama pidi ta minema Eestimaale oma abikaasa perekonna juurde Jäneda mõisa, nagu nõudsid tavad.

Kui Marie pärast 1913. aasta viimaseid hobuste võiduajamisi Berliinist lahkus ning suundus kogu oma elamisega uutesse valdustesse, kaasas abikaasa, inglannast guvernant, õetütar Kira ja hulk venelastest teenijaid, lepiti kokku, et ta naaseb Saksamaale sügisel jahihooajaks.

Tagasi tuli aga ainult John.

2. oktoobril sünnitas naine talle poja. Pauli … Esimese poja lasi mees ruttu ristida luteri usku, nagu oli tavaks kõigi tema suguvõsa meessoost järeltulijate puhul.

Kui sünnib veel üks laps ja see on tütar, pidi too üles kasvatatama õigeusu vaimus, nii nagu kõik venelannast ema tütred.

Johnist sai taas sümpaatne ja lahke mees, täiuslik gentleman, kellena teda oli omal ajal tuntud. Ta oli jälle õnnelik. Õnnelik, aga ilma naiseta ta kõrval. Berliini seltskonna suureks meelehärmiks ei naasnud Marie von Benckendorff Saksamaale.

Ei naasnud sinna pikka aega.