Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 16

1916–1917

Neil tapatalgute aastatel ei olnud jumalad veel kolmekümnesedki.

Üks jumal oli kapten Edward Cunard, kes oli firma Cunard Lines asutaja järeltulija, kusjuures selle firma aurikud sõitsid Euroopa ja Ameerika vahet. Viienda Cunardi nime kandva baronetina oli Edward Cunard õppinud Etonis ning teeninud välja pagunid Belgia kaevikutes. Sportliku hoiakuga mehena kehastas ta kõrget päritolu inglast, kes naeris oma seisuse üle ega pidanud tavasid millekski. See oli tema perekonnas ikka nii olnud. Ta vend Victor oli enda sõnul homoseksuaal. Ta sugulane Nancy külvas kõikjal skandaale, kuhu ta ka ei sattunud. „Sellest Cunardist oleks võinud saada korralik ohvitser,” kirjutas kindralmajor Knox oma raporti servale, ainult et ta „smokes too much, drinks too much, fucks too much” – „suitsetab liiga palju, joob liiga palju, kepib liiga palju”.

Teine jumal oli kapten Denis Garstin, kes oli õppinud Cambridge’is. Kirgliku Venemaa-armastajana oli ta seda riiki avastama sõitnud juba enne sõda, töötades kolm aastat Krimmis koduõpetajana. 1914. aastal oli Garstin saadetud Prantsusmaale. Seal oli ta meeletut sõda pidanud, kuni saadeti Petrogradi, kus peastaabil oli tarvis just tema teadmistega meest. Suursaadik oli talle andnud ülesande kirjutada venelaste tarbeks propagandabrošüüre. Garstin ei tundnud selle üle vähimatki heameelt ning sõjategevusest eemale kutsumist elas ta läbi kui deserteerimist. Tunne, et ta on oma mehed maha jätnud, jäigi teda painama. Koer kannul, grifooni verd krants nimega Garry, kelle ta oli üles korjanud jumal teab kust, kõndis väikeste vuntsidega pikka kasvu Garstin kõige kaugemates linnaosades. Idealisti ja poeedina oli ta kirjutanud Venemaast oma esimese raamatu „Friendly Russia”, millele oli nõustunud eessõna kirjutama kuulus H. G. Wells. Garstini kirjanduslikud saavutused ei toonud talle mingisugust kuulsust. Aga talle meeldisid üle kõige intellektuaalsed arutelud ja varahommikuni kestvad vestlused.

Viimaseks oli teistest pisut vanem kapten Francis Cromie, Royal Navy hiilgav ohvitser, kelle juhtimise all oli osa Briti allveelaevastikust Läänemerel. Räägiti, et kord olla ta ühe päevaga põhja lasknud neli Saksa laeva, kaotamata ise ainsatki meest. See oli kõigest üks kangelastegu paljudest, sest Cromie vägitegusid ei loetud enam kokku. Tsaar oli isiklikult andnud talle keisririigi kõrgeima sõjaväelise autasu Püha Georgi ordeni risti. Cromie nägusus, vaprus, flegmaatilisus ja salapära meeldisid nõrgemale sugupoolele. Ja tema vastas nende tunnetele. Cromie oli Inglismaal küll abielus, aga sõlmis üha uusi armusuhteid. Tema juhtimisel valitses siin kõikjal armastus.

Armastus ja sõprus.

Sõbramehelikkus, mis ühendas kolme kaptenit, sarnanes saatkonna kolme noore naise lähedusele. Mehed kutsusid neid kolmeks M-iks: Mura, Meriel ja Miriam. Noormeeste silmis olid nad iludused ning mehed analüüsisid meeleldi kolme M-i kehaehitust.

Ometi ei olnud ükski neist meestele armukeseks. Naiste armusuhted olid mujal.

Suursaadiku tütar Meriel, suurt kasvu ja elegantne blondiin, oli võimatus kiresuhtes tsaari lähisugulasega, kellega abiellumist keelasid keisririigi valitsejate kohta kehtivad seadused.

Miriam oli Californiast pärit ameeriklanna. Kaheksa aasta vanusena oli tüdruku lapsendanud ema teine abikaasa Peterburi krahv Artsimovitš, kes oli tol ajal olnud San Franciscos konsul, ning nüüd oli noor naine saamas krahvi pärijaks. Petrogradi üks ihaldusväärsemaid pruute. Ka tema oli suurt kasvu, kaunis kui karüatiid ning meeldis inimestele oma loomuliku oleku poolest. Ta ei olnud küll sama intellektuaalne nagu Meriel, aga lõi elus rohkem läbi, oli väga terava pilguga ja oli äsja kihlunud Londonis kasvanud kasakaga. See mees oli tema elu suurim armastus. Juba ammu oli neiu talle andnud seda, mida ükski hästi kasvatatud tüdruk ei tohi anda, ja Miriam ei varjanudki seda.

Mura jäi omalt poolt truuks Johnile. Meest, kes on rindel, ei peteta. Mura puhul ei välistanud truudus samas armusugemetega sõprust. Sooja südame ja tavapärase lahkusega ümbritses ta kõiki kolme meest nii suure heatahtlikkusega, et jõudis neist igaühega väga erilise lähedustundeni. Mura flirtis Cunardiga, kutsudes teda Ediks. Garstiniga, kutsudes teda Garstinoks. Cromiega, kutsudes teda Crow’ks. Ta oli meestest küll noorem, aga pühendus neile peaaegu emalikult, austas nende eelistusi, hankis ühele või teisele tolle lemmikviskit. Cunardile meeldis Glenfiddich, mida sõjaaegses Petrogradis ei olnud üldse saada, aga mille Mura talle tõi. Raamatumüüjatelt sai Mura Puškini esmaväljaande, mis tegi suurt heameelt Garstinile. Mura leidis tuhat valet, mille saladust teadis ainult tema ise, et Cromie saaks lipsata oma armukeste juurde, ja riskis kindralmajor Knoxi meelepahaga.

Nii lahkus kui ka neile osutatud tähelepanu tegi Mura nende südamele kalliks. Mura oli ime, ühtviisi haruldane ja … hädavajalik.

Kuus noort püüdsid üheskoos elu nautida ning näppasid rõõme, kust iganes neid leidsid. Nad kõik teadsid, et surm võib nad hommepäev jalust niita.

Kahe aastaga oli Venemaa kaotanud pea kaheksa miljonit meest.

Nüüd oli ohus juba Petrograd. Sakslased tungisid iga päev üha edasi. 1915. aasta augustis langes Varssavi, siis Lemberg, siis Brest-Litovsk – kõik need sündmused külvasid paanikat. Põgenikud tormasid rongitäite kaupa pealinna. Rahvahulgad, keda piinasid tõved, nälg ja täid, tulid Meriel Buchanani ja tema ema abistava hoole alla. Tohututes laagrites, mis püstitati vaksalite lähedusse, tegi laastamistööd tüüfus.

Rahva meeleolu oli nii halb, et tsaar pidas õigeks võtta armee juhtimine üle. See oli poliitiline viga. Nüüd vastutas ta isiklikult kõigi katastroofide ja rahutuste eest.

Toidupuudus. Lõppenud söevarud. Naised, kes püüdsid pisutki leiba osta, pidid seisma lõputu pikkades sabades. Mõni ootas külma ilmaga poeukse taga juba kell neli hommikul. Viimaks nägid nad ukse raudvõrel kahte sõna: „Leiba pole.”

Sõjaeelne vihatorm puhkes taas. Kibedama ja vägivaldsemana.

Üha uued pamfletid hoolimatusest, mida näitas üles tsaarinna, kelle tsaar oli rindele suundumise ajaks asevalitsejaks nimetanud. Ei räägitudki enam muust kui tsaarinna orgiatest ta armukese munk Rasputiniga.

Kuulujutud hoogustusid iga päevaga. Kuulujutud, milles oli niihästi tõtt kui ka valet. Tõsi oli see, et sõjaministeerium oli ebapädev ja ihne – varustuse, laskemoona ja tehnika varude puudumist rindel sai selgitada ametnike korruptsiooniga. Kas mitte ei räägitud, et Karpaatides sõditakse paljajalu?

Räägiti, et Saksamaa aitab Vene armees kaasa sabotaažile, puudusele, haigustele, näljale ja maksab tsaari lähikondsetele, et nood müüksid Vene keisririigi Saksamaale.

Valitses maailmalõpu meeleolu.

Jäid veel viin, kabareed ja mustlaslaulud, et unustada surma lähedust.

Jäid veel ka väljasõidud Jänedale.

„Ma näen sinist järve, mille pind peegeldab pilvitut taevast, taevast, mis näib olevat lõputult kaugel,” pomises Garstin.

„Ma näen järve ümber tohutu suuri mustavaid männi- ja kasemetsi,” jätkas Meriel.

Noored pikutasid kõik kuuekesi sillal, ujumisriided seljas, käed kukla taga, ning kuivasid päikesepaistel. Silmad poolsuletud, ei tahtnud nad maailma ilust grammigi kaotsi lasta, vaid püüdsid seda jäädvustada, meelde jätta.

„Ärge uhkeldage oma naudinguga,” ironiseeris Cunard.

„Shut up, Ed … Ma näen kurge, kes seisab liikumatult korstna otsas,” jätkas Garstin.

„Ma näen selle kure all väikest puumaja, millel on veranda ja neli tiiba nagu taevatähel,” võttis jutujärje üle Miriam Artsimovitš.

„Te näete datšat, mis kuulub mu ämmale, kes ootab meid piknikku pidama,” lausus Mura pragmaatiliselt.

Murale meeldisid sõprade nägemused hirmsasti, aga külaliste heaolu eest hoolitseva perenaisena hoidus ta nendega liiga agaralt kaasa minemast.

Samas õhutas ta neid tagant.

Ja kuigi noorte hääletoon oli alati kombekas – räägiti kas vene või prantsuse keeles, tugevama ja õrnema sugupoole esindajad teietasid üksteist –, innustas Mura neid liialdustele, käitumises ja sõnades täielikule fantaseerimisele. Ta ise suitsetas, jõi ja lubas endal igal moel joovastuda.

Ta tajus neil päikeseküllastel tundidel teistest rohkemgi seda, et loojanguaeg läheneb. Teda saatis tunne allakäigust, pilt ebamäärasest ja vormitust saatuslikkusest, mis oli tema arvates ilmselge. Seetõttu oli ta teadlikult otsustanud teha igast sekundist naudinguhetke. „Ma pean meelde jätma, kuidas lõhnavad männid mu selja taga.” Soov teha kindlaks kõige pisemgi tunne, kogeda selles füüsilist rõõmu oli osa Mura ellujäämisinstinktist.

Cunard lebas, silmad suletud, ning jätkas maastiku kirjeldamist: „Ma näen luteri kirikut kõrge valge kellatorni ja taevani küündiva tornikiivriga.”

„Ärge rääkige niisama,” tõreles Meriel. „Kõrge valge kellatorn on võimatu! Siin lähedal pole ainsatki küla.”

„Mul ükskõik, mina näen seda!”

„Lõppude lõpuks tähendabki Jäneda kahe jalaga maa peale naasmist,” võttis Cromie eelmise mõtte kokku. „Ja kes oleks võinud arvata, et see maapind ei ole sugugi hull?”

„See on liiga leebelt öeldud … Iga hetk, mille me veedame mujal kui siin,” pomises Garstin, „on hullumeelne raiskamine.”

Miriam Artsimovitš nõustus: „Kummaline on see tõepoolest, et me saame tunda sellist hetke nagu praegu … aga veedame terve elu, püüeldes hoopis millegi muu poole!”

Noored olid tulnud läbi metsasalu ning ujunud Kalijärves, mis jäi härrastemajast vähem kui kilomeetri kaugusele. Põlengu järel olid Johni vanemad end sisse seadnud just seal, vanas jahimajas. Pärast abikaasa surma oli proua Benckendorff, Johni ema, jäänudki sinna elama ning jätnud mõisahoone oma poegadele. Lähedus, mis sidus ta miniat Inglise ohvitseridega, samal ajal kui John ja ta kolm venda rindel võitlesid, ei šokeerinud teda. Kaugel sellest, nende rõõm ei tekitanud vanaprouas kannatust, ta ei pannud Murale pahaks, et too jagab noormeestega Jäneda mõnusid, vaid ta nautis noorte sealviibimist. Kuuldes neid lobisemas, jäi talle mulje, et elu läheb edasi. Läheb edasi samamoodi nagu enne sõda.

Johni ema oli leebema ja vaistlikult soojema käitumisega kui Mummy. Noorte naer, Mura pisut kähedam naeruhääl, kõik need hääled meenutasid talle lapsi, kellele on kiigel hoogu antud. „Näete, kuidas meid tahetakse kinni püüda?” näisid nad ütlevat. „Las aga püüavad, meieni nad ei jõua, nad ei suuda meid kinni hoida.”

Vanaproua tundis ebamääraselt, et noori ees ootavates tülides ja tragöödiates, võib-olla lausa nende surmahetkelgi jäävad nad mäletama Jäneda hiilgust. Tundis, et nii nagu tema enda poegadele, kelle kiindumus mõisasse oli talle teada, nii meenuvad surmatunnil neilegi noortele sealsed suplused ja piknikud otsekui paradiisi kehastus.

Selles oli tal õigus.

Neljas raamatus, mille Meriel Buchanan hiljem avaldas oma Venemaa kogemustest isa suursaadikuks olemise ajal, meenutas ta nende hetkede võlu ikka ja jälle. „Oo suvine Jäneda särava järvega, mis teekäänaku tagant nähtavale ilmus …”

Raamatust raamatusse naasis Meriel ligi poolesaja aasta jooksul sama teema juurde: „Pikkadel hommikupoolikutel suplesime selges külmas vees, sõitsime metsades galoppi, pidasime kuuvalgel piknikku ja küpsetasime suurte lõkete tuhas kartuleid, vaatasime leekide varje hüplemas kuuskede tüvel, veetsime rahulikke päevi lihtsalt oleskelus, muretult, õnneküllasena, ehkki tagasi vaadates tundub see võimatu, isegi uskumatu, arvestades sõjapinget ja saabuvaid revolutsiooni õudusi.

Sellest, mis oli tulemas, ei olnud meil aimugi. Mitte üldse. Me ei öelnud midagi sõnades välja. Aga ometi tundsime Jänedal seda, mis on kõige tähtsam.”

Jäneda. Jäneda jäigi juhtmotiivina Merieli kummitama.

Veel elu lõpulgi kirjutas ta: „Mõtlen väga sageli päevadele, mis me seal veetsime suures mugavas punastest tellistest majas, vaikuses, põldude liikumatuses, liikumatuses, mis lausa mattis hinge ja mida katkestasid vankrid, millega toodi kasvandusest linnuliha, külast piima ja võid, kõike seda, mida meil oli tarvis, et elada teistest sõltumatult. Oo, kui aeglaselt ja rahulikult sõime terrassil ükskõik mis kell, ajast mitte üldse hoolides! Milliseid ootamatuid rõõme leiutas meile Mura: külaskäigu Revalisse, mis nimetati pärast sõda Tallinnaks, improviseeritud tango kuusepuude all ja ukraina luuletused, mida Mura luges meile, kui istus maas ja vaatas kuldselt helkival pilgul leekidesse!”

Jäneda suved olid Meriel Buchananit jäädavalt rabanud, sealsed talvised nädalalõpud kehastasid tema silmis peagi hauda variseva nooruse poeesiat.

„Tundide kaupa kelgutasime või püüdsime suusatada, kuigi minu enda katsetused lõppesid alailma peadpidi lumme kukkumisega. Pärastlõunati kihutasime tuhatnelja metsas reega, mida Mura juhtis. Mõnikord läksime ümber ja ma mäletan, kuidas me naersime hullupööra, kui üritasime padjakuhja alt välja pääseda. Mäletan ka aeglasi tagasisõite mõisasse, mäletan ehapäikest, mis heitis säravvalgetele põldudele punakat kuma, taamal telliskivikarva härrastemaja valgustatud aknad. Meile tundus, et maja ootab meid, tervitab meid aisakellade helina ja pikenevate varjude keskel.”

•

Ei mingeid piiranguid. Ei mingeid takistusi. Mura kandis hoolt, et neil ei oleks vähimaidki kohustusi. Vabadus, enneolematu vabadus.

lõi Garstin värsse, piip hambus, saapad balustraadil. Komponeeris hommiku hümni, mille kandis ette „Rule, Britannia” viisil.

•

Igaveseks … Võib-olla suutis Mura sealseid põgusaid hetki nautida neist kõigist kõige rohkem oma väga teadliku januga.

Ta polnud kunagi suutnud vara tõusta. Nüüd oli ta ärkvel juba koidikul. Istus terrassiga toas voodil ning lasi päevavalgusel tuppa paista.

Nagu omal ajal Berjozovajas, nii meeldis talle siingi minna külma ilmaga päevadel parki, neil päevadel, mil kutsarid ei suutnud hobuseid tagasi hoida, mil jäine õhk otse näpistas põski. Jäneda valgus muutis lume täienisti roosaks. Isegi teeraja kiilasjää, isegi järv näis roosana. See magus valgus, mis kõike üle külvas, meenutas ammust head elu ning rahustas teda.

Rahunemist oli aga neil kõigil tarvis.

Ta mõtles Mickyle, keda oli näinud kahvatumas ja vankuma löömas, kui too oli lugenud ühte Iirimaalt saabunud kirja. Sõnagi lausumata oli Micky läinud oma tuppa. Mura sai aru, mis oli juhtunud. Laev, millel Micky poeg oli teeninud, oli põhja läinud. Sean oli hukkunud. Juba esimesed pommid olid ta merel tapnud.

See lein selgitas guvernandi ja laste eemalolekut. Nad olid Petrogradi jäänud.

Tõtt-öelda soovis Mura igal hommikul ja igal ööl, et nad – Kira, Paul ja Tanja – oleksid siin, Jänedal, soovis, et nad kõik oleksid turvaliselt tema juures. Mura soovis, et Mummy oleks kõrvaltoas … Alla ja Anna siin lähedal.

Allalt ei olnud ta mingeid uudiseid saanud. Teada oli ainult niipalju, et ta elas Prantsusmaal ning et ta ajakirjanikust abikaasa Moulin tegeles propagandaga. Ängistushetkedel kartis Mura, et Alla võib soovida Kira ära kutsuda. Alla jäi aga endale truuks ega andnud endast märku.

Anna oli seevastu korraldanud näitemängu, milliseid ta oskas oma rangele hoiakule vaatamata suurepäraselt esitada … 5. veebruaril oli ta Petrogradis duuma kirikus suure saladuskatte all abiellunud oma ukrainlasest kavaleriga, olles samal ajal endiselt abielus Jonoviga. Anna ei vaevunud lahutama. Ega ootama leseks jäämist. Temast sai kahemehepidaja! Tõsi küll, tema esimene abikaasa oli surmaagoonias. Talle olid jäänud veel loetud päevad. Anna hoolitses ta eest, valvas ta heaolu üle. Samas oli Anna mitmendat kuud rase ning tal ei olnud vähimatki kavatsust lasta end Alla kombel häbistada, et sünnitada vallaslaps. Tulevase lapse isa oli väärikas partii, sealse maakonna aadlimarssal. Kuigi tal ei olnud vürstitiitlit, oli ta kuulsast Kotšubeide suguvõsast ning pärines otseliini pidi Krimmi tatari beidest. Seda võimalust ei tohtinud Anna käest lasta. Raha tal ei olnud ning loota võis ta ainult iseendale. Ta vajas kaitset oma kahele lapsele, kelle Jonovi peatne surm pidi jätma rahatuteks orbudeks. Vassili Vassiljevitš Kotšubei oli Anna järele lausa hull. Kes teab, millal mees võib meelt muuta? Seetõttu kasutaski Anna selliseid abinõusid, mis olid tema arvates hädavajalikud.

Mura imetles Annat, tundis talle kaasa. Ta teadis, kui väga oli Anna armastanud Jonovit.

Uue õemehe vastu tundis Mura sümpaatiat. See mees oli täielik vastand Mummy reaktsionääridest aristokraatidele! Ta oli liberaal. Provintsi assamblee liikmed olid ta ühehäälselt valinud neljanda duuma liikmeks. Ta kuulus progressi pooldajate blokki9, mis seisis vastu tsaari omavolile.

Õe järjekordsest abiellumisest ning kaksikabielust mõeldes leidis Mura, et ta mõistab Annat. Muragi tundis hirmu tuleviku ees. Tundis hirmu Johni pärast. Tundis hirmu Inglise ohvitseride pärast. Tundis hirmu Venemaa pärast.

Venemaa oli Mura jaoks omaette olem, mida ta kandis endas. Venemaa kuulus talle füüsiliselt, Mura tundis teda oma ihus. Venemaa oli hinnalisem ja tähtsam kui tema enda isiksus. Venemaa oli üheaegselt tema maa, tema rahusadam, tema perekond, tema ise, kõik tema omaksed … Isamaa.

Mõte, et Venemaa võidakse vallutada, et teda võidakse alandada, hävitada, et temast võib hommepäev saada osa Saksamaast, täitis Mura õuduse ja häbiga.

Sellele ei tohtinud rohkem mõelda.

Mura mõtles sellele ikkagi.

Rasputini mõrv 1916. aasta detsembris ei muutnud tsaarinna hoolimatuses ega ta valitsuse jaburuses midagi. Tsaari lähikondsete korraldatud mõrv vaid rõhutas režiimi dekadentsust. Mura silmis võis olukorra kokku võtta üheainsa lausega: Romanovite õukond meenutab Borgiate oma. Ja Petrogradi tänavad muutusid röövlipesaks, kus toimusid üha uued ülestõusud ja rüüstamised.

Praegu tuli nautida seda, mida olevik sai veel pakkuda.

Isegi ilma Micky ja lasteta oli maja rahvast täis.

Tookord, 1917. aasta märtsi esimeses pooles, oli sinna saabunud Miriam oma kihlatu Boriss Joniniga, kes oli kasaka päritolu diplomaat. Bobby oli olnud New Yorgis Venemaa suursaatkonna sekretär, oskas seitset keelt, tuli võitjaks kõikvõimalikel spordivõistlustel ning tellis smokingeid otse Londonist.

Ka Cromie oli äsja saabunud koos oma uue pruudi krahvinna Schillingiga, kes oli Benckendorffide naaber ja Eesti kõrgema seltskonna käilakuju. Tulnud olid ka Garstin koos oma suure koera Garryga, Cunard, Meriel ning kõik Revalis teeninud Inglise ohvitserid.

Eestimaa pealinnas oli Royal Navy baas. Ja Briti merevägi valmistus rünnakuks, valmistus põhja laskma Saksa laevu, mis tungisid Läänemerel üha edasi.

Lahing oli kohe algamas. Ja Jänedal oli aeg seiskunud rohkem kui kunagi varem. Kõik teadsid seda. Kõik püüdsid seda unustada.

•

Õhtusöögi järel mattis öö mõisahoone piimjasse pimedusse. Salongi tohutu suurest ärkliaknast võis kuuvalgel näha suuri lumekuhjasid kuuskede all helkimas. Noored seisid kamina ees, piip või sigaret käes. Kõige ohjeldamatum, võib-olla kõige joobnum oli sel õhtul too, kes jõi neist kõige vähem ega teinud tavaliselt ainsatki häält peale värsside deklameerimise. Garstino.

Otsekui tsirkuseetenduse juhatajana mängis ta tseremooniameistrit ning plaksutas käsi.

„Palun vaikust!”

Ta koer Garry võpatas. Teised pöörasid ringi.

„Mura … „Noh, sugulane!”10,” hüüdis Garstin, parafraseerides Nataša Rostova onu „Sõjast ja rahust”, ning lükkas Mura ruumi keskele.

Mura sai vihjest kohe aru. Temagi teadis Tolstoi teoseid peast. Ja Garstinist rohkemgi mõistis ta nii sõnu kui ka nende tähendust. Gars-tin oli ringi suuremaks teinud, et Murale ruumi jätta, ning hõiskas: „Mura, go!”

Mura elas talle antud rolli sisse, heitis pea tahapoole, tegi õlaringe, asetas käed puusadele ning alustas oma repertuaari kõige südantlõhestavamat mustlaslaulu.

Ta alustas aeglases rütmis, nagu soovides kuulajate südant murda. Siis astus ta ühe juurest teise juurde, vaatas igaühele otsa ning suunas oma kaebelaulu igaühele eraldi. Silmast silma.

Ta teadis suurepäraselt, kuivõrd ta kehastab kõigi nende inglaste jaoks vene mõistatust. Nende silmis oligi Mura just nimelt slaavi hing. Ja ta oli sellest teadlik. Ta teadis, et Garstin, Cromie ja Cunard mõtisklevad parasjagu – nagu Tolstoi tegelased Nataša Rostova ees, kes tantsis traditsioonilist rätitantsu –, kust küll, millises teises elus on proua Benckendorff õppinud selliseid puusanõkse ja selliseid armusõnu!

Kuidas teadis ta sõnu, mida laulis pisut käheda häälega, milles oli nii palju jõudu ja sensuaalsust?

Mura, euroopaliku hariduse saanud suurilmadaam, kes võnkus lume ja tormi taustal kuuvalguses, kuulus maailma, mis erines täienisti nende omast. Nad lasid end ära võluda. Nende hämmastus joovastas Murat.

Tol õhtul ei vallanud Murat ainult iha neile meeldida, ainult tavapärane soov mängida kindlat rolli ja võluda. Teda valdas tunne, mille eesmärk oli jagada ühist Venemaa armastust nendega, välismaalastega, kes soovisid tema isamaad kaitsta.

Kaebelaulu vaevu lõpetanud, muutis Mura järsult registrit. Ta keeras grammofoni üles ning palus Cunardil end emmata. Ta nägu oli tõsine, just nagu oleks mustlaslaulust jäänud miski temasse püsima. Temas ei olnud enam jälgegi laitmatust perenaisest, abielunaisest ega möödunud päevade heast kaaslasest.

Tal oli vaja, et ta keha vastas oleks teine keha … Ta vajas kallistust, tahtis, et teda võetaks, et teda haarataks kaasa. Miriamil oli Bobby. Krahvinna Schillingil Crow. Merielil oli armulugu Leuchtenbergi krahviga. Aga temal? Mitte midagi peale unistuse. Isegi mitte mälestusi.

Mura pidi endale ilma leebuseta tunnistama, et armastus Johni vastu ei olnud talle hinge tunginud. Et embustest Johniga ei olnud talle jäänud mitte midagi meelde. Kui mitte arvestada ebameeldivat mälestust suurest üksildusest.

Moraalselt tundis ta end ikka veel neitsina.

Sel õhtul tahtis Mura endale tõestada, et ta on endiselt elus.

Cunard märkas ta kirge ning pani oma jala Mura jalgade vahele. Põsk vastu põske, surus ta naist enese ligi, painutas teda enda vastas ning rõhutas tangosamme, kuni Mura oli päris maadligi. Teised paarid liitusid nendega. Merieli ja Miriami kogu tiirlesid nende ümber aegajalt valgusvihus, aeg-ajalt hämaruses ja märkamatult.

•

„Järgmisel õhtul, ööl vastu esmaspäeva, 12. märtsi 1917 – Vene kalendri järgi ööl vastu 27. veebruari – rebisime mina, Mura ja Miriam endid Jänedalt lahti,” kirjutab Meriel hiljem autobiograafias.

„Poisid olid ära sõitnud hommikul. Cromie ja tema ohvitserid olid naasnud baasi Revalis. Mitte keegi meist ei teadnud, millised sündmused parasjagu raputasid Petrogradi.

Benckendorffide vana teener seisis mõisatrepil ning jättis meiega vestibüüli kuldse valguse taustal hüvasti. Mura toatüdruk oli meid karusnahkadesse mässinud ning ronis meie taha. Kutsar tõmbas ohjasid … Hobuste kapjade alt paiskus värsket lund ning reejalased läksid hääletult liikvele. Vaikust katkestasid vaid kindlas rütmis helisevad aisakellad.

Kuu ei paistnud. Öö oli imeilus.

Viimaks märkasime väikese vaksali tulesid. Viimaks? Selles ei ole ma kuigi kindel … Võib-olla olnuks parem, kui see öine sõit ei viinuks meid kuhugi.

Ootasime vaksalisaalis, mida täitsid sõdurid ja pika habemega talupojad, kes kandsid haisevaid lambakasukaid.

Veduri vile, hõisked, suits, kära.

… Ja meie unenägu lõppes!

Revalist tulnud rong oli pilgeni täis mereväelasi. Nad magasid kõikjal, koridorides, kohvrivirnadel. Õnneks oli kohalik politseiülem meile kupee reserveerinud. Tõmbasime uksele riivi ette ning istusime kõik kolmekesi pokaali šampanjat jooma. Mura teenijatüdruk hoolitses meie eest, riietas meid lahti, sättis juukseid …

Kuidas saanuks me kujutleda, et naudime neid privileege viimast korda?

Saabusime Petrogradi esmaspäeva, 12. märtsi hommikul kell kaheksa. Ajaloos teatakse seda päeva 27. veebruarina. Raudteejaam näis olevat tühjem, pimedam, süngem kui tavaliselt. Pakikandjaid ei olnud näha.

Kui karmi pilguga paraadvormis kindralmajor Knox tuli perrooni lõpus nähtavale, käis meil värin südamest läbi. Oli võimatu kujutleda, et ta tuli kohale lihtsalt galantsusest. Taipasime kohe, et midagi on juhtunud.

Ta esimesed sõnad rahustasid mind, et mu vanematega pole midagi lahti. „Ma tulin siia,” selgitas ta ärritunud toonil, „sest linnas on rahutused. Kõik trammid ja voorimehed (hobusega veetavad reedest taksod) streigivad. Mitte ühelgi autol ei lubata sõita ilma lubatäheta”. Ma teadsin, et sisimas siunab ta meid: „Miks ma pean sellistel hetkedel mingite naistega tegelema?”

Kui suursaatkonna ülemteener William oli meie kohvrid viimaks kokku korjanud, võttis Knox nõuks meile sündmustest rääkida. Mitu tehast olid uksed sulgenud ning jätnud töölised leivata. Näljasena rüüstasid nad ladusid, kus hoiti linna varusid. Valitsus oli kasakad välja kutsunud, et rahvahulgad laiali ajada. Nood ei olnud peale tunginud, vaid läinud rahva poole üle.

Ei Miriam ega mina ei saanud aru olukorra tõsidusest.

Üksnes Mura kahvatas. „Te tahate öelda, et revolutsioon on käes?” küsis ta murest murtud häälega. Knox ei võtnud vaevaks talle vastata.

Tänavate vaikelu oli tol hommikul muljetavaldav. Ma ei ole seda kunagi unustanud. Sõitsime tuttavatel laiadel teedel, möödusime samadest paleedest, samadest kullatud kirikukuplitest … Aga linn ei olnud enam ikkagi seesama! Igal pool oli vaikus. Igal pool oli tühjus. Ei olnud ummikuid, ei olnud puupüsti täis tramme, ei olnud voorimehi, ei olnud hoburakendeid. Ei olnud näha ainsatki politseinikku.

Alles Dvortsovaja kaldapealsele pöörates märkasin väga tuttavat sõdurit, kes pidas ristmikul valvet. Olin teda alati näinud naeratamas, kui ta nägi meid möödumas. Tol hommikul oli ta nägu aga tuhakarva hall. Kui ta tõstis käe kõrva äärde, et meile au anda, teadsin sama kindlalt, nagu oleks keegi mulle need sõnad kõrva sosistanud, et see mees ei näe tänast õhtut.

Vaevu oli meie auto jõudnud viia nii Mura kui ka Miriami koju, kui kostsid lasud. Salk töölisi ja soldateid tuli üle Suvorovi väljaku ning tulistas suursaatkonna ees igasse suunda. Sillalt saabus neid veel juurde. Need vehkisid revolvrite ja kirvestega. Oli neidki, kes tulid automaatkuulipildujatega. Nad kõik pöörasid kaldapealsele ning tormasid Talvepalee poole.

Keskpäeval saime teada, et laskemoonaladu oli rüüstatud ning relvad olid ülestõusnutele jagatud. Julgeoleku hooned ja paarkümmend politseijaoskonda olid leekides ning justiitsministeeriumis lõõmas samuti tulekahju. Mura tänava otsas oli rahvahulk vallutanud vangla. Poliitvangid ja kriminaalid suundusid korruselamute hoovidesse. Vihast joobnuna lõid nad surnuks valvekoeri, põletasid kalesse ning peksid uksehoidjaid.

Linn oli kontrolli alt väljas. Olukord muutus iga tunniga hullemaks.

Õhtul ajendas karjumine mind rõdule minema. Teisel pool Neevat nägin Peeter-Pauli kindluse kohal mulle nii tuttava keisrilipu asemel lehvimas punalippu.”

Oh, veelkord, veelkord Jänedale,

Jääda igaveseks Jänedale!