Читать книгу Mura - Alexandra Lapierre - Страница 14

1913–1914

Kes osanuks pool aastat varem arvata, et Mura võiks Berliinist ära sõita nii suure õhinaga? Ja et ta leiab selles Eesti mõisas nii palju rahu ja rõõmu?

Nõjatudes teise korruse terrassi rõdule, kuhu pääses otse tema toast, silmitses Mura Jäneda kaunist maastikku.

Ta pilk jäi peatuma puulatvadel, sinisel suurel järvel, mõttes heitis ta aga pilgu möödunud aastatele.

Saksamaal tehtust ei kahetsenud ta midagi.

Bobiku surm jäi alatiseks varjutama ta viimaseid mälestusi. „Vaene Bobik,” mõtiskles Mura. Bobikut ei tuntud, teda ei armastatud. Mura püüdis meenutada Bobikut oma lapsepõlves, aga vend oli olnud temast 13 aastat vanem ja lahkunud Berjozovajast Mura meelest liiga vara. Berliinis vaevas Bobikut kohutav haigus, süüfilis, mis oli ta keha mädandanud kuni luudeni ning võtnud talt mõistuse. Vaene Bobik, keda saatkonnas ei nutnud mitte keegi taga. Teda ei jäädud taga igatsema ka Peterburis, kus Mummy muretses pigem selle pärast, et varjata poja haigust sõbrannade eest, kui et hoidis tema mälestust au sees. Ainuüksi John ja Ducky olid suutnud tema suhtes üles näidata tundeid, tõelist kaastunnet.

Kui ta mõtted pöördusid Johni käitumisele, muutusid need ekslevaks ja kõhklevaks.

Kriisis, mida nad olid läbi elanud …

Mura mõttekäik takerdus, peatus, muutis suunda, tiirutas, hakkas otsast peale.

Sellest naeruväärsest armusuhtest oli mees teinud lausa draama!

Miks ei võinuks ta olla paindlikum, avatum? Johnile ei olnud võimalik midagi selgitada. Temas süttis kohe viha. Kättemaks. Ta oli oma seisukohtades raudkindel. Ta oli kohe süüdistanud naist kõige rängemas patus, oli ta ära kuulamata hukka mõistnud, teinud oma vihahoos ja armukadeduses sädemekesest lausa tragöödia.

Mura tundis end tõesti süüdi olevat. Aga mitte Johni ees. Enda ees. Ta vihkas mõtteid enda käitumisest, edevusest, rumalusest. Mis küll oli ta peas möödunud aastal toimunud? Raske öeldagi!

Kas ta oli tõesti küsinud endalt tund tunni järel, päeval ja ööl: „Kas see ongi Armastus? Kas tema ongi mu unistuste mees?”?

Armastus? See husaar oli ju hull! Ja too teine, madame de M., kes hoiatas teda elu lühiduse eest: „Teie võite surra, ilma et oleksite üldse elanudki!” Too naine ei olnud mitte sõbranna, vaid vaheltsobitaja nagu mõnes Zola romaanis, nagu mõni „Nana” kupeldaja. Mural olid sellest naisest nii valusad mälestused, et ta ei suutnud enam ta nimegi välja öelda.

Kogu sellest perioodist oli talle jäänud häbi- ja jälestustunne.

„Ära tunnista midagi üles!” oli Anna soovitanud.

Anna ise kannatas oma abikaasa armusuhete tõttu. Ja Johni juures oli ta märganud samu jooni, mis vaevasid teda ennast: Anna teadis kogemusest, et abielurikkuja parim kaitse on eitus.

„Ära tunnista üles … Mitte midagi … Mitte mingit flirtimist. Ära tunnista üles!”

Mura oli olnud ettevaatlik.

Käed, mis riivasid tema omi, embused, suudlused ukselävel … Ta oli kõike ühtviisi eitanud.

Oli ehk John sellele, mis tema silmis oli esimesest kahtlusest peale olnud väljakannatamatu auhaavamine, nii kiiresti reageerides päästnud Mura rängemast langusest?

Seda võis vahest tõesti öelda: John oli kaitsnud teda tema enda, Mura, eest.

Ometi oli mees jäine, põlglik, mõtetega mujal. Temaga oli võimatu rääkida, temaga oli võimatu kokku saada. Rääkimata tema usalduse taastamisest … Kui palju pisaraid pidi Mura nädalate kaupa valama, kui palju meest hellitama ja keelitama, et too laseks naisel taas läheneda. Alles kõige peenemate läbirääkimiste järel oli Mura suutnud jõuda ta magamistuppa, tema voodisse. Ja isegi seal … Milliseid armuimesid ja millist osavust pidi ta kasutama, et veenda meest teda oma embusse võtma! Johniga oli jälle kõik vastupidi tavapärasele: naine pidi meest sundima, et too teda võtaks. Õnneks oli nende leppimine juba esimesel ööl vilja kandnud. Ja lapseootus oli mehe olekut taas muutnud.

Andestuse saavutas Mura aga alles üheksakuuse raseduse järel. Ja seegi andestus ei olnud täielik.

Tõtt-öelda kandis John oma varasema armastuse nüüd üle nende lapsele. Ta käitus jälle iseendana vaid lapse suhtes.

Elu oli tõesti ettearvamatu. Kes võinuks arvata, et Pauli sünd Jänedal liigutab Murat vähem kui näiteks Kira tulek Berjozovaja nursery’sse?

Ei, asi polnud selles, et Mura ei oleks poega soovinud.

Erinevalt Allast, kes ei näidanud endiselt üles vähimatki kavatsust viia Kira Prantsusmaale, kus tüdruku ema oli uuesti abiellunud, armastas Mura oma last. Ta oli poega oodanud rõõmuga ega kahelnud silmapilkugi oma emainstinktis.

Ometi ei läinud miski nii, nagu ta oli seda ette kujutanud. Ja emadus ei toonud talle sellist rõõmu, nagu ta ootas. Asi oli milleski muus. Mura tundis, et ta kuulub täielikult Benckendorffide hulka. Jah, ta kuulub Johnile. Kuulub Paulile. Kuulub Jänedale. Ihu ja hingega. See side oli nüüdseks murdmatu.

Mura kummardus rinnatisele, et oma valdusi paremini imetleda. Nagu Berjozovajas, nii oli ka Jänedal tohutu palju hektareid maad. Ja nagu Berjozovajas, nii jätsid ka Jänedal kõrvalhooned mulje, nagu oleks tegu omaette külaga. Siin oli viinakoda, meierei, koeratall, küünid, hobusetallid. Kokku töötas valdustes ligi 500 inimest. Mõisal oli köögiviljaaed, park, mitu järve, tohutud metsad ja silmapiirini laiuvad põllud. Valduste piirid ulatusid naabermõisateni, mis kuulusid Budbergi, Schillingi ja Stackelbergi parunitele, kelle keskaegsed vapid kaunistasid ühes Benckendorffide vapiga Revali luterliku toomkiriku seinu.

Paarkümmend suurt suguvõsa, kellele kuulusid siinsed maad – terve Eestimaa –, hoidsid kiivalt oma privileege, aga hoidusid kasutamast saksa aadliseisuse tunnust von, mis kõlas liiga teutoonlikult. Siin ei öeldud John von Benckendorff. Öeldi lihtsalt Benckendorff. Marie oli aga taas Maria Ignatjevna … Oma ämma, kolme mehevenna ja nende lähikondsete jaoks oli ta Mura. Nad kõik kasutasid venepäraselt tema ees- ja isanime, mõnikord ka hüüdnime. Mõni Benckendorffide haru oli nii venestunud, et oli pöördunud õigeusku. Selliste hulka kuulus näiteks Johni sugulane, kes oli Tema Keiserliku Majesteedi suursaadik Londonis.

Suguvõsa noorem haru hoidus sellisest modernismist. Oli aga valdkondi, milles nad olid piiritult uuendusmeelsed.

Mõni aasta varem oli Jäneda mõisas olnud tulekahju. See oli täiesti maha põlenud. See tuli maatasa teha.

Selle asemel, et ehitada mõis uuesti samal kujul üles või teha seda neoklassitsistlikus stiilis, nagu olid teised Eesti mõisad – valge, roosa või kollasena –, kavandas John ülesehituse hoopis teisiti.

… Telliskiviseinad, väikesteks ruutudeks jagatud aknad, orvad, väiksemad tornid, peatorn – mõis oli suurejoonelises inglise stiilis ning selle punane kogu kõrgus künkal keset lopsakat rohelust.

Kokku oli seal üle 40 toa, tantsusaal ja peatrepp, mis pannuks Tudoridki kahvatama.

Kui keegi oleks pidanud 20. sajandi alguses Eestis ehitatud gigantset Elizabeth I ajastu renessansi stiilis lossi anakronistlikuks, ei oleks ta millestki aru saanud.

Otse vastupidi, Jäneda oli ülistuslaul modernsele maailmale. Arvukad avad, mis korrapäraselt katsid fassaadi, kaunistatud kassettlaed, arabeskid rohelisest keraamikast kaminatel, kõige pisemadki arhitektuurilised ja dekoratiivsed detailid, peeglid, mööbel, vaibad – kõik pärines avangardistlike kunstnike ateljeedest Berliinist, Münchenist, Viinist, Rootsist. Mõis oli juugendstiili kõrgtase. Viimane moeröögatus.

John, keda võinuks esteetika vallas pidada konservatiivseks, nagu ta oli seda kõiges muus, näitas üles vaimustavat julgust: rütmid, värvid, kaunistused, kõik oli Jänedas juugendstiilis.

Selles modernsuses langesid härra ja proua Benckendorffi maitse kokku.

Neid ühendas veel teinegi valdkond. Kirg raamatute vastu.

Nagu enamik oma põlvkonna mehi, nii oli ka John kirjandushuviline. Kuigi ta vihkas moodsaid autoreid, näiteks sotsialistlikke kirjanikke Maksim Gorkit ja H. G. Wellsi, kelle romaanid erutasid suuri rahvahulki ja äratasid Muras entusiasmi, ja kuigi ta ei pidanud eriti lugu näitekirjandusest ega luulest, oli ta ometi intellektuaal. Tema öökapil oli ajaloo- ja filosoofiateoseid, esseesid politoloogiast, traktaate sõjakunstist. Ja vana härrastemaja tulekahju puhul ei valmistanud talle suurt meelehärmi mitte see, et hävisid ta püssid, vaid raamatud, mida olid lugenud ta esivanemad.

Tegelikult ei olnud Jänedal mitte ükski raamat ära põlenud. Neid peeti lausa ainsateks reliikviateks, mis pääsesid tulekahjust. Aga ei. Tõsi, tuli ei olnud neid kahjustanud. Küll aga vesi. Pangetäied vett ja kustutuspumbad olid leekide summutamisel tekitanud raamatutele jäädavaid veekahjustusi.

Otsida Revali ja vana ülikoolilinna Tartu raamatuäridest kirjanduse tippteoseid, uusi ja vanu väljaandeid, selles vallas ei olnud Johnile väärilist vastast peale ta naise. Jänedal tuli taastada raamatukogu, mis oleks väärt oma nime.

Ülejäänus oli vastne mõisahoone mugavuse kehastus. Kõigil 25 magamistoal oli eraldi vannituba sooja ja külma kraaniveega.

Mis puudutab küttesüsteemi, siis oli majas keskküte keldris asuva masuudikatlaga, mis oli talvi arvestades äärmiselt oluline, kuna temperatuur võis langeda kuni –30 kraadini.

Vestibüülis oli telefon. Paari versta kaugusel asus raudteejaam.

Benckendorffide juures oli viimaseks moodsa elu eeliseks rong. Peterburist sai pulmanis Jänedale sõita ühe ööga. Soome lahe teises otsas asuv mõis võis täita nädalalõpuresidentsi rolli. Näis, nagu olekski mõis just arvukate külaliste vastuvõtmiseks mõeldud. Hundijahid, tantsupeod, õhtud kamina ees …

Otsekui rahusadam pärast ametlikke tseremooniaid pealinnas.

Oma tavapärase energilisusega suutis Mura ühendada kaks maailma: Jäneda ja Peterburi, mille vahel oli terve kuristik.

Ühelt poolt esindas ta Eestimaal Johni. Majandas koos ämma ja kolme mehevennaga valdusi, mõisamaid, mis pidid jääma väikesele Paulile päranduseks. Kandis hoolt kõigi toimetuste eest.

Teiselt poolt säilitas ta oma positsiooni aristokraatide paleedes Neeva kallastel, kus peeti järjest rohkem ja üha säravamaid pidusid.

Tol aastal, 1914ndal, peeti pidusid mõistagi kõikjal: Pariisis, Veneetsias, Viinis, Berliinis … Peterburis jõudsid muretus ja luksuslik elu kõige tippu. Sinna saadeti Nice’ist vankrite kaupa värskeid lilli. Nante’ist nuumkanu. Périgordist trühvleid.

Oli see alles pidu, mille Mummy korraldas … Tema 1914. aasta veebruarikuu hiilgavast tantsupeost pidi räägitama veel pikka aega, juba peo teemagi oli väga originaalne: „Kalliskivi ball”. Saanud selle korraldamiseks inspiratsiooni ühelt printsess de Broglie sarnaselt peolt, palus proua Zakrevskaja külalistel ehteks kasutada teemante, poolvääriskive, vääriskive, kalliskive – igaüks pidi oma kapriiside või traditsioonide järgi kehastuma oma lemmikkalliskiviks.

Algselt Saint-Germaini linnajaos peetud suurejooneline „Kalliskivi ball” oli Mummy juures Fontanka kaldapealsel majas nr 52 otsekui tulevärk, mille ülevoolavus näis kogu rahvusvahelisele kogukonnale „jumalikult venepärasena”. Krahvinna Narõškina saabus maskeerituna rubiiniks, pead ehtimas kuulus veripunane tiaara 20 rubiinireaga, mis oli tema perekonnauhkus. Eakas vürstinna Saltõkova tuli kohale smaragdina, rohelised kivide read ulatumas lõuast nabani. Võluv proua Benckendorff oli Jänedalt kohale sõitnud pärlina. Kuigi tema diadeem, pross ja käevõrud ei suutnud konkureerida ta auväärse ema idamaiste peente pärlitega, oli ta oma hallides pärlehetes ülimalt elegantne. Tema pärlmutterjast satäänist tualett, Moskva moekunstniku Lomonovi looming, oli võrratu.

Nii kirjutasid ajalehed.

Mura jäi selle suhtes ükskõikseks. Sedasorti meelelahutus, mis oli teda omal ajal nii väga köitnud, ei pakkunud talle enam suurt rõõmu. Mõne üliku ülbus, rumalus ja lühinägelikkus lausa šokeerisid teda.

Kuuldes oma diplomaatidest sõprade ringis räägitavat – saatkonna tavasekretäride ja uute sekretäride ringis, kõigi nende seas, kes olid ametisse määratud just Peterburi –, et Venemaa on kõigi aegade kõige tsiviliseerituma ühiskonna kehastus, manas Mura näole juba vähem viisaka naeratuse ega hoidnud suud kinni.

„Igatahes,” lausus talle kõrva sisse krahv de Chambrun, Mura ammune imetleja Prantsusmaa suursaatkonnast Berliinis. „Vaadake kõiki neid inimesi meie ümber. Teie kaasmaalasi. Kuulake neid … Kuulake, kuidas nad hindavad kunsti, muusikat, kirjandust, kõiki tsivilisatsiooni peensusi. Teie, venelased, ei ole saareelanikud nagu inglased ega ka kodanlased nagu meie, tänapäeva prantslased. Ega ka mitte imperialistid nagu need kuradi sakslased. Samuti ei uhkelda te nagu Ameerika rikkurid. Aga ometi olete kõik palju rikkamad kui Rockefellerid ja Astorid! Ainult teie olete osanud sellise elukunsti välja arendada. Ja olete osanud selle välja arendada nii peenelt, et mitte ükski teine ühiskond maailmas ei ole kogu ajaloo jooksul suutnud midagi sellist saavutada.”

„Ma kardan, et te kipute Venemaad pisut liialt idealiseerima … Meie kõik ei ole siiski nii rikkad nagu Astorid.”

Krahv ei tabanud vastuse irooniat.

„Peaaegu! Vene ühiskond on Tsivilisatsiooni suure ime kehastus.”

„Te olete näinud ainult killukest sellest ühiskonnast. Ja te räägite ainult väga väikesest ühiskonnaklassist. Mina arvan, et see klass, kõik need inimesed meie ümber, nagu te ütlete, on määratud kaduma. Ja et kui nad tahavad ellu jääda, kui meie tahame ellu jääda, peame me midagi muutma … Kõike muutma. Ja väga, väga kiiresti!”

Vestluspartner suudles tal kätt.

„Ma imetlen teid … Kes võinuks Berliinis arvata, et proua Benckendorff on bolševike agent?”

„Ma ei ole bolševik.”

„Siis anarhist?”

„Ma lihtsalt usun vabadusse, vendlusse ja võrdsusse. Teie, kes te esindate Vabariiki, peaksite ju minust aru saama.”

Krahv de Chambrun silmitses Murat lõbusal pilgul, mis oli tal varuks kõigi nutikate naiste jaoks, kes paistsid olevat eluga kursis ja sellele mõtlevat. Kõik sellised naised näisid üksteisega sarnanevat.

Ta naeratas.

„Vabariik ei sobi mitte kõigile ja Venemaa ei ole Prantsusmaa. Venemaal on tarvis, et teda hoitaks ohjes, Venemaal on tarvis karmi kätt … Vastasel juhul tuleb revolutsioon.”

„Revolutsioon ongi juba käes … Igal pool. Teile, kes te olite eile härra Poincaré korteežis, vist ei näidatud meeleavaldajaid, kes rebisid kolmevärvilist lippu ribadeks ja jätsid sellest alles ainult ühe riba, punase! Te ei näinud barrikaade ja üldstreiki, mis kogu linnas elu seiskasid.”

„Aga teie, armas sõber, kas teie siis nägite?”

„Ei. Aga ma tean sellest. Ja ma kuulsin „Marseljeesi” … Ma kuulsin, millise tagamõttega vene rahvas seda laulis! Ma kinnitan teile, et meie tööliste viha ei jää millegi poolest alla 1789. aasta omale.”

Võluv. Proua Benckendorff oli igatahes võluv naine!

Juba lapsest saati oli ta täiskasvanute vestlusi kuulanud. Ja nüüd paistis iseseisvalt mõtlevat … Ta luges lausa välismaa ajalehti, lausa artikleid tolle nurjatu Jaurèsi sulest. Kes talle neid Prantsusmaalt saatis? Mõistatus. Võib-olla ta õde? Seesama õde, kes olevat abielus Pariisi ajakirjanikuga? Kuidas need artiklid tsensuurist läbi pääsesid? Järjekordne mõistatus.

Üks asi oli aga selge, Mura oli hästi informeeritud.

Iseennast võttis ta siiski liiga tõsiselt. Aga kas seda võis talle ette heita? Ta oli 21-aastane!

Krahv naeratas uuesti: „Kas teie abikaasa on teiega nende kohutavate revolutsiooniliste arvamuste suhtes ühte meelt?”

„Mis te ise arvate?”

„Ma arvan, et otse vastupidi.”

„Täpselt nii. Tema meelest on tsaar liiga liberaalne, tema sooviks suuremat autoritaarsust. Et Tema Majesteet ei annaks järele. Et Tema Majesteet saadaks duuma uuesti laiali ja sedapuhku lõplikult! Et ta vallandaks saadikud ja keelduks reformidest. Ja et me läheksime ajas tagasi, naaseksime enne 1905. aastat valitsenud monarhia juurde. Absoluutse monarhia juurde. Mina aga näen enda ümber toimuvast – siin, Jänedal, Ukrainas, igal pool –, et me peame edasi liikuma ja jõudma toimiva parlamentaarse riigikorrani.”

„Teil tuleb püütia mängimine suurepäraselt välja … Aga sõda? Teie, kes te teate tulevikku, öelge, kas sõda tuleb või ei tule. Jah? Ei? Mida John sellest arvab? Mida sellest Berliinis arvatakse?”

• • •

Berliinis 28. juulil 1914

Mu armas Marie, kirjutab abikaasa.

Kuna suursaadik Sverbejev otsustas minna suvepuhkusele, olen mina ainsana jäänud suhtlema Saksa kantsleri Bethmann Hollwegiga, keda Sinagi tunned. Ma olen sellest omamoodi ärevuses. Ettevalmistused sõjaks, läbirääkimised – see kõik pakub mulle huvi. Mul on lausa häbi olla nii rahul praeguse olukorraga ja uudishimulik tuleviku suhtes. Süüdistan end, et tunnen peaaegu rõõmsat palavikku, millega olen harjunud. Aga ärevus ei kahane sellegipoolest.

Ometi ei pea miski siin ilmas sundima Venemaad astuma sellisesse konflikti esimesena. Meie ei tohi võtta endale seda vastutust, et saadame apokalüpsise neli ratsanikku mööda ilma laiali … Sundida kõigile tsiviliseeritud rahvastele peale Vallutused, Sõja, Nälja ja Surma.

Ma kardan siiski, et Kurat on meie meelte üle juba võimust võtnud ja põrgu on õige lähedal.

•

Berliinis 31. juulil 1914

Mu armas Marie

Meie suursaadik jõudis äsja puhkuselt tagasi. Meie ümber keerleb torm. Keiser on välja kuulutanud üldmobilisatsiooni. Sõdureid täis rongid sõidavad juba Belgia poole.

Aga me loodame veel, et saame rahu päästa. Meie 60 000 mehe saatmine eelmisel nädalal suurmanöövritele Krasnoje Selosse avaldas mõju: Saksamaa hakkab lõpuks ometi meie võimsusest aru saama. Saksamaa ongi aru saanud, et me suudame tema piiridele saata miljon meest, ja praegu püüab ta rahustada oma liitlast, Austria-Ungarit, kes viib Saksamaad otse katastroofi.

Need kaks riiki valmistuvad sõjaks ja maailm võib hetkega tuld võtta.

•

Berliinis 2. augustil 1914

Saksamaa on purustanud viimasegi rahulootuse – täna öösel kuulutas ta meile sõja. Kõik on läbi. Lahkun Berliinist saatkonna töötajatega. Kahe päeva pärast jõuame Peterburi.

Päästku meid Jumal ja hoidku meie Püha Venemaad.