Читать книгу Muda, higi ja pisarad - Bear Grylls - Страница 11

Esimeses maailmasõjas otsis mu vaarisa Walter kõikjal tegevust. Teda tunti kui üht neist „haruldastest ohvitseridest, kes naudivad tõeliselt oma tegevust”.

Ta sai piloodipaberid, kuid mõistis, et lennukeid napib ja seetõttu on tegevus õhus vähetõenäoline, ning lasi end viia üle kuningliku mereväe soomusautode divisjoni, varasesse eriüksusesse, mille oli moodustanud Winston Churchill. Erinevalt Briti ohvitseridest, kes olid sõja lõpus pikkadeks kuudeks kaevikutesse vangistatud, liikus ta ringi eri sõjatandritel – ja oli justkui omas elemendis. Isegi Walteri väeosa komandör märkis eriettekandes: „See, millise innuga leitnant Smiles ohule ja raskustele vastu astub, on väga tähelepanuväärne.”

Seejärel komandeeriti ta Vene keisriväkke võitlema Kaukaasia rindel türklastega. Just seal tegi ta kiiret karjääri: 1915 leitnant, 1917 leitnant-komandör ja 1918 komandör. Selle aja jooksul sai ta rohkesti aumärke, sh Teeneteordeni (1916), naastu^[2.] sellele (1917), ta märgiti ära ettekandes ülemjuhatusele (1919), lisaks sai ta veel Venemaa ja Rumeenia aumärke.

Tema esimese Teeneteordeni kaaskiri ütleb: „Ta sai 1916. aasta 28. novembril Dobrudžas haavata. Hospidalist pääsenuna asus ta vabatahtlikult juhtima Brãila lähistel eriülesannetega eskadrilli ning tema vaprus oli edu saavutamise peamisi põhjusi.”

Ükskord, kui ta osales lahingus kerge soomusautoga, pidi ta sõiduki käivitamiseks kaks korda ägeda tule all sellest välja tulema. Saanud tabamuse, rullus ta kraavi ja võitles seal pealetungijatega terve päeva. Hoolimata sellest, et Walter sai haavata, oli ta 24 tunni pärast, hambad ristis, oma üksuses tagasi. Niipea, kui ta uuesti jalul oli, juhtis ta masinad taas lahingusse. Walter oli hoolimatult pühendunud ja parandamatult vapper.

Väljavõte 1917. aasta Russian Journalist ütleb, et Walter oli „üüratult vapper ohvitser ja suurepärane kaaslane”. Vene väe juhataja kirjutas Walteri väeosa komandörile: „Leitnant-komandör Smilesi väljapaistev vaprus ja võrreldamatu julgus on kirjutanud Briti sõjaväe annaalidesse uue lehekülje ja annavad mulle võimaluse nõutada talle kõrgeima järgu aumärki, nimelt 4. klassi Püha Georgi ordenit.” Tol ajal oli see kõrgeim vapruse aumärk, mida venelased ohvitserile anda said.

Tõtt öelda kasvasin ma üles ettekujutusega, et mu vaarisa, nimepidi Walter, pidi olema veidi igav või tõsine mees. Kuid pärast väikest uurimistööd avastasin, et tegelikult oli ta metsik, karismaatiline ja üleloomulikult vapper. Mulle meeldis ka tõsiasi, et perekonnaportreedel näeb ta välja täpselt nagu mu vanim poeg Jesse. See paneb mind alati naeratama. Walter oli suurmees, kellega tahaks sarnaneda. Tema aumärgid on tänapäevani meil kodus seinal ja ma ei ole kunagi lõplikult mõistnud, kui julge mu vaarisa oli.