Читать книгу Muda, higi ja pisarad - Bear Grylls - Страница 18

Esimestel aastatel veetsin ma kõik koolivaheajad Portavo neemel Donaghadees Põhja-Iirimaa rannikul samas majas, kus oli elanud minu vaarisa Walther ja millele nii lähedal oli ta lõpuks surma leidnud.

Ma armastasin seda paika.

Meretuul ja soolalõhn olid maja igas nurgas oma töö teinud. Kraanid kriuksusid, kui neid keerasid, ja voodid olid nii vanad ja kõrged, et mina pääsesin enda omasse ainult voodiraami mööda üles ronides.

Ma mäletan vana Yamaha päramootori lõhna meie vanal puupaadil, millega isa sõitis piki rannikut, kui tahtis meid tuulevaiksetel päevadel välja viia. Ma mäletan jalutuskäike metsas ja täies õies siniliiliaid. Eriliselt meeldis mulle joosta puude vahel, peitu pugeda ja lasta isal end otsida.

Ma mäletan, kuidas mu vanem õde Lara kihutas rulaga mööda autoteed ja lõpetas vastu aeda põrgates, või kuidas ma lamasin vanaema Patsie kõrval voodis, me mõlemad olime leetritega aiasaras karantiinis, et eraldada meid kõikidest teistest.

Ma mäletan külmas meres ujumist ja kuidas me iga päev hommikusöögiks keedetud mune sõime.

See oli koht, kus ma avastasin oma armastuse mere ja metsiku looduse vastu.

Aga siis ma seda veel ei teadnud.