Читать книгу Muda, higi ja pisarad - Bear Grylls - Страница 21

Mu vanemad ostsid peagi Wighti saarele väikese majakese ja viiendast kaheksanda eluaastani veetsin ma kooliaja Londonis, mida ma pelgasin, ja koolivaheajad saarel.

Isa töö võimaldas seda, sest parlamendiliikmena olid tal peaaegu koolivaheajapikkused puhkused ning kuna tema valimisringkond jäi parasjagu Londoni ja Wighti saare vahelisele teele, võis ta reedeti enne maale suundumist oma tööpiirkonnast läbi sõita. (Tõenäoliselt ei olnud see kõige eeskujulikum viis oma kohust täita, kuid nii palju, kui ma asjast aru sain, töötas see hästi.)

Mina tahtsin vaid pääseda saarele nii kiiresti, kui võimalik. Minu jaoks oli seal paradiis. Ema ja isa ehitasid meie väikest majakest aina suuremaks ning üritasid seda veidi avaramaks teha, ja peagi muutus see meie põhikoduks.

Elu saarel oli vaheldusrikas: metsikust, märjast ja tuulisest talvest kuni puhkelaagrit meenutavani suveni, kui Wight oli täis minuealisi noori, kellest paljud on tänini mu lähimad sõbrad.

Ma tundsin end esimest korda vabana, avastasin maailma ja sain olla mina ise.