Читать книгу Muda, higi ja pisarad - Bear Grylls - Страница 9

Walter pärines tugevast, enesekindlast ja sihiteadlikust soost: mitte suurnikud ega kõrgseltskond, kuid ka mitte mõttetud inimesed, nad olid perekonnakesksed ja edasipürgijad. Tema vanaisa oli Samuel Smiles, kes avaldas 1859. aastal esimese motiveeriva raamatu pealkirjaga „Eneseabi”. See teedrajav teos muutus kohe populaarseks ja oli edukam isegi Charles Darwini „Liikide tekkimisest”, kui see esimest korda ilmus.

Samueli raamat „Eneseabi” ütleb, et isikliku arengu alus on raske töö ja visadus.

Victoria-aegses ühiskonnas, kus inglase jaoks oli maailm justkui pärlikarp, mis tuli üles korjata, ning minna ja asjad juhtuma panna, tabas tema teos õiget keelt. Sellest sai Victoria ajastu elujuhis, mis andis tavainimesele väe küünitada taevani. Lisaks ütleb ta, et aadellikkus ei ole sünnipärane, vaid tuleneb tegudest. Ta avaldas lihtsad, kuid väljaütlemata saladused, kuidas elada mõtestatud, rahuldust pakkuv elu, ja määratles härrasmehelikkuse kui loomuomaduste kogumi, mitte kui sünnipära.

Rikkus ja seisus ei ole tingimata seotud tõelise härrasmehe omadustega.

Rikka hingega vaene mees on vaese hingega rikkast mehest igal juhul ülem.

Kasutades apostel Pauluse sõnu, „need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik”^[1.], kuna teistel, kuigi neil on kõik, ei ole midagi. Ainult hingelt vaene on tõeliselt vaene. See, kes on kaotanud kõik, kuid suutnud säilitada oma vapruse, rõõmsa meele, vooruse ja enesest lugupidamise, on ikka veel rikas.

Need olid Victoria-aegses aristokraatlikus klassiühiskonnas revolutsioonilised sõnad. Selleks et asjale punkt panna (ja torgata ühtlasi ka mõne päriliku aristokraadi ego), rõhutas Samuel veel kord, et härrasmeheks olemine on miski, mis tuleb välja teenida: „Suurusesse ei ole priipääsmeid.”