Читать книгу Muda, higi ja pisarad - Bear Grylls - Страница 16

Peaaegu sada aastat varem sel samal päeval oli Samuel Smiles kirjutanud oma eneseabiraamatu viimased leheküljed. Muu hulgas on seal liigutav lugu kangelaslikkusest näitena sellest, kuidas Victoria-aegne härrasmees peaks käituma. Minu vaarisa Walteri saatuses jõudis see äärmusesse.

Laev popsutas mööda Aafrika rannikut, pardal 427 meest ning 166 naist ja last.

Mehed olid peamiselt nekrutid, kes olid teenistuses olnud vaid lühikest aega.

Kell kaks hommikul, kui kõik all magasid, sõitis laev veealuse kalju otsa, mis lõhkus selle põhja, ja oli kohe selge, et alus hukkub.

Trummipõrin kutsus sõdurid ülatekile relvile ja mehed kogunesid nagu paraadile.

Läks liikvele sõnum „päästke naised ja lapsed” ja abitud olevused toodi alt üles, suuremalt jaolt riietamata, ja pandi vaikselt paatidesse.

Kui nad kõik olid laevaparda äärest eemaldunud, hüüdis aluse kapten mõtlikult: „Kõik need, kes ujuda oskavad, hüpaku üle parda ja ujugu paatide poole.”

Kuid kapten Wright, üks 91. šoti mägilaste rügemendist, ütles: „Ei, kui te seda teete, lähevad naistega paadid põhja.”

Nii seisid vaprad mehed liikumatult. Ükski süda ei värisenud, keegi ei tõrkunud oma kohust täitmast.

„Nende seas ei olnud sosinat ega nuttu,” ütles kapten Wright, ellujäänu, „kuni laev kadus viimaks vee alla.”

Au ja kuulsus vapratele ja julgetele!

Selliste meeste eeskuju ei sure iial, vaid elab igavesti nagu ka mälestus neist.

Kahtlemata pidi Walter noore mehena olema neid sõnu oma vanaisa raamatust lugenud.

Äärmuslik näide.

Tõepoolest, selliste meeste eeskuju ei sure iial, vaid elab igavesti nagu ka mälestus neist.